Üks esoteerilisi põhiprintsiipe ütleb: sa saad elult seda, milline sa oled. Olles hirmul, kahtlustes, ebakindel, murelik või kannatustes, kiirgad sa universumisse just neid võnkeid. Lood neid. Loomulikult saab universum vastu kajada üksnes seda, mida sellesse on hüütud. Ehk – sa saad sinna (endast välja) kiiratavat taas ja taas kogeda. Lihtne, eksole ja ilmselge? Ometi ei võta nii paljud seda teadmist omaks. Ma tean – ma ju ise pole ka alati võtnud. Saanud aru, et jah, nii peaks asi käima, kuid enda juures millegi muutmine on osutunud ootamatult keeruliseks. Mõnikord õnnestub meelt petta, aga alateadvust mitte. Teadvustamatult elades just see meie elu aga juhib. Võib-olla suurim raskus seisneb selles, et harjunud viisil on nii neetult mugav ja mõnus mõelda. Isegi kui selle tulemus pole üldse mõnus. Hirm ja mentaalne inertsus ei lase naljalt midagi muuta.
Oma hirmude, murede või tuleviku ebakindlusega tegeledes olen sisemistele rännakutele minnes seisnud korduvalt silmitsi vajadusega sõnastada taotlus, mis aitaks neist või mõnest muust edasiminekut pidurdavast mustrist vabaneda. Teades, et nn negatiivne taotlus ei tööta – universum ei tunne eitust ja annab sulle ikka seda, millest räägid/mõtled, olenemata, kas seal on sõna “ei” või “mitte” juures, olen otsinud kohast lahendust, mida soovida. Neile, näiteks hirmule või kartusele positiivset vastandpoolt otsides, olen ikka ja jälle jõudnud usalduseni. Tõepoolest, kui astuda usaldusse, kindlasse teadmisse, et kõik sujub kõige paremal kombel ja ma olen elu/jumala/kõiksuse poolt hoitud, kus saab siin veel olla ruumi hirmule, millegi üle muretsemisele? Ei ole. Ei saagi. Seeläbi olen hakanud mõistma, et leides endas üles usalduse, lihtsalt usaldades, kaovad paljud probleemid nagu iseenesest. Tihti ongi see ainus, mida on vaja, et astuda elu helgemale poolele. Õnneseente korvi, nagu üks armas inimene tavatseb öelda. Ükskõik, mis sinu ümber väliselt parasjagu ei toimu.
Usaldus aitab lõdvestuda. Taibates, et ma võin pingsa mõtlemise või muretsemise asemel usaldada elu; usaldades, et elu teab, mis mulle parim on, annan ma pinge ära. Sest lahendus on väljaspool minu pingutust, minu punnitamist olla tegija. Ma olen soovinud/kujustanud mulle sobivat tulemust ja võin usaldades selle nüüd lahti lasta. Anda jumalale võimaluse oma tööd teha ja mind üllatada. Tihti märkan selle peale kohest füüsilist lõdvestumist. Laadides nii pinge maha, olen lõdvestunud ja vaba. Just sellises seisundis saavad inspiratsioon, inglite ja vaimsete teejuhtide nõuanded minusse siseneda.
Elu iseloomustamiseks sobib suurepäraselt tee(konna) metafoor. Seda teed nimega elu võib käia lõpmatul eri kombel. Ent just usaldusse lõdvestudes avaneb meile omaseim rada. Pingutuseta. Rada, mida ehk just täpselt oleme plaaninud endile selleks eluks. Rada, millel astudes me oma eluülesande täidame.
See elutee rada on mõnel enesestmõistetavalt ja kergelt käes. Mõne jaoks on kasvatus, ühiskonna ja kaaslaste mõjud jm hägustanud pildi põhjalikult. Selleks, et usalduse teele asuda, et suuta tõeliselt karkudest vabaneda ja usaldades minna, on vaja julgust. Kõige olulisem, on julgus endasse vaadata. Sellest algab kõik peale. Võiks öelda, et julgusest endasse vaadata algabki usalduse tee. Julgusega tõeliselt endasse vaadata käib kaasas ausus. Pole sellest vaatamisest mingit kasu, kui hakkad nähtavat enda jaoks ilustama või püüad mõnda nurka üldse mitte vaadata. Sel juhul pole sul tegelikult lihtsalt julgust ja vaev jookseb tühja. Julgel on lihtne aus olla. Eelkõige kehtib see iseenda kohta. Teistele võib meil olla tarvis teinekord sõnu valida, aga mida halastamatumalt aus oled sa enda suhtes, seda tervema ja ilusama elu poole teel oled. Või eladki juba seal.
Usaldus on väga lähedane armastusega. Kogedes endas võimsat sisemusest lähtuvat armastuse voogu, pole sul kahtlusekübetki. Sa tahad vaid anda, vabastada, jagada. Sa tunned, et kõik, mis selles olekus teed, on õige. Kui jagamine sünnib armastusest, kaasneb sellega rõõm ja tohutu usaldus. See pole teisiti võimalik. Kui armastustundega kaasneb soov omada, (endale) säilitada, mure või koguni hirm (nt armastuse objekti pärast), pole tegu tõelise armastusega vaid egost lähtuva kiindumuse, omandiinstinkti, kiivuse või puudusteadvusega, paremal juhul kirega. Puhas jumalik armastus ei tunne piiratust. See usaldab ja tahab vabaks anda. Üksnes armastada. Teades sügaval sisimas, kuidas on kõige parem toimida. Seepärast ütlengi, et usaldus on armastuse teine nimi.
Usalduse tee 