2016. aastal järgisin ma oma sisetunnet, tulin ära tasuvalt töölt ja läksin rändama. Ennast kõigest ja kõigist lahti lõiganud, täiesti üksi ja minu jaoks (selles elus) tundmatutele maadele. Olemas küll tagasisõidu pilet, aga puudumas igasugune selgus, kas ma seda üldse kasutan. Tookordsest ligi kolm kuud kestnud teekonnast valmis aasta ja paari kuuga raamat: “Kõige pikem teekond”. Ajendatuna raamatust ja teekonnast, mis mind sügavalt transformeeris, sündis see blogi siin. Soovija leiab raamatu hankimise kohta eraldi blogipostituse. Raamat kirjeldab mu rännakuid Ameerikates – käisin nii Põhja-, Lõuna- kui Kesk-Ameerika riikides. Kuid see pole üksnes reisikirjeldus. Neis maades nähtu ja kogetu kõrval on jutustuses läbivaks niidiks minus toimunud siseheitlused, sisemine muutumine ja kaasnenud isiksuse ja lähisuhete arengud. Muuhulgas leiab sealt mitme psühhedeelse rännaku sissevaated, kusjuures pikemalt on peatutud ayahuasca tseremooniatel sügaval Peruu džunglis.
Raamatut kirjutades küsisin endalt korduvalt, kas ei saa see ehk liiga detailne, liiga paljastav? Ent otsustasin tõe huvides esialgu siiski kõik kirja panna. Redigeerimise käigus jäid mõnedki sügavamalt isiklikud või lähedasi puudutavad lõigud lõpuks välja, aga ainult sellised, mis poleks loo mõistmisele ja mõjulepääsule kasuks tulnud. Suures plaanis on kõik oluline siiski kirjas ja aitab just sellisena ehk kellelgi mõista paremini seda, mis tema elus toimub või näha koguni edasisi valikuvõimalusi. Sellisena sai jutustus mõistagi siiski piisavalt isiklik. Samas ei tunne ma, et see minult midagi ära võtaks. Kuidas see saakski? Ma ju ei ela enam seal, ega ole enam see inimene kes siis. Mulle võib raamatu põhjal hinnanguid anda, aga need ei häiri mind, sest ma olen toonasest märgatavalt edasi liikunud. Tegelikult aitab raamatu minategelase analüüsimine, tema valikute ja motiivide mõistmine ja arvustamine pigem paljudel ehk mõista, sealhulgas kedagi enda elus.
Üks tähelepanu vääriv seik raamatu lugemise juures on veel, mida ehk seda kord juba lugenud võivad omal nahal katsetada. Selle nähtuse olemasolust sain teadlikuks alles ca pool aastat peale “teekonna” ilmutamist. Nimelt on Havai šamanistliku tervenduskunsti Ho’oponopono järgi kõik meie elus meiega seotud. Miski pole eraldi. Nii pole eraldi ka autor oma raamatu(i)st ja kui autor vaimsel teel edasi areneb, kiirgub see välja ka tema mitte ainult uutest, vaid ka olemasolevatest teostest. Nii peaks täna seda raamatut lugedes kogetav olema juba märksa teistsugune, kui aasta tagasi. Tundlikumad vast tajuvad või märkavad?
Raamatu maht ei võimaldanud esitada reisil rikkalikult kogunenud pildimaterjali. Selle korvamiseks on valik fotosid kogutud siia blogisse ja rühmitatud külastatud (osa)riikide kaupa. Pilte võib mittekommertseesmärkidel vabalt kasutada, kui selle juures on tehtud viide autorile ja blogile. Vajadusel saan anda täisresolutsioonis failid. Mõnusat vaatamist-lugemist ja teekonna tunnetamist!
Usalduse tee 