Hakkasime vabastava hingamise grupiseansse tegema koos Laie-Heljega umbes aasta eest. Hingamine oli olnud minu väravaks vaimsete praktikate ja eneseavastamise juurde 15-18 aastat tagasi. Hingasin palju-palju kordi Hans Luige juures. Vabanes ohtralt, aga sellel oli üks häda – ma ei teadnud, mis täpselt!? Meel ei saanud oma konti ja nii jäi puudu selle meetodi mõistmisest.
Mullu tuli mu Piirideta Eheduse kursusele väljaõppinud hingamisterapeut Laie-Helje Liiv, kes polnud enam aastaid hingamisi juhendanud. Mul tekkis tunne ta oskused üles äratada ja nii tegime ühe seansi koos teistele kursuslastele. See võeti hästi vastu ja utsitasin Laiet sellega jätkama. Kuni ta mõtlemisaega võttis, tegin paar seanssi gruppidele üksi. Nood seansid küll nagu olid kah, aga ma enda jaoks ei tundnud neis minekut. Mingi vurts oli puudu ja vist ka natuke usku neisse. Seesama: mida siis ikkagi vabastati?
Siis otsustas Laie-Helje kaasa tulla ja edasi tegime neid koos. Igal korral nägin, kuidas mu tunne ühiselt tehes oli täitsa teine, kui üksinda. Kusagil kevade poole hakkasin osalejate tagasiside põhjal arvama, et see võis olla seotud kuidagi mees- ja nais-energiate ühendatusega sellel seansil. Me polnud Laiega paar, üksnes head toetavad sõbrad. Seetõttu ei saanud seda panna ka mingi paarisuhte-dünaamika arvele. Küllap selles pidi olema lisaks seos asjaoluga, et me mõlemad oleme aastaid endaga tööd teinud ja nagu on üldiselt teada – sa saad viia kliendi ainult nii kaugele, kui oled ise jõudnud. Samuti on selge, et vaimses maailmas ei võrdu 1+1 kahega, vaid alati vähemalt kolmega.
Niisiis, toimisid meie hingamisseansid osalistele väga hästi. Ometi polnud neile erilist tungi. Käisid mõned toredad, aga ikka ühed ja samad inimesed, kes meid tundsid või olid avastanud. Teades, kuidas asjad käivad, adusin, et midagi pidi olema väheses külastatavuses seotud minuga. Võib-olla minu usuga sellesse, mida tegime?
…
Seekordsel seansil oli osalejaid vaid kolm – kõik varasemad käijad. Panin vähese osavõtu selle arvele, et sündmust üles riputades olin ma ise olnud küllalt nõrgas kohas. Kolmandat päeva kestvas paastus on ikka suht suva kõigest, mis ei puuduta maitseid või tühja kõhtu… Nüüd siis tühjavõitu tuba. Mis selles mõttes ei muutnud midagi, et kui olime otsustanud teha, oleks ka üks klient olnud piisav põhjus.
Laie-Helje vaatas mind, ikka alles juurviljamahlade peal olijat, kuidagi kavala pilguga ja ütles, et olen muutunud. Nojaa, muidugi! Paast koos Viigi sügavuti minevate seanssidega ei saanud mööduda mingit olulist nihet tegemata.
Kuna rahvast vähe, pakkus Laie välja, et ma võiksin ise ka hingata. See mõte ei meeldinud mulle mitte üks raas. Kuidas see siis sobib? Teised ju tulid kohale võib-olla just selle sünergia pärast, mis meil mees-nais-energiate koosmõjus alati sellel seansil on. Koostöö, mis võimaldas osalejaile väga sügavaid ja tervendavaid protsesse. Ja nüüd ma siis nagu veaks neid alt, jättes Laie-Helje üksinda tegema. Ei see ei lähe mitte. Üritasin vabandada, et no ma paastult tulles pole just kuigi energiarikas. Ise teades, et see oli jama ja et paast tegelikult mitte ei vähenda vaid suurendab füüsilist võimekust. Ressurssidest kehas juba puudust polnud, ehh!
Niisiis puiklesin vastu. Kuid üsna pea nägin, et see on vaid meel, mis otsib lugusid, et mitte väljakutset ette võtta. Kui palusime osalejail pikali heita, jõudis mulle ajusse midagi, mida keha juba teadis – ma hingan kaasa! Tõin kähku mati ja teki ning suutsin kuidagi virilal ilmel vastata Laie-Helje silmanurgas helkivale naeratusele. Näh, tema oli ka teadnud! Seletasin kiiruga arvuti käsitsemist ning tõmbasin teki peale.
Avastasin, kui lihtne mul oli hingata ja isegi selle korra harjumatu aeglase tehnikaga lubada kehal juhtimine üle võtta. Sukeldusin varsti sügavale protsessi. Algus oligi väga kehaline. Ühel hetkel tundsin mingit pakitsevat energiat alakõhus ja samas vajadust sellest vabaneda. Hakkasin seda intensiivselt välja hingama. Järgnes pikk kõhupõhjast kerkiv röökimine. Siis veel! Ja veel! Panin tähele Laiet, kes minu kohale kummardunult aitas vabastamisele energeetiliselt ja häälekalt kaasa. Hea oli tunda end toetatuna. Imelik, et peale paastu üldse võis kõhus veel midagi olla, aga no oli. Suurema sain välja igatahes ja protsess muutus rahulikumaks. Jätkasin hingamist.
Kõrval vabastas Lauri häälekalt ja pikemat aega omi asju. Muutus hingamise tehnika ja seda saatev muusika. See oli koht, kus ise ruumi hoides, oleksin lisanud helile volüümi. Andsin Laiele märku seda teha. Ta sai aru, läks arvuti juurde… aga midagi ei juhtunud. Kutsusin ta uuesti ja ütlesin soovi hääletult edasi. Nüüd järgnes Laie toimetamisele kõlari juures sootuks vaikus saalis. Sain aru, et nüüd tuleb mul sekkuda. Ajasin end raskustega asemelt püsti. Keha eriti sõna ei kuulanud, pea oli udune ja näpud kohmakad. Meenus kunagine Aya-retriit, kus ühe šamaani ärajäämisel, pidin teisi korraldajana abistama, tulles selleks aeg-ajalt oma protsessist välja. No oli toona ikka keeruline! Aga sain tehtud. Nii nüüdki. Komberdasin kõllini, tsekkisin, siis arvutini… uhh, muusika jätkus. Pärast üks hingaja küsis, kas tõesti oli vahepeal olnud vaikus?
Sain tagasi pikali ja siit edasi oli hingamisel juba täiesti teistsugune kulg. Tajusin teadvuse seisundi muutumist ja selles hoomavaid visioone, ideid ja võimalusi tulevikuks. Ägee! Hingamised olid mul seni olnud reeglina ikka ja vaid kehalised kogemused. Nüüd siis holotroopne seisund, mille tekke võimalikkusest hingamisel teadsin seni vaid teoreetiliselt. Avardunud olekus tegin paar järjestikust tähelepanekut, kui hea ja täpselt hetkesse sobiva muusika oli keegi siia listi kokku osanud panna! 😀 Hinga või ise! Eksole 😀
Tulid laiema kontekstiga pildid tänasest ja äsjastest sündmustest. Koos selge taipamisega – miski ei ole kunagi valesti! Alati on kõik täpselt omal kohal ja rullub lahti jumalikus akordis. Taas see koht, kui tekib tõe kogemuslik mõistmine. Hetk, kui teadmine saab päriselt kehas omaks. Imeline! Millise tänulikkuse see minus vallandas! Millise rõõmu! Veelkord tänu.
Hingamine lõppes ja selle järellainetuses toibudes veeresid üle põskede heldimuspisarad. Ma mõistsin veel midagi. Midagi, millest olin seni ikka ja jälle mööda vaadanud või mida polnud tagasihoidlikkusest (?) tahtnud endale tunnistada: need hingamisseansid, mida Laie-Heljega teeme, on absoluutne tipp! Mitte, et veel paremini poleks võimalik või need oleks tingimata paremad, kui mõnel teisel. Vaid just see tase, see sünergia! Kahe, endaga väga palju tööd teinud terapeudi koostööst sündiv tervendav ruum ja kõrge vibratsioon loovad unikaalse transformeeriva seansi, milles kõik on võimalik. Mul pole vähimatki põhjust olla sellest rääkimisel tagasihoidlik, sest siin pole midagi tagasi hoida! Vaid osaleja valmisolek enda jaoks keerulisest läbi minna, võib seada siin mingid piirid. Piirid, mida niivõrd unikaalselt hoitud ja armastusega täidetud ruumis on väga kerge ületada. Ikka selleks, et igaüks, iga seansiga, saaks oma elu jälle pisut paremasse kohta.
Nüüd sain ise selle kogemuse ja julgen seda seepärast öelda. Seegi oli osa jumalikust mängust: pidi tulema vähe osalisi, et ma söandaksin võtta selle väljakutse. Kõik ikka ainult selleks, et tuleks kogemus, mis veenaks mu lõputult kahtlevat meelt: see, mida sa teed, ongi lihtsalt tipptase! Ilma egoliku uhkuse või võltstagasihoidlikkuseta. Ja muidugi – teha edasi südamest, meelele liigset sõnaõigust andmata.
Seega, armsad eneseavastamise teel olijad, ehedusse liikujad: mina ja Laie-Helje ja meie koostöös sündivad vabastava hingamise seansid on teile avatud! Nüüd, teadlikumast kohast, vägevamad kui kunagi enne. Olete oodatud!
🤗💞
Usalduse tee 