Usalduse tee

See esoteerikute viimaste aastate lemmikteema – üleminek 3D-st 5D-sse! Mind väga huvitab, paljud neist/meist tegelikult aduvad, mida see tähendab? Uurime õige mõnesid variante.

D tähistab eksole dimensiooni, eestikeelse sõnaga mõõdet. Füüsikalises mõttes on meie siinsel tavareaalsusel kolm mõõdet: pikkus, laius, kõrgus. Ajast-aega on püütud leida mõnda veel. Neljandaks on pakutud aega, millel on see häda, et sellel päriselt edasi-tagasi liikuda ei saa. Ainult mõttes. Ajaga saab määratleda seda, kuidas asjad on olnud ja ehk võib-olla äkki saavad olema. See vaid püüab asetada mõistuse jaoks hoomatavasse konteksti igikestva praeguse hetke pidevat muutumist… las see, nüüd hetke, vajub sisse. Nii ja lisaks on asutud rääkima mingist viiendast mõõtmest. Jättes, ja sellest eriti ei kõssata miks, neljanda üldse vahele. Mis need neljas ja viies veel võiks olla?

Arvamusi on erinevaid, teadmisi napib sootuks. Üks kohalik nõid-psühholoog on püüdnud seda erilise intellektuaal-filossoofilise ajugümnastika läbi seletada umbes nagu sulle teise inimese lisandumisel tekkivat kollektiivset mõõdet, mis saab ilmsiks läbi koos ja vastastikuse liikumise… Või noh. Ma võisin saada sellest ka valesti aru. Igatahes eriti klaar see ei olnud.

Ma ise olen ühes rännakus näinud mõõtmete teemat näiteks selliselt: neljas dimensioon on tegelikult koguaeg olemas olnud ja selleks on meie sisemine mõtte- ja kujutluse mõõde. Saame mõttes liikuda täiesti erinevaid radu ja maastikke ja lugusid, stsenaariume ja kontseptsioone pidi, rääkimata kohtadest, olukordadest, kogemustest, vaadetest, kui meid ümbritsev kolmemõõtmeline ruum seda iganes võimaldaks. Täiesti erinev tasand või mõõde ju! Kuigi, veidi samuti piiratud, sest mõte küündib haarama vaid üht-või-teistpidi tuttavaid elemente ja neist sünteesima teisenenud seoseid. Päris uusi asju mõte „välja mõelda” ei suuda.¹ Täiesti uued ideed tulevad tavaliselt kusagilt mujalt. Nt läbi meditatsiooni „ei kuskilt”. Viies dimensioon olekski sel juhul see „mujal” olek. Avarused, reaalsused, tajutasandid, mis on kättesaadavad muutunud teadvuse seisundeis. Esiti võib selleks vaja minna, kui teil just loomulikku annet ei avaldu, holotroopseid eriseisundeid ja transse, milleni küündib läbi mitmesuguste vastavate praktikate, tantsust ja trummirännakust psühhedeelikumideni. Hiljem, kui neis seisundeis õpitakse navigeerima, võib omandada oskuse tõusta teadvuses kõrgemale juba ilma erilise praktika või abivahendita, läbi kavatsuse või tahte. Ma muidugi ei arva, et see on nüüd täpselt see, millest esoteerikud, igatsorti nägijad, „valgustöötajad”, teejuhid, kanaldajad ja muude ego paitavate nimetustega vaimlejad räägivad. Lihtsalt üks võimalik vaade dimensioonidele.

Samas pole just viienda dimensiooni kirjeldus tihtilugu esoteerikuilgi väga erinev. Olen aru saanud, et sellega väljendatakse meie nö jumalikku mõõdet – seisundit kõrgemas teadlikkuses, kus on kättesaadavad nähtuste tagamaad ja varjatud seosed, kus on suutlikkus luua võimsamalt ja just armastavast kohast, tajuda selgesti ja vajadusel muuta energiaid, mis meie ümber 3D-s enamiku jaoks peitu jäävad. Vahel on 5D väljendatud ka kui hingeteadvus või kõrgema mina teadvus. Sinna jõudmine tähendab sellega ühinemist, selle kvaliteedi toomist siia alla füüsikalisse 3D reaalsusesse ja elamist puhtamalt omaenda kõrgemas ehk teadlikumas väljenduses. Selles jätkuv lõputu avardumine. Ilus ju! Mõtle milliseks võiks maailm muutuda, kui üha rohkemad inimsed selle lävendi ületavad ja seda nn viiendat dimensiooni siin maa peal elama hakkavad?!

Ikkagi, miks see neljas mõõde kõrvale jäetakse? Kas see pole siis nagu trepp, et vaja järjest astuda? Keegi² avas neljandat kui „vahemõõdet” – tasandit, mis on 3D tavateadvuse ja 5D kõrgema teadvuse vahel. Enne kui jõuda jumalikku või kõrgemasse teadvusse, tuleb läbida „puhastustuli”, keeruline ja hämar dimensioon, vahel ka nimetatud astraaltasandiks. Korratu mõõde, kus sebivad ringi tumedad energiad, kollid ja deemonid, eksinud hinged ja parasiteerivad, eneses olevast jumalikust armastuse ja valguse allikast äralõigatud energiad ja muu seesugune seltskond. Sattudes sinna end eelnevalt tervendamata, raskeist energiasist puhastamata, on inimene neile hästi ligipääsetav ja isuäratav kraam. Enamik sealsest kaadrist pole kuigi kõrge teadvusega, suur osa toimib üldse vaid instinktiivsena, ent on erandeid – kavalaid ja sihipäraseid tegelasi. Seda purgatooriumit madala teadlikkusega läbida on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu – ees ootab pidev võitlus, millest saab võitjana välja tulla vaid kõrgemaid energeetilisi seisundeid ilmutades. See tähendab, et kui vihaga võitled, oled nende tasemel ja neil on oma keskkonnas muidugi eelis. Armastus ja selle lähedased energiad viivad edasi. Igal juhul on inimene oma eneseteadvuse olemasolu tõttu seal nähtav kui majakas. Nagu lamp pilkases pimeduses, mis ööliblikaid vastupandamatult tõmbab. See, kas pimeduse „liblikad” suudavad tema külge kinnituda sõltub aga üksnes sellest, kas ta kannab tervendamata haavade rasket tuhmi energiat, kuhu tüübid saavad end mõnusasti imeda või on inimese sisemine valgus nii välja puhastatud, nii ere, et ta jääb püüdmatuks. Noh, need seal üritavad muidugi igal juhul.

Ma ei tea, kas see on täpselt nii, aga arvestades kogemusi, mida olen ise nende dimensioonide vahel kogunud, kõlab see minu jaoks mõistetavalt. Adusin mõned aastad tagasi, mil koroonaapartheid pead tõstis ja massid hullunult hirme toitma asusid, et osadele inimestele selline üleminek puhtamasse teadvusse tuleb ja teised, kellele 3D endiselt piisavalt väljakutseid pakub ja apetiitne on, seda piiri ei ületa. See ei tähenda, nagu kaoks mingi osa inimesi maa pealt (kuigi on ka arvamusi, et nn suurel üleminekul ei pea madalates sagedustes inimesed Gaia energia tõusule vastu ja lahkuvad). Ei, ma arvan, et madalam sagedus jääb ja laseb end kenasti üha enam manipuleerida, sulgeda 15-minuti linnadesse jne. Samuti jäävad need, kelle teadvus avardub, aga nende inimeseks olemise kogemus saab olema täiesti uuest klassist. Nendega saab luua siia maapealse paradiisi. See on teema, mille juurde tulen hilisemates kirjutistes veel tagasi.

…

Eile hommikul adusin veel üht viisi elu dimensioonidesse jagada. Kummalisel kombel on selles trendiks olnud inimeste jaoks dimensioonide vähenemine, mitte kasv. Ja suuresti me kõik oleme selle konksu alla neelanud, nõustudes sellega, et meie elust järjepidevalt tasandeid välja jäetakse. Sel, nagu tihtipeale, on olnud ju head kavatsused. Liiati on selles lisandväärtusi, millistest suurimaks mugavus, ent ka: rohkem võimalusi, rohkem infot. Paradoksaalne, eksole – suuremad võimalused, mille hind on vähem tasandeid, millelt elu kogeda!

Seda näeb, kui anda sõnale dimensioon veel üks käsitlus: iga kogemismeel, kui eraldi tajutasand või -mõõde. Käsitame selleks enda inimeseks olemise kogemust, kui summat meelte vahendusel tajutavast. Meil domineerib nägemismeel – oleme enamuses visuaalsed olendid. See on oluline ja seda on palju arendatud. Kuid meil on veel meeli: kuulmine, puudutus, haistmine, maitsmine. See loetelu on ammendav tavalise (ehk piiratud teadusliku) vaate järgi. On veel üks nähtus, mida eesti keelde tõlgitakse kui „meel”. See kõlab inglise keeles mind ja tähistab mõtlemist ehk egomeelt (jah, mõni traditsioon eristab neid kahte omavahel). Tooduile lisandub energeetiline tunnetus. Iseenesest või eriti tugevalt avaldub see vähestel inimestel, aga see pole siiski valitute privileeg. Seda on muide võimalik väga hästi treenida ja arendada (kasvõi konstellatsiooniväljal ;)). Kas see võiks olla nüüd kuues või seitsmes meel? On ju olemas ka müstiline nähtus rahvasuise nimega kuues meel – ülemeeleline taju, mille kaudu mistahes info võib leida meieni tee, kui oleme avatud ja mõteteta. Teisisõnu intuitsioon, selgeltnägemine, -tundmine jne. Või on need selged tajud vastavalt viie baasmeele kõrgemad ilmingud³? Väärib ehk arutelu, kuivõrd eeltoodud energeetiline taju ja intuitsioon tegelikult ikkagi erinevad? Igatahes, saame nii kokku vähemalt seitse või kaheksa meeletasandit ehk dimensiooni.

Püsides aga noil baasmeeletasanditel, rakendub meil füüsilises maailmas päris elus pidevalt viis taju, mille abil maailma kogeme. Viis dimensiooni. Nüüd virtuaalkohtumisel, olgu Zoomis, Messengeris vms kohas, saame kasutada neist vaid kahte: nägemis- ja kuulmismeelt. Zoomi koosolekul või koolitusel oleme seega 2D kogemuses. Tõsi, lisades need mittetraditsioonilised meeletasandid oleme Zoomis 5D ruumis, samas kui tavaelus… 8D ruumis. Olgu, haistmine on paljudel taandarenenud, puudutust sel „ahistamisjastul” mõnel pool isegi demoniseeritakse ja kui tegu pole just kokkamiskoolitusega, on maitsmismeele kasutus nagunii piiratud. Aga siiski, vahepausi suussulav snäkk või eriline tee võib jätta kustumatu mulje! Ja kuigi energia on tajutav ka läbi bittide loodud kanali, teab vast igaüks, et kohtudes inimesega füüsiliselt, on tema kohalolu, tema olemus tunda palju selgemalt, kui veebis! Rääkimata tervest grupist. Kas pole? Ning veel – olete kunagi püüdnud Zoomi vahendusel kellelegi silma vaadata? Samal ajal, kui tema teile silma vaatab?

Eile mul oligi valik Zoom-i koolituse ja kaugete külaliste vahel. Ütlesin koolitajale, et valin seekord päris elu kogemuse, mida ma järele vaadata ei saa. 🙂

Niisiis, info, mida läbi veebi või ka youtube-/telekanali saame, võib olla teadmiste ja visuaalide mõttes küll ulatuslik, aga kogemusena elust jääb see kahtlemata ühekülgseks, nõrgaks. Seda palju tarbides, on oht, et kasutamata meeled hääbuvad veelgi.

Mida enam surume ennast virtuaalruumi, seda vaesemaks meie inimkogemus jääb. Kas ei peaks me pöörama tähelepanu sellele enne kui lootma/ootama enda üleminekut 5D-sse? Kas füüsiliste tajudimensioonide ahendamine soodustab või pärsib või äkki ei mõjutagi meie teadvuse avardumist uutesse kõrgustesse? Valid sa enda jaoks maailmast meelte mõttes 5D v 2D kogemuse?

1Samal põhjusel ei suuda AI päris ehk hingega kunsti teha.

2Äkki see oli Matías De Stefano…

3Sel juhul oleks selgeltteadmine kõrgem väljendus siintoodud kuuendast meelest ehk mõtlemisest?