Hiljuti on mõned inimesed avanud mu silmi ühes olulises asjas, mida ma ei osanud varem näha. Me oleme abikaasa Elis Annelie ja mõnede vahvate kaaslastega teinud Tähed ja Pärlid nime all sündmusi ja pidanud Sisekosmosejaama tänaseks ligi kolm ja pool aastat. Seal on kujunenud välja väike seltskond sisemise arengu väljakutseterohkel teel käivaid avatud ja ilusaid inimesi, kelle kasvu ja sellest tulenevaid muutusi igapäevaelus on põnev olnud kõrvalt näha. Nad ei osale kaugeltki kõigil sündmusel, aga piisavalt sageli, et neid pidada üheks suureks pereks või üksteist toetavaks kogukonnaks. Selle juurde käib see, et aeg-ajalt vajab mõni pikemat eneses olemise ja teistest eraldumise perioodi, mis on ainult loomulik.
Tasapisi see kogukond kasvab, mis teeb suurt rõõmu. Ometi oleme Elisega tundnud, et me justkui ei jõua piisavalt inimesteni. Et mõnesssegi töötuppa, või ringi võiks ju tulla palju enamad, sest väärtus, mis seal tekib ja elukvaliteedi tõusu loob on ometi niivõrd suur. See on ühest küljest seotud sooviga anda oma osa maailma paremaks kohaks muutmisele. On tunne, et kriitilise hulga teadlike inimesteni, mis suudaks mõjutada ühisvälja tuntavalt helgemas suunas, on veel üksjagu minna. Teisest küljest seostub see meie jaoks vägagi materiaalse heaolu teemaga. Ainult entusiasmist ei ela, keha ega meeli ei toida.
Niisiis kriitiliselt tähtis teema. Me oleme vägagi teadlikud sellest, et loome kõike oma energiaga ja kui inimesi on vähe, siis järelikult peab olema midagi meis. Kõik need kolm ja pool aastat on see olnud meile suurepäraseks kooliks – pidevad sissevaated, tööd ja protsessimised endaga, teraapiad ja konstellatsioonid ja rännakud jne. Kõik see on meid tohutult kasvatanud. Toonud tänaseks sisemiselt täiesti teise kohta ja kvaliteeti. Justkui mitu tasandit kõrgemale sellest, kus olime alustades. Selle eest saame olla vaid tänulikud!
Ent on ju ka see pool, et need, kes käinud ja kelles teadlikkus natukenegi olemas, on jaganud oma rahulolu Tähtedes ja Pärlites kogetuga… vist pea iga sündmusega, mis me siin üldse oleme teinud! Kindlasti on olnud rahulolematuid ja eestlane teadupärast otse seda öelda ei julge (ei oska äkki?). Valdav on olnud siiski hea ja väga hea tagasiside.
Midagi selles pildis ei ole niisiis ikkagi klappinud. Ei ole klappinud sel määral, et mõned kuud tagasi hakkasime tõsiselt mõtlema Sisekosmosejaama sulgemisest. Neid, kes pärleid hindaks polnud ikka küllaldaselt. Äkki pole Pärnu selleks tööks lihtsalt sobiv koht?
Mõte sulgemisest tõi kohe pilti palju nähtud üllatunud näod, millest rääkinud mitmed teisedki, kes ägedaid asju suutnud paar aastat teha ja siis, rahva jätkuval huvipuudusel, kinni pannud: „Oi kui kahju, et kinni panite! Ma olen teid pikalt jälginud ja oleksin tulnud küll…” Jaah, millal? Järgmine kord? Ja nii iga kord, et järgmine kord – see ju siinsamas ja koguaeg olemas ja küll jõuab… Aastad lähevad. Kas elama otsustad ka hakata järgmine kord, järgmine aasta? Järgmine elu?
Kuid me ei saa süüdistada neid, kes ei tule, vaid peame ikka vaatama peeglisse, kas me siis pole piisavalt head? Ühe pusle lahendas ära armas Laie-Helje, kes ühel sellisel tõe-jagamise hetkel spontaanselt välja lennutas: „Kuulge, te ju polegi igaühe jaoks! See on nagu doktoriõpe. Mitte kõik ei jõua nii kaugele. Mitte kõik ei taha elada sügavalt teadlikku elu. Mitte kõik ei taha midagi päriselt muuta. Ei julgegi! See on vaid valitutele.” Oeh, tänasin! Midagi jõudis kohale. Mu enda ootuste kõrgus… Ja no muidugi paitas selline nägemus ego ka – akadeemia on ikkagi midagi muud, kui algkool, eks… 😀
See rahustas veidi meelt. Ja andis selguse – konjuktuursetel kaalutlustel me mingit nö hinnaalandust ehk gurmeest tänavatoitu tegema ei hakka! Oma standardeid me hoiame ja ainult tõstame. Sama moodi nagu mulle on öeldud, et mu kirjutised on veidi liiga keerulised. Et inimesed tahtvat lihtsamat teksti. No teate! Siis ma võtan selle riski, et mu sõna polegi igaühele! Ma keeldun otsustavalt kirjutamast vaid lihtlausete ja ilma oskussõnadeta! Kogu üldise keelelise, arutlus- ja mõistmisvõime ning tähelepanu fokusseerimise mandumise ajastul ei ole mina see, kes sellesse trendi oma panuse annaks! Ei. Ma jään ka edaspidi rõõmuga teie mõtlemis- ja tähelepanuvõimet provotseerima ning intellektile arengut ja hingele värskust pakkuma. Palun! Mis ei tähenda nagu ma oma sõnaseadmisoskust parandada ei saa. Saan ja teen seda pidevalt.
Kuid antud kirjutise pealkiri on ju hirm. Teemas püsides, siis ühe hirmu Laie-Helje juba sõnastas: hirm sügavuse ees, millegi päriselt muutmise ees, mis inimesi meile tulemast tagasi hoiab. Kusjuures see hirm on just muutmise, mitte muutumise ees! See tähendab, et tegelikult on inimesel alati valik, kas ta laseb millelgi endale kohale jõuda ja ise endas seeläbi muutusi teeb või mitte? Meie siin Tähtedes ja Pärlites ei muuda kedagi teist. Iseenesest ei muutu midagi. Me loome ruumi, avame võimalused, kus inimene ise saab muutuse teha. Igal inimesel on ainult endal vägi enda üle. Kuni ta seda kellelegi ei delegeeri muidugi.
Äsja saime veel paar ootamatut tagasisidet. Üks, kes tuli lõpuks esimest korda meie sündmusele ja sellest heas mõttes vägeva laksu sai, tunnistas, et ta: „Oi kuidas kartis meie uksest sisse astuda!” Varem lihtsalt ei julgenudki! Teine, kes seni pole veel ühelegi sündmusele jõudnud ütles sama: ta lihtsalt kardab! Imeline ausus! Juba see väärib tunnustamist, et endale, liiati veel teistele julgetakse tõde öelda. Mulle meenus, et päris mitu eraklienti on mulle öelnud sisuliselt sedasama: „Ma pole kunagi sellises kohas käinud ja ma isegi ei kujutanud ette, et võiksin tulla – liiga kahtlane on tundunud!” Pärast esimest korda pilt muidugi muutub 🙂 Eks ta ole, kõige suurem hirm on meil ikka tundmatuse ees. Ja just seda, mis on tundmatu, millest me aru ei saa või millest mitte midagi ei tea, kipume eriti teravalt arvustama. Kas sellega püüdes varjata oma hirmu?
Niisiis on mul kõigile teile sõnum, kes te end eelnevas natuke ära tundsite: Kartkegi! Kartke kohe korralikult ja tunnistage seda endale. Sest hirmul on siin põhjus. Teie alateadvus teab, mis võib juhtuda, kui astute sisse Sisekosmosejaama uksest. Teab, et selle tulemusena pole ühelt maalt miski teie elus enam endine. Te võite avastada, et ei saa enam olla üheski asjas ohver. Et hakkate päriselt võtma kõige eest oma elus (see ei hõlma teisi inimesi ja nende reaktsioone!) vastutust ja see ongi hirmutav, sest suureks peate kasvama. Oma väkke tulema! Ja seda on pidanud kartma juba põlved enne teid – selle eest võidi põletada tuleriidal või saadeti torme teie vägevust katsuma. Vari, mis räägib teile, et ohutum on olla pisike ja väeta, sest siis keegi (riik!?) hoolitseb teie eest ja on üldse mugavam. Vari, mis sel omal moel püüab teid kaitsta, on oma elu ära elanud ja peab andma teed teis allasurutud väele – tõelisena ja sajaga võimsalt elamisele. Just see on see, mis siin võib juhtuda. Aga sa ise valid: hirm või vägi, mugavus või vabadus? Ja ma garanteerin sulle, et kui sina oled valmis oma väe vastu võtma, siis meie siin sulle selle ühenduse loome. Ma tean seda, sest ma olen endas selle ära teinud. Ja ma seisan oma sõna taga. Ahou.
Usalduse tee 