Usalduse tee

Hirmu kohtame igal tasandil. Pea kõike saab inimene suhtuda hirmu kohast või siis selle vastaskohast, milleks on… armastus. Need oleks nagu ühe telje kaks otsa: kui armastus on, siis hirmu pole ja hirmu olemasolu annab tunnistust sellest, et armastus puudub. Tee katse. Proovi üheaegselt üleval hoida ühe sama nähtuse või inimese suhtes armastuse ja hirmutunnet! Kuidas õnnestub? Sa võid märgata, et sa pendeldad tiheda intervalliga mõlema tunde vahel või oled ainult ühes neist. Korraga mõlemas olla ei saa. Või saad? Akuutne Stockholmi sündroom võiks ehk anda sellise kogemuse…

Hirm asub alati meis. Isegi kui hirmutaja on väljapool, sõltub ainult minu tajust ja suhtumisest, kas too on mulle hirmus või mitte? Rolli mängib minu varasem kogemus – kui kunagi on juhtunud midagi koledat, kannan ma selle automaatselt üle igale sarnasele asjale/olukorrale/inimesele. Aga isegi ei pea olema juhtunud – näiteks, kui mind on keegi väikesena mingi asjaga hirmutanud, on minusse salvestunud vastav reaktsioon nagu tõelisus. Keha reageerib päris ohule samasuguselt nagu näivale – piisab, kui meel selle olemasolu usub. Saame neid salvestusi kustutada sedasama keha omadust kasutades, kui teadlikult asjaga tegeleme. Samuti on seda keha eripära ajast-aega ära kasutatud meie vastu.

Hirmutamine nn kasvatusliku vahendina on küllap sama vana kui inimkond. Seda on kasutanud nii sootsium, religioon kui igasugu valitsejad. Ikka selleks, et säilitada korda ja kuulekust, aga ka oma jõupositsioone ja üleolekut. Juured on sel väga sügaval – koopahõimu ellujäämiseks vajalikest ettevaatusabinõudest kinnipidamises. Kusagilt sealt on järjest ja järjest kasvanud väheste võim paljude üle. Õnnelikud on olnud need ühiskonnad, kus reegleid tegid valgustunud valitsejad. Vahel on see aga ikka väga käest ära läinud. Võimu juurde on saanud türannid ja suurtes hirmukompleksides despoodid, kes valitsemise viinud kujuteldamatusse vaimupimedusse. See, et võimu saavad just sellised on samas üsna loogiline. Kuna neil on kohutavad hirmud, on neil metsik sisemine sund end nende eest kaitsta ja kindlustada ning selle jaoks on eluliselt möödapääsmatu ronida aina kõrgemale. Sealhulgas ühiskonna-redelil. Üle laipade, kui vaja. Selliste seast leiame terve spektri tänapäeval diagnoositavaid vaimseid häireid.

Võib-olla pole see uudiseks, kuid ajaga pole ühiskonna hierarhiates kuigipalju muutunud. Ka praegu saavad tippu, nii ettevõtetes, kui riigi tasandil need, kes seda kõige enam tahavad ja mitte need, kes teiste juhtimiseks sobivaimad või parimad. Ego ruulib jätkuvalt. Selles vaates pole ehk üllatav, et elame endiselt ja ikka veel hirmust lähtuvas maailmas. Revolutsioonid on muutnud vaid seda, et nüüd on kõik varjatum ja rafineeritum. Raudahelate asemel on meil vabatahtlik laenuorjus ja mõisategu ning kümnist asendab 4/5-ni palgast küündiv maksukoormus, mida saadavad kampaaniad ja eufemismid a’la „makse maksab maksta!”. Kord nelja aasta tagant käime aga täitmas „kodanikukohust”, et „valida” uued demokraatlikud juhid, keda siis (täiesti ebademokraatilikult!) tagasi kutsuda enam kuidagi ei saa. Näiteks valetamise või meie huve mitte teenivate otsuste eest.

Hoolega ringi vaadates märkad, et kogu meie ühiskond on üles ehitatud hirmule ja usaldamatusele ja nendega kaasas käivale kontrollivajadusele. Seadusandluses on sees sanktsioneerimine – hirmutamine, mis saab, kui kellegi/millegi „kaitseks tehtud” reegleid ei järgita! Riigi soov kaitsta üha paisub ja on juba ammu ületanud elementaarse vajaduse aidata nõrgemaid. Seadus pürib kaitsma mind minu enda eest, eeldades, et ma olen saamatu, nõrk, loll, lihtsalt halb või vastutusvõimetu oma elu ja valikute eest, suutmatu nägema suurt pilti ja aduma oma tegude tagajärgi endale ja teistele. Selline ühiskondlik süsteem on disainitud hoidmagi mind sellena, kellena näeb ja eeldab: ohvrina.

Meeleheitlik pingutus säilitada korda, mis on „õige selle pärast, et see on koguaeg nii olnud” toodab ainult juurde… vajadust säilitada korda. Kitsamaid reegleid, rohkem piiranguid. Vaid suure vaevaga õnnestub huvirühmadel välja võidelda mingeidki lõdvenemisi seal, kus need pole ammu enam asjakohased. Kui kunagi üldse olid.

Teadus, millele tavatseme väita oma ühiskonda praegusel ajal tuginevat, pole kunagi olnud absoluutne. See on vaid näiliselt nii mingitel ajaperioodidel ja siis põlistatud, sest inimesel on pidev ebakindluse tunne (leebem vorm hirmust) ja sellest tulenev vajadus millegi püsiva järele. Teadus muutub, aga väga raskelt, sest vanast, püsivaks kuulutatust (teadus, kui absoluutne tõde!), hoitakse kümne küünega kinni. Murranguline muutus teaduses käib läbi paradigmade muutuse. See on kui maavärin, mis kõik varasema lühikese ajaga segi paiskab. Kas võib olla, et me oleme just praegu ühe sellise muutuse lävel ühiskonnana?

Vana paradigma jääb aina enam ajale jalgu. Pea ükski ühiskonna institutsioon ei toimi enam korralikult. Nagu populaarne meem mõnevõrra üldistades ütleb: “Õigussüsteemis pole õiglust; meditsiin ei ravi, vaid müüb farmaatsiat; haridus tapab loovuse ja erilisuse tootes 200 aastat vana süsteemi järgi tehasetöölisi; põllumajandus mürgitab loodust ja toitu; looduskaitse võitleb kliimaga; politsei kaitseb korda, mitte inimesi; kaitsevägi küüditab oma inimesi ja võitleb võõrastes sõdades; valitsus kurnab kodanikke ja teenib võõraid agendasid.” Kõik on pehkinud kohti täis, aga seisab kangekaelselt veel püsti, nagu vana ussitanud puravik, kes mahutab palju pehastumist vaid seetõttu, et on nii suur ja raam peab veel vastu.

Häda on selles, et kui inimene hakkab sellest sootsiumi fluidumist ärkama, hakkab märkama, et tal on oma jõud ja vastutus, kui tahab seda koguni kasutada läbi otsuste, mis teenivad teda ja mitte seda mäda puravikku, on tal vähe valikuid. Vaatame mõnesid.

Üks võimalus on eemalduda ühiskonnast. Kuid pole ju eriti palju variante, kuhu – riigita kohti maamunal eriti ei leidu. On mõned riigid, mis on piisavalt suured või piisavalt nõrgad administratiivselt, et ei jõua ranget korda igasse maanurka kehtestama. Peale nende on veel vaid Antarktika.

Teine valik on püüda muuta seda ühiskonda – algatada uusi seadusi, teha uusi parteisid, isegi revolutsioone. Eespool on toodud, mis viimased seni on peamiselt suutnud. Revolutsiooniga kaasneb enamasti jõuline vastuolek senisele, mis loob pinget ja võib eskaleeruda konfliktini. Selles on vähe erandeid, meie laulev revolutsioon üks neist, muide. Aga me näeme, kuhu sellega tänaseks oleme jõudnud…

Veel tuleb siin teada, et süsteeme tegelikult muuta ei saa. Eriti ilmekas on süsteemi omaparandusena laialdaselt kasutusse võetud sõna reform. Selle etümoloogia ütleb kõik: re-form ehk vormi ümber-(tagasi)muutmine¹. Sisust see ei räägi. Saab teha lõputult reforme ja olla seeläbi justkui koguaeg midagi parandamas… ilma päriselt midagi tegemata. Niiet, kui edaspidi kuuled sõna „reform”, tea, et tegu on avaliku meelepettega, illusiooniga kõige nahhaalsemal kombel.

Ent selles valikuspektris saab teha uusi süsteeme. See pole lihtne, aga on ilmselt ainus toimiv viis ühistasandi muutuseks. Keeruliseks teeb selle olemasolevate süsteemide jõuline laiutamine oma territooriumitel ja soov maha suruda iga katse midagi uut luua. Esmalt hoitakse see ära hirmutamisega, kui see ei toimi, repressiivametite vägivallaga. Nõuab julgust ja nutikust, kui tõesti on tahtmine midagi muuta. Täna ma ütleks ehk koguni täiesti teise tasandi lähenemist, kui senistel süsteemidel. Võibolla tuleme selle juurde millalgi tagasi.

Kolmandaks võib kõigele vilistada ja lennata lihtsalt radari alt. Elada oma reeglite järgi, aga piisavalt madalat profiili hoides, et ei jää seadusesilma (vrdl Mordori kõikenägev silm!) kullipilgu ette. See on täiesti arvestatav ja teadlikul kasutamisel toimiv variant. Vähemalt selle valiku teinu saab oma elu elatud suuremalt jaolt vabana. Olgugi veidi nagu põranda all. Selline olemusliku metsavenna valik.

Neljandaks võib püüda end veenda, et inimene ise eksib ja ühiskonnal on õigus. Võib-olla natuke ka hirmust sellesama seaduse-kulli ees, kohandada oma elu teistele (ühiskonnale) sobivaks, loobudes oma individuaalsusest ja ambitsioonidest. See on kõige nukram ja lõpeb varem-hiljem (Matrixi filmist tuntud) sinise kapsli neelamisega.

Sinise-kapsli-inimesed on paraku juhitud kas hirmust või mugavusest. Kummagi motivaatoriga elus midagi tähendusrikast ei saavuta. Võib luua enam turvalisust, kui see pakub lohutust. Võib luua mugavusi. Võib luua isegi palju raha nii mugavuse kui turvalisuse jaoks, sest hirm on tugev käivitav jõud. Aga see, kas rahalise rikkusega, mis iseenesest pole hea ega halb, suudab omakorda luua tähendusrikkust, jääb ikkagi sõltuma sellest, kas see on hirmu ja/või mugavuse teenistuses või vabaduse ja armastuse teenistuses.

Seda kõike vaadates, kuidas on sinuga – kas sinu jaoks on meie praegune ühiskond midagi, mille nimel oled valmis sõtta minema? Kui pole, kas hirmutavam tundub võimalus, et midagi ei muutugi või see, kui olla ise muutuse looja? Või jätaks kõik rahule ja küsiks sinist kapslit, sest… (lõpeta lause).

1Lad k reformare, re– „tagasi” + formare „vormima, kujundama”.