Mul on HumanDesignis aktiveeritud 18-s värav, mis positiivses variandis toob suurepäraseid ja täpseid parandusettepanekuid, kuidas midagi saab teha paremaks, tõhusamaks, ilusamaks. Varju poolel olles on see aga lõpmatult rahulolematu ja näeb kõikjal muudkui vigu. Detailselt. Mõnigi muu aktivatsioon aitab sellele dünaamikale kaasa. Kuivõrd see on mul nii disainiga kui peresüsteemist kaasa saadud omadus, ei pane ma sageli üldse tähele, mil see rakendub. Vastavalt mu enese olekule, avaldub selle värava energia siis kas varju või valgusevoona. Kas ülesehitava või lõhkuvana.
Me oleme harjunud lõhkuvat energiat pidama üldiselt negatiivseks. Kuigi – miski pole ainult hea või halb. Lõhkudes ära millegi koleda, oma aja äraelanu, kannatusi põhjustava või destruktiivse, rajab lõhkumine teed millegi toetavama loomisele. Hinduisimis jaguneb absoluut ehk Brahman (ka Atman, Bhagwan jt) triaadiks või kolmainu jumalaiks, lihtsustatult: Brahma – looja, Vishnu – hoidja ning Šiva – purustaja. Nad on võrdselt olulised, aga kummardatakse kõige enam Vishnu erinevaid väljendusi ja Šivat, kelle pöörane tants purustab kõik vana ja halva, et uus ja parem saaks sündida. Meie kultuuriruumis on hinduistlik käsitus küll võõras, aga selle näitel on teemat hea illustreerida. Kui oskad tuua mõne kohase paralleeli Eesti oma mütoloogiast, oleksin tänulik.
Kuid lõhkumisega kaasneb alati hirm. Hirm, et saame selle käigus haiget. Me ei tea ju, mis päriselt alles jääb ja kas meile oluline ikka säilib? Kas me ise säilime? Teadmatus on tihti talumatu. Sügavamal tasandil puudutab see rohkem või vähem surmahirmu. Võib-olla see on põhjus, miks meis rakendub automaatne äratõukereaktsioon kriitika suhtes? Laiendusena üldse milleski kahtlemise suhtes? Sest kriitika viitab, nagu oleks vaja midagi muuta? Igasugust muutust tajutakse valusana ja mida jäigastunum, enam fikseerunud mõttestruktuuridega inimene on, seda rohkem ta mistahes muutusele vastu seisab. Otsekui tahaks öelda: „Aaa! Palun ära loksuta paati, äkki läheb veel hullemaks?” Võib-olla just selle hirmu ja vastuseisu tõttu muutustele, tahame näha vaid ilusat ja helget? Olete mõelnud, miks FB-s saavad nunnud kassipildid kümnetes kordades rohkem laike, kui nt (isegi lühike) kriitika RailBalticu aadressil? Olgu, siin võib olla ka põhjuseks, et kassipilti ei pea süvenema ja üldse on raskust elus niigi liiga palju, et mingil tõsisel teemal veel kaasa mõelda…
„Raskust on palju ja palun ärge andke mulle seda enam juurde mingi tõsise teemaga!” Või muidu? Äkki juhtub, et ei jaksa enam kanda? Ja siis? Võib äkki ollagi vaja hakata midagi muutma? (Vt ka „Õilis kannatus”.) Vahel ongi lihtsam silmad kinni pigistada ja end veenda püüdes korrata: „Kõik on ju hästi ja ma olen eluga rahul!”
Tegelikult muidugi võiks kriitika peale käivitumisel vaadata, miks see juhtub ja tervendada oma vastavad hingelised traumad. Tervest kohast kriitikat kohates (olgu nt minu või minu riigi suhtes) ego enam ei käivitu. Selle asemel võib tekkida uudishimu – oot, kas selles on äkki mingi iva? Muidugi sõltub saatjast ka: tervest kohast antud kriitikaga ei lähe kaasa isiklikku (või suguvõsa!) frustratsiooni-laengut. Mis, samas, käivitab ikkagi seda, kelles on sama asi olemas (ehkki v-o peidetult). 🫣😉
Olles seda kõike öelnud ja eelnevalt oma kriitiliste väljenduste peale jõuliselt kriitikat saanud 😅 tekkis mul ometi küsimus: kas võiks teha kuidagi teisiti? Kas võiks pöörata oma 18. värava teadlikult valgusesse ning jagada üksnes positiivseid, ülesehitavaid, inspireerivaid mõtteid? Kas see võiks suuta enamat? Intuitiivne vastus on: jaa! Aga… Noh vaatame, teeks vähemalt proovi. Püüaks vaadata kohti, kus on hästi ja mitte neid, kus on halvasti. Pealegi neid viimaseid ei taha näha keegi, kellel on nendega oma teema. Teised arvavad, et minul peab olema väljatooduga oma teema, miks muidu kirjutan? Kuulge, kolm korda ju hirmudest – sisusse süüvimata võib nii tunduda tõesti! 😆 Aga, et siis positiivselt… Samas kuidagi nii, et kurja ees silmi ikkagi ei sulgeks, palun! Et end mitte illusiooni petta.
Sellega seoses tuli mul mõte jagada oma tähelepanekuid… arhitektuurist. Olen selle suhtes samuti üpris tundlik ja oskan hinnata eri ajastute ja kultuuride ilu, kuigi mu maitse on selgelt klassika poole kaldu. See tähendab, et eriti häirivad mind kaasaegsed exceli– ehk säästuprojektid, mille ilu on funktsionaalsusele, minimeeritud energiakulule ja odavale ehitushinnale ohvriks toodud. Nagu näiteks Pärnu uus ehitatav sild, mis tuleb kauni ent kalliks osutunud nn luige-kavandi asemel… selline praktiline, ja odavam. „Põhiline, et üldse tuleks!” ütlevad. Vallates tabelarvutusprogramme üsna hästi, saan sellest raha-jutust ju aru. Kuid erilist nördimust tekitab poliitikute võimetus kokku leppida ja linnaametnike suutmatus näha suurt pilti ning nende kõigi küündimatus mõelda suurelt, riigimehelikult. Sillast oleks võinud saada elegantne, väljapaistev ja äratuntav maamärk. Nüüd tuleb sellest… lihtsalt sild. Millest meie nn juhid aru ei näi saavat on, et see sild ehitatakse väga kauaks ajaks. Seda ei parendata ega hakata ümber tegema millekski muuks. See ei ole neil lumekoristusleping, mille saab teha järgmisel hooajal uue pakkujaga, kui seekordne lohakalt roogib. Sild jääb selline. Kahjuks on kodanikel puudunud igasugune võimalus sillavaliku protsessi mõjutada ja nii see „lihtsalt sild” järjest tekib siin. On jah hea, et üldse tehakse, pärast aastakümneid poliitilisi kähmlusi, aga no ikkagi…
Näedsa, endiselt negatiivselt! 🤣 Pidin otsima ju positiivset. Karm tõde on see, et kaasaegses arhitektuuris head lihtviisil pea-aegu ei leiagi. Kui energiasääst välja arvata. Samas rahaline sääst ikka puudub, sest kõik, mida püütakse säästa ehituslihtsusega, „kompenseerub” üha uute nõuetega, mis omakorda ehitamise kallimaks teevad. Mulle läheb see väga korda, sest kavatsen ühel hetkel endale taas üht-teist ehitada.
Eramutega on lugu samuti väga hull. Juba pikemat aega. Negatiivseks (taas!) näiteks olgu muidu isegi üsna ilusad Soome tehasemajade projektid, millistel nn pooleteisekordsetel näeb tõstetud katus välja nagu liiga pisike müts kolaka pea otsas. Kuldlõikele on lastud kaarega, et võita juurde katusealust pinda ehk ökonoomitada. Satanistlikult tumedate plekk-kastide „kultusest” ei hakka parem rääkimagi. Mood?
Ja siis jõuavad minu infovoogu aeg-ajalt mõned imelised värsked arhitektuuripärlid mujalt maailmast. Ilmselt kusagilt, kus riik pole oma regulatsioonidega kukil või on neile vilistatud. Milline rõõm on neid vaadata! Silm puhkab peal, meel läheb kohe pilti rändama ja tahaks seda kõike reaalis kogeda. Kusjuures nende arhitektuursete kaunitaride ühine joon ei ole tingimata eriti suur investeering. Leidub väga nunnusid arhailise puudutusega iludusi, mille saab kokku põhimõtteliselt jääkidest. Muidugi – kehtivate 0-energia nõueteni need ei küüni. Pole seetõttu koššer ja võite Eestis ära unustada! Ometi on neis sisekliimagi kindlasti tunduvalt parem, kui kilekotti pakitud ja elektroonikast sõltuval keskmisel passiivmajal.
Olles selle rahulolematuse arhitektuuriga enda jaoks ära väljendanud, välja saanud, hakkan nüüdsest keskenduma sellele, mida selle asemel tahan. Otsima ja koguma vaateid imelistest projektidest-eskiisidest-ehitistest. Võib-olla selleks, et nende eeskujul, ise kunagi midagi samuti kaunist ja elegantset luua. (Allpool pisut võluvat koloniaalarhitektuuri Granadast Nikaraaguas.)
Mis puudutab minu põhitööd, ehk enesearengu ja teraapia valdkonda, on siin mõned konksud. Olen seni kirjutanud rohkem läbi negatiivse prisma ja selle on olnud põhjus. Nimelt, olen arvanud, et inimesed resoneeruvad enam sellega, mis muret tajuvad endal olevat. Kui selline jutt kõnetab, olen lootnud, et nad leiavad jutust tera, mida ette võtta. Ja loomulikult – kui endal ikkagi keeruline, olen olemas, et aidata tuua lahendusi.
Kuid olen hakanud mõistma, et ei, oma teemade suhtes on enamik inimesi üsna suures pimeduses. Neid aduvad üksnes need, kes endaga juba tegelenud, sisemist tööd teinud ja hakanud midagigi nägema. Ja selliseid on selgelt väga suur vähemus. Irooniline on asja juures, et nendestki mõned käivituvad negatiivse välja toomise peale. Mis on selge märk nende pimekohast sellega 😜
Teisalt on neil õigus, et millele keskendume, seda loome juurde. Sellest kogu käesoleva kirjutise teemapüstitus.
Niisiis enam positiivsust! Vaatan, et mõnedki kootsid teevad seda – innustavad, ega pööra takistustele mingit tähelepanu. Kliente näib jätkuvat. Äkki ongi nii, et inimesi tõmbab enam see, mida nad tahavad? Mis lubab mugavamat (mul on selle sõna kasutamisest absoluutselt kõige reklaamimisel juba allergia!) ja paremat elu? Katsetame.
Selle positiivse lähenemise sees on samuti vähemalt paar konksu. Üks on, et seda peetakse põhjuseks, miks terved põlvkonnad ameeriklasi on muutunud pealiskaudseks ja äärmiselt ebaehedaiks. Pikaajaline Dale Carnegie mõju.
Teine on, et see, mida inimene tahab, mille poole püüdleb, ei pruugi olla üldse tema enda tahtmine, vaid kusagilt mujalt „üles korjatud” soov. Mõni ime siis, et suure raha saavutamisel selgub äkki, et raha ei teegi õnnelikuks. Või mis iganes eesmärk on olnud. Mida vähem on inimese enda olemus sootsiumi, meedia jm tingitud mõju alt välja puhastatud, seda enam ta oma tahtmistega eksleb.
Kolmandaks on, miks kurdetakse, et külgetõmbe seadus ei toimi ja afirmatsioonidel pole mõju? Sest suures soovitule keskendumise tuhinas unustatakse uurida, mis tegelikult tagasi hoiab? Ehk, ei vaadata oma varjupoolde. Carl Jung on öelnud umbes nii: „Me ei valgustu mitte läbi taevaste valguskiirte kujutlemise end läbimas, vaid läbi enda varjus oleva toomise (teadvuse) valgusesse.” Tõsi on, et vaimse arengu teekond käib läbi pimeduse. Meil ei õnnestu end ära petta. Isegi, kui teisi mõnda aega suudame.
Seetõttu on kõige ägeda saabumine ellu ja sellest tõelise rahulolu tundmine alati võrdelises seoses sügavusega, millesse ollakse valmis endas sukelduma. Ja kes on sukeldumist õppinud, teab, et algajat ei lasta kohe sügavale. See on liiga ohtlik. Keha ja närvisüsteem peavad harjuma sellega järk-järgult. Hea juhendaja kulub loomulikult marjaks!
Niisiis, rohkem positiivsust! Ja kui on lootust heale, küll leiame motti sellest pimedusest läbi käia!
Usalduse tee 