Usalduse tee

Ma tulin siia täiustuma. Õppimise teekonna kogemise ja omandamise (tunde) eufooria järele.

Ma ise valisin mängureeglid ja seadsin mänguvälja. Ma tegin selle parajalt raske, et takistuste ületamine oleks mulle väljakutse, sest muidu ma neis ei kasva.

Ma panin siia ohtralt vihjeid ja salakoode ehk häkke. Need kõik aitavad mul paremaks saada.

Ma igas (endale püstitatud) ülesandes valin, kas tahan seda teha jõuga raskusega läbi surudes ja rügades või otsin häkke, et teha osavamalt filigraansemalt, elegantselt, kergustundega? Nauding on tasu mõlemal juhul. Nauding tulemusest. Isegi, kui see polnud päris täpselt see, mida alustades ette kujutasin (ja see on ka üks osa mängu ilust, mille siia kodeerisin). Nauding sooritusest endast, selle kestel.

Mu suurepärane kaasa pakitud tööriist – mõistus (egomeel) võib ikka olla piiratud ja unustada eriti seda viimast. Ja kogu eesmärki. Selleks ma olen valinud ja paigutanud teele õpetajad – treenerid, teejuhid, terapeudid, koolitajad, sõbrad, partnerid, lapsed, loomad, juhuslikud möödakäijad, looduse, raamatud, isegi vaated ja asjad (mõned)… Et nad mulle meelde tuletaksid seda, mille olen unustanud. Et alati ükski oleks olemas, kui olen kaotanud lootuse. Ulataksid käe või painutaksid kõrre, kui mülgas neelab nii, et omal ei jätku jõudu end välja tirida. Aitaksid leida häkke, avada vaateid, puhastada tagasi hoidavast ja kergendada koormat. Näitaksid kuidas luua ja mida mina loon. Annaksid inspiratsiooni ja võimaldaksid tunda ühendust, toetatust. Et oleks kellega koos mängida ja kus mängida.

Koormat jaa. Selle paigutasin ka mängu, sest muidu oleks see liiga lihtne. Ja, no, mida suurem on väljakutse, seda enam ma kasvan. Just kasvamine mulle meeldib! Tõusmine kõdu ja äraelanuga täidetud mudast, läbi tumeda vee. Sirutumine kristallpuhtasse lindude laulust ja putukate suminast tiinesse õhku, et avaneda päikesekiirtes kui lootos.

Valmis saamine on lõpp. Virsik saab olla valmis, täiuslikus küpsuses ja mahlasuses mõne päeva kuni nädala. Seejärel algab hääbumise protsess. Varsti saab temast uuesti kõdu. Nii läheb minu kehaga siin maailmas, mu armsa ja hoolega valitud sõidukiga, avatariga, mida elu vältel kujundab iga minu otsus, iga minu tegu ja mõte ja valik ja sõna. Nii teadlik, kui mitte-teadlik. Tänuga ta võtan vastu ja tänuga lasen minna. Sest kõik peab muutuma. See on Elu loomus. Võib-olla, kunagi, kui olen ise täiesti valmis (ja mitte enne). Kui olen nautinud küpsust ja täiust. Valin kogeda totaalset sügist. Pakin oma loodu kõik kokku ja kaon samuti. Unustusse. Võib-olla? Brahma päev ja Brahma öö. Igikestev pulseeriv Eluvoog.

Seepärast, olgu siinolev mulle meeldetuletuseks, kui frustratsioon vaevab, kuna ikka veel pole saanud seda, mida tahan. Olgu meeldetuletuseks, et ma tulin teekonnale, mitte kohale jõudma! Ja küsimiseks endalt, selles konkreetses vaevavas asjas:

– Miks hoian end ikka veel selles asjas, kas ehk et õppida SEDA teekonda nautima? Olema SELLEL teel enam kohal, kogemises? Et märgata rohkem, saada rohkem, kasvada rohkem?

– Kas ma üldse olen asunud teele selle poole või ainult virisen, et pole kohal? Milline oleks üks(!) järgmine vajalik samm? Minu enda samm!

– Mida just sinna kohale jõudmine mulle annab? Mille poole liikumisel oleks ka see sihtpunkt vaid osa teekonnast? Osa täiustumise eufooriast.

Mitte iga kõikvõimalikest väikestest teekondadest, mis moodustavad minu selle elu selle persoonina, ei ole minu jaoks. Osad on täiesti võõrad, mida minu püüdlik egomeel üritab krahmata, sest… igaks juhuks. Mis väärib minu jaoks pühendumist? Milles tahan täiustuda, paremaks saada? Mis täidab mind suure rahuloluga? Just selle teekonna kestel! Kuigi iga (tarkuse, oskuse, saavutuse) omandamine, kohalejõudmine, täitmine, valmis saamine, pakub alati mingil määral rõõmu. Ehk just seetõttu on mul nii lihtne eksida valikutega, järgides meelt? Kuigi iga asja lõpetamine seda lubab, pole iga asi minu jaoks. Maailm on lõputu, aga (inim)indiviid piiratud. Just seetõttu olen loonud end nii paljudes versioonides, sest ma suudan ja tahan kogeda kõike! Aga iga üksik neist, iga avatar, on vaid talle mõeldud kogemuste ja täiustumise jaoks. Ta on minu moodi ja sellepärast tahab ta samuti kõike. Suudabki paljut. Ja veel lisaks võtta. Ometi tunneb end kõige õnnelikumana just OMA teel. Sellel, mida mina olen, temana, talle=endale valinud. Ja ma paigutasin selle leidmiseks koodid ja häkid, eksole. Mõned neist saab võtta juhindumiseks ja oma tee leidmiseks.

Üks neist on kirg. Mida teen kirega, mille suhtes tunnen kirglikkust? Olgu, vahel võib „kelle” ka olla ja see viib samuti lühemale või pikemale teekonnale. 😉

Teine on seesama eufooria ja just tegemisest endast! Tulemuse eufooria, mäletad, on petlik – see kaasneb õnnestumisega reeglina alati. Aga just protsessist! Selle sajaga nautimine, mida teen.

Kolmas… ja siin läheme järjest libedmale teele, on sisemine tõmme. Vastupandamatuse korral on sellega lihtne, kuid tihti on see vaid vaikne „mhmh” kõhus. Kas-küsimused aitavad siin orienteeruda ja see on majakaks vähemalt 70%-le inimestest ehk HD järgi nn sakraalidele. Libastumise oht peitub siin selles, et enda kehaga kehvas kontaktis olles, kirjutab meel selle impulsi üle ja sageli millegagi, mille keegi teine on ahvatlevaks maalinud. Välismaailma mõjutused, mis viivad eksiteele.

Sama oht varitseb unistustega. Kui ütlen: „minu unistus on…” või „ma unistan sellest, et…” on suur tõenäosus lause lõpetada millegegi, millest on rääkinud ema või isa või vanem sõbranna või haarav film või lõputult ajude vahele toksinud reklaam. Ent neist mõjudest end puhastudes, endaga üha paremasse kontakti jõudes, hakkab „…” täituma aina enam selle salajase vooga, mis kusagilt minu sügavusest kiirgub. Sellega, millega tunnen resonantsi ja mille poole igatsust. Siin on kasu end unistamisse lubamisest, oma unistuste kujutlemisest, selle tunde tajumisest, mida unistuse täitumine loob ning küsimustest: „Kuidas ma end sellega tunnen? Ja mis seejärel saab?”

Viiendaks võiks aidata orienteeruda küsimused: „Milles tahan täiustuda? Milles täiustumine loob mulle kõige enam või antud valikutest enam sisemist rahuolulu, võib-olla ka täidetuse tunnet? Tunnet, et ma olen õigel teel. Mis väärib minu pühendumist?” Sakraalid võiks kasutada suuremaks selguseks taas kas-küsimusi. Ja muidugi eeldab tunde tundmine peast ära kolimist. Kuulge, kui mõistus teaks kõiki vastuseid, poleks meil ammu enam küsimusi ja kõik oleksidki õnnelikud ja eluga rahul 😄 Paraku on siin arenguruum valdavale enamikule inimkonnast. Mis on eraldi teema.

„Igaks juhuks” ei ole kood. See on puudusteadvuse ennastvabandav mantra. Seega nn negatiivne kood, mille märkamisel tean, et võin, aga see pole minu tee! 😘

Samuti on negatiivne kood selle teadvustamine, mis mulle minu elus ei meeldi, millega ma pole rahul? Sellest võib alustada küll ja uurida, miks nii on ja mis võiks muutuda? Edasi saab juba minna ülaltoodud viie juurde. Noh, ma võiks vähemalt proovida seda. 🙂🙃

Üldiselt on tunne see, mis juhatab mind kõige paremini. Ja ma olen sakraal, äkki seepärast? Tunnet on vaja tunda! Seda ei saa tunda, kui minu sees, elus, suhetes on midagi, mida ma ei taha tunda. Võib-olla seda isegi teadvustamata. Kui ma ei taha tunda üht, ei tunne ma ka teisi. Kui ma ei taha tunda kurbust või viha või hirmu, väheneb minu võime tunda rõõmu, kirge, armastust. Seegi liikumine – mittetundmisest tundmisse, on üks minu teekondi. Teekondi, mis pakkunud palju-palju rahulolu. Omandamisel täius, mida annan nii palju edasi oma töös terapeudina.

Mida paremini tundma õpin, seda paremini orienteerun oma teekonnal. Tunne, st keha ei valeta kunagi. Mõistus võib mitte aru saada ja see on loomulik. Ma ei peagi aru saama. Luban seda endale. „Miks ei pea?” küsimus järgneb kohe ja see saab olla ainult mõistusest. Jätan selle vastuseta… õhku, sest mul pole vastust. Sellistel „õhus” asjadel on omadus tõmmata ligi vajalikku, uusi koode nähtamatust, pimedusest, kui soovite ja ma luban endale seda ebamugavust…

Kui see rahustab, üks vastus siiski tuleb: sest mõistus on piiratud. 😜 Aga mina ei ole.