Usalduse tee

Selle, väidetavalt juba 12. sajandist sedastuse täielik tähendus jäi mulle esmakordselt kuuldes lõpuni hoomamatuks. Jah, ma sain aru, et sellega justkui viidati esivanemate ja eelkäijate suurtele ja väikestele tegudele, mis on toonud meile selle elustandardi, mis meil on täna. Rääkimata sellest, et see on andnud meile elu. Just igaühe meist esivanemad, ükshaaval, päritolu liini pidi tagasi, pidid jääma ellu ja suutma üles kasvatada oma lapsed. Et lõpuks saaksime sündida meie. Vahel oli vaja selleks liiniväliste oluliste inimeste abi, kes seetõttu samuti nö suured, ehk tänu kellele oleme täna meie. Mina, sina, tema. Meie põlvkond. Konstellatsiooni tähendusruumis on võimatu eellaste elusid ja valikuid seetõttu ülehinnata.

Sellest ma sain kohe aru. Isegi, kui veidi nagu kripeldas ka, et ega nad kõik mingid inglid pole olnud enne meid. Igal oma komistuskivid, raskused, eksimused. Mis aga ei vähenda nende väärtust elu edasiandjatena.

Märkasin, kui kerge on minna hinnanguliseks eelkäijate suhtes, kes meie tänaste teadmiste kohaselt tegid ka lollusi. Suures plaanis, ühiskonnana, näiteks pärandasid meile lisaks paremale elustandardile ka kuhjuva reostuse, taastamist vajava looduse, põlvkonniti edasi kanduvad traumad, hingehaavad, düsfunktsionaalsed kasvatus- ja käitumismustrid. Üksteisega võitlevad ideoloogiad, hirmud, ahnuse, vihkamise ja sõjad.

Ometi ka armastuse – jälle, muidu poleks meid. Ometi ka kaunid kunstid, mis täidavad hinge ja lisavad elule elamisväärsust. Ja muide, nad ei pärandanud meile pealiskaudsust ja kiirustamist, mis elu nautida ei lase, selle sügavaid hoovusi puudutamast hoiavad. Need, kuigi koguaeg olemas olnud, on üha ja üha uute põlvkondade kultiveerida. Võib-olla seetõttu, et seda, mida kogeda, on loodud nii palju ja pärandiks saadud hingelist tühjust pole ikka veel õpitud täitma seestpoolt…

Tehnoloogiline areng loob illusiooni, et me saame kõik vajaliku tarbides. Väljast sisse kühveldades. Kusjuures, tõesti, infohulga astmeline kasv ongi suurendanud meie võimekust seda rohkem tarbida. Ainult, et võimsam tarbimine ei suuda ikkagi täita sisemist tühjust. Isegi kui ahmida veel rohkem, veel kiiremini, veel enam multitaskides. Paradoksaalsel kombel on tulemuseks veel suurem tühjus. Otsides valest kohast veel rohkem, ei muuda see eriti palju leidmise osas. Aga see on üks teine teema.

Otsides valest kohast veel rohkem, ei muuda see eriti palju leidmise osas.

Hiiglaste suurus ja nende tegude väärtus avaldus mulle üpris ootamatult korraga veel ühest vaatest. Minu töös terapeudina ei ole mu klientideks eriti tihti inimesed, kes käinud vaimse arengu teed kauem kui mina. Üks põhjus, et neid ongi üleüldse vähe. Teine, et nad on tavaliselt jõudnud oma eluga päris headesse kohtadesse, vajades üha harvem nõustamist või kõrvalpilku. Kolmandaks olen avastanud väikese egolõksu ka – meile tundub, et meil pole palju õppida inimestelt, keda peame endast nooremaks (ka arengutee mõttes). Noh, selline väike üleoleku tunne või nii.

Siinkohal peab tegema reservatsiooni, et kui kahe inimese vahel on tekkinud mingiski mõttes õpetaja-õpilase suhe, siis hierarhia seadus selliselt tõesti seab. See tähendab, et õpetaja, kui ta on piisavalt tark, õpib õpilaselt või tolle kaudu alati, aga õpilasel pole mingit põhjust ega ka võimalust hakata oma õpetajale õpetajaks. Eriti, kui ta pole selleks kutsutud. Sa ei saa olla suurem sellest, kes on sulle jaganud oma suurust, kelle kaudu oled kasvanud. Isegi, kui oled oma õpetajast mööda kasvanud. Kuigi on erandeid – näiteks võrdsete partnerite dünaamilised paarisuhted, kus teadlikkus ületab ego ja erinevas valdkonnas veab eest see partner, kes vastavas teemas tugevam.

Sa ei saa olla suurem sellest, kes on sulle jaganud oma suurust, mille kaudu oled kasvanud.

Kuid aeg-ajalt sellised pikalt vaimset kasvu taotlenud inimesed siiski minu diivanile istuma tulevad. Samuti näen neid erinevates ringides. Olen tabanud end mõttelt: „Hm, ta on minust kauem endaga tegelenud, võib-olla rohkem kui 25-30 aastat, aga näed, mingid asjad on ikka veel lahendamata!” Eks põhjuseid on erinevaid, aga üks mis silma torganud, on see isepusimine. Eht-eestlaslik vajadus ise hakkama saada. Abi ei küsi, juhendamist ei taha. Kas, kuna ei raatsi raha panustada, kartus näida rumalana või mingi tõestamisvajadus ja vääruskumus, et ilma õpetajata on areng kuidagi väärtuslikum? Noh, kui kauem kestvat arengut pidada a priori etemaks kiiremast arengust…

See kiirus. Hakkasin märkama, et nii mõnedki minust palju hiljem vaimsesse arengusse sukeldunud inimesed teevad, ülla-ülla, vaid paari-kolme aastaga läbi muutuse, milleks minul kulus võib-olla kümme! Nagu, mida?! Mis toimub? Kas nad on kõik nüüd nii palju andekamad? Jah, nooremad on nad ka seni olnud küll. Aga ikkagi, alustades umbes samas vanuses kui mina olin või isegi hiljem ja juba nii kaugel! Nende hulk tundub ka üha kasvavat. Eriti suur on vahe, kui vaadata minust vanemat generatsiooni vaimsel teel olijaid. Justnagu tuleks praegusel ajal teadlikkuse kasv kuidagi lihtsamini kätte…

Sel hetkel ühendusid mu ajus erinevad infovood ja tekkis sügavam mõistmine. Mind läbistasid tänuga ühendatud austus ja alandlikkus. Tekkis tahtmine kummardada nende vanema põlvkonna otsijate ees, kes on/olid alustanud kaua enne mind. Keda tunnen, need kusagil juba 90’ndatel, nende eelkäijad omakorda palju varem. Nüüd sain aru – neil oligi raskem ja aega kulus rohkem, sest nad alles rajasid teed teadvuse avardumisele. Minu enesearengu põlvkonna inimestel on olnud lihtsam just tänu neile. Need, kes tulevad nüüd, toetuvad tegelikult juba ka minu põlvkonna omade tööle iseendaga. Ja neil on sellevõrra lihtsam. Nad võtavad samad etapid kiiremini ja kergemini. Sest see on kõik üks teadvuse avardumise protsess, mis on tuntav kollektiivsel tasandil. Me oleme ühe teadvuse osad, eri kehades. See töö, mis üks osake endaga teeb, jätab oma jälje ühisteadvusesse. Avardunud ühe inimese teadvus, avardab kogu ruumi. Kõigile.

Ei peagi enam olema kitsalt ühte õpetuse liini, otsest õpetaja-õpilase suhet. Kuigi see endiselt on kiirem tee. Iga õpilase, iga õpetaja (kes samuti omal tasandil ikka õpilane) töö endaga, panustab kõigile, kes jagavad sama aegruumi. Ärkavat teadvust ei suuda enam summutada ignorantsed jõud. Seda tähendabki niinimetatud valguse kasv maailmas. See protsess on jõudnud ulatusse, mil selle jätkumine on vääramatu ja üleüldine.

Oli aegu, mil traditsiooni tapmiseks põletati nõidu, hävitati õpetajaid ja õpetusliine, kiusati taga ja marginaliseeriti nägijaid. Sel viisil sai suruda teadvuse valguse avaldumist pikaks ajaks põranda alla. Veel praegugi üritatakse viimast läbi „uhhuuks” stigmatiseerimise. Kuid nagu ütleb dr Joe Dispenza: sel ajal, kui tema alustas vaimsuse uurimisega, oli see kõik veel „uhhuu”, täna on see teadus. Ehk – peavool on ka muutumises. Valgus on tuha all edasi hõõgunud. Nüüd on hiiglaste tööst jõudu kogunud ajastutuul puhunud söed lõkkele ja üha uusi praginaga sädet võtvaid oksi lisandub leeki. Täiega südames elamise ja üha kirkama valguse leeki.

Selles, kuhu oleme jõudnud, on kõigil meie eelkäijatel, nii otses kui kaudses mõttes, nii sugulus- ja vaimsuse liine pidi kui lihtsalt enne meid seda teed alustanuil, oma osa. Need raskused, mis nemad on oma teadvuseosadega läbinud, on muutunud meile kergemaks. Metsikud alad, kust teed läbi puhastanud, on meile nüüd lihtsamini saadaval. Sellest arusaamine tähendab mõistmist metafüüsilisel tasandil. Tasandil, kus me oleme kõik üks. Ja kuidas sa sealt saad siis üldse arvata, et sa oled kellestki parem või viletsam? Kellest? Iseendast?! Järgmisest hiiglasest.