Usalduse tee

Kas sa suudad korraks peatuda? Peatuda netikerimises, üha uute infoampsude ahmamises ning keskenduda 3…5-ks minutiks alljärgnevale? Kui „jah”, võid jätta järgmise lõigu vahele ja hüpata otse kolmandale. Kui „ei”, loe ainult üks lõik veel ja võid surfamist jätkata 😇 Või no mis lubaja mina olen 😄

Olgu, sa oled kiire tänapäeva inimene, kellel pole selliseks jamaks aega? Sa oled tõhus infosõeluja, aina parem multitaskija ning tunned, et selline pikk tekst (halloo! KOLM minutit!) jätaks sind ilma millestki heast kusagil mujal? Aeglane elu pole sinu jaoks! Ja sul on ilmselt õigus. Seepärast saad siit kohe oma fakti, millega su alateadvus loodab selle netikihutamise käigus rikastuda: uuringud näitavad, et sinu (inimese) kõrgemad emotsioonid pärinevad protsessidest, mis on loomuomaselt aeglased. Mida hajutatum (distracted) on meie tähelepanu, seda vähem oleme suutelised kogema peenemaid sügavalt inimlikke vorme empaatiast, kaastundest jts emotsioonidest. Sisuliselt võimaldab kiirus ja pealiskaudsus muutuda meil järjest enam osavõtmatuteks robotiteks, kes aegamisi (heh, see siiski vast pole kiirus, mida tahaksid 😜) kaotavad oma inimlikkuse. Trend, milles inimesed muutuvad üha enam AI sarnaseks, samal ajal, kui masin üritab emotsioone (õige koha peal näitama) õppida. Kõik sulle praeguseks – uued klikid ootavad! 😘

Inimese kõrgemad emotsioonid pärinevad protsessidest, mis on loomuomaselt aeglased.

Suudad siit edasi lugeda?! Suurepärane! Kui sa lisaks eelmist lõiku vahele ei jätnud, annab see tunnistust sinu aju suhteliselt heast konditsioonist 😉 Sinus on veel teataval määral säilinud võime keskenduda, on uudishimu ja soov päriselt sisemiselt rikastuda. Miks „veel”? Sest ma usun, et nõustud minuga kui ütlen, et meil kõigil on jäänud see võime palju väiksemaks, tähelepanu palju lühemaks, kui see oli näiteks 10 või 20 aastat tagasi. See on muutumises ja netiajastul on selles keskne roll.

Võib-olla just see teise lõigu fakt selgitas minu jaoks ära põhjuse, miks ma instinktiivselt olen tundnud õõva info- ja maailma sellise tarbimise vastu, mida meis tekitab dopamiinisõltuvusele rajatud sotsiaalmeedia ja laiemalt kogu netinduse kasv. Hoomatav inimlikkuse kadu. Muidugi on põhjust sellesse trendi murega suhtuda veel: püha pealiskaudsus, mida see kultiveerib. Mul pole järjest rohkemate inimestega enam huvitav. Osadega pole tõesti millestki rääkida, sest süvenemisvõimetutena on nad muutunud igavaks, tühjaks. Kližeelikuks ehk vaid kordavad ajukäärude vahele jäänud lauseid-meeme, ise oma mõttetegevuse ja tunnetusega midagi panustamata. Nicholas Carr on oma raamatus andnud selliseks muutuvaile inimestele tabava nimetuse – madalad (the shallows), viidates sügavuse puudumisele ja asjust vaid pinnavirvenduse jagu teadmisele. Nagu ta endagi kohta ütleb, on ta muutunud „kunagisest akvalangiga sukeldujast sõnade meres, pinnalvihisejaks nagu tüüp skuutril.”

Selline isiklikum häiriv signaal on mulle selles pealiskaudsuse trendis ka. Üks minu radu selles elus on kirjutada. Jagada seeläbi enda kogemust maailmas. Aga no kellele, kui inimesed enam ei loe? Isegi lühikeste mõne-minutiliste blogilugudega on keeruline, mis me siis veel raamatutest räägime! Üsna frustreeriv.

Olen viimastel kuudel teinud mõned kirjutised, mis on kas avanud minu kogemust või mõeldud olema provokatiivsed või teraapilised. Vahel kõik ühes. Iga loo järel on mind hämmastanud, kuidas sellest võib aru saada täiesti teisiti, kui selle mõte on olnud!? Kuidas iseendasse vaatama kutsuv koht, paneb nii paljusid järjepidevalt vaatama… minusse, kirjutajasse? Et hei kuule, sul on ikka midagi väga korrast ära! Nagu, wtf? On muidugi inimlik harjumus vaadata järjepidevalt endast mööda, arvustades teisi. Kuid paljuski näen sellise reaktsiooni põhjusena meis kõigis järjest juuri ajavat pealiskaudsust ja süvenemisvõimetust. Vahel koguni funktsionaalse lugemisoskuse puudust, mida vist koolis enam ei harjutata ja mis hääbub üha, akordis aina väheneva raamatulugemisega.

Möönan, et kirjutan tihti alltekstidega ja metafoorselt ja panen samasse sõnastusse mitu tähendust, kasutan kindlasti rohkem kui 1500 baassõna ning seetõttu pole mu kirjutised alati kõige lihtsamini loetavad. Nii võivadki olla erinevalt arusaadavad? Ometi ma tean alati, mida ma neisse emotsiooni ja tähendusena kodeerin. Eks kindlasti saan selles veel täpsemaks muutuda.

Siinkohal pean mainima ühte konkreetset emotikoni, mille kasutamine mind alatihti segadusse ajab. Koroona ajal väljamõelduna meenutab see mulle absoluutselt igal korral esmalt toda ideoloogilist võltsi „hoolime” kampaaniat. Kuigi näeb selline nummi välja, süda kaenlas. Kui selline asi pannakse minu kirjutise alla, on mul igal korral tunne, et keegi tahab näidata, et tunneb mulle kaasa! No, tänan, EI! Mulle pole vaja kaasa tunda! Ma ei kirjuta mitte haletsemisvajadusest, vaid selleks, et ärgitada mõtlema! Oma asjadega ma tegelen hoopis vähem-avalikus ruumis. Aastaid enesega töö kogemust annab selleks hindamatu pagasi ning mul on mu lähikondsed ja (meele ja keha) terapeudid/konstellöörid/nõustajad, kellega ma asjadega sügavuti tegelen. See, mis avalikult ekraanile jõuab on ikkagi vaid jäämäe tipp või läbitud kogemus, mille mõte on, et keegi võib end samas kohas ära tunda ja saada ehk inspiratsiooni või mõne nipi muutuste tegemiseks.

Kuivõrd elame pealetungiva pealiskaudsuse trendis, paneb see küsima, kuidas edasi? Kas inimeste masinastumine ja masinate inimlikustumine ongi midagi vääramatut, millega tuleb leppida? Leppida oma inimlikkuse kaoga?! No ei! Tunnen endas mässu tõusvat… Natuke lohutab teadmine, et elu ei liigu lineaarselt. Ikka viskab käänakuid ja pöördeid sisse. Seetõttu võib ju juhtuda, et madaldumisest tekib sisemine hingeline protsest üha enamatel ja see loob surve, millega sellest väljuda. Tõusta mühinal uuele teadlikkuse tasandile, mis näiteks hõlmab endas mõlemat varasemalt õpitut – suurt infotarbimist ja suutlikkust süveneda, huvipakkuvale pikalt keskenduda. Neid kahte ühendamas tohutult kasvanud tundlikkus vahet teha, mis on just minu jaoks, kooskõlas minu teega. Võib ju olla?

Ma ei saa kuigipalju teha selleks, et keegi teine madaldumisest loobuks. Aga saan vältida seda ise. Kui olen teadlik, kui märkan. Isegi mitte „vältida”, sest see loob energeetiliselt vastassuunalise tõmbe. Õigem on öelda: minna huvipakkuvaga järjepidevalt sügavuti. Harjutada keskendumist teadlikult. Avardada oma mugavustsooni… aeglusse. Peatumisse ja tunnetamisse. Põhjalikult. Nii, siin. Hingan. Näen. Olen.

„Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse rahu. Hingan välja ja lõdvestun.”

– Eelmine rida oli midagi mindfulness-i liikumise looja, budistliku munga Thich Nhat Hahn stiilis. Sobib meditatsiooniks. Sellist teadlikkust võiks aeg-ajalt praktiseerida, et vaimu-ärksuses kasvada, mitte kahaneda. Isegi mõni minut päevas on toetav.

Kolm minutit on keskmise lugemiskiiruse juures nüüd täis saanud 😉 aga panen siia alla veel minuti jagu soovitusi (ja oled oodatud neid lisama!). Soovitusi, mis võiksid aidata jõuda selle kihutava maailmaga taktis kõrgemale. Läbi aeglustamise avarduda teadlikkuses ja ehedas emotsionaalses intelligentsuses, mitte programmeeritus ehk võltsis nagu AI.

📚 Loe sel suvel iga kuu läbi üks raamat. Parem kui see on juturaamat ehk ilukirjandus, sest see arendab meid pehmelt, nagu iseenesest, kuna pole ootusi. Sobib ka mõni nn eneseabi (uhh, sel sõnal on selline invaliidne energia küljes, ehk oleks parem: väe- või väestav) raamat või teadmisi andev õpik – nagu vanasti öeldi, aimeteos. Kuid ma siiski lisaks midagi kergemat juurde 😉

🫖 Osale aeg-ajalt mõnel teetseremoonial. See on mõnusalt aeglane kulgemine, mis õpetab kohalolu ja keskendumist ning pisikeste nüansside märkamist, nende nautimist.

🍓 Kui kokku saame, küsi, et näitaksin sulle rosina harjutust. Sain selle mindfulnessi inimestelt ja ühes seltskonnas sai sellest sujuvalt friikartuli harjutus 😁 Viimasest omakorda on tagasiside, et täitsa toimib!

🕉 Vaheta igas päevas mõned minutid netis rullimist meditatsiooni vastu. Isegi vaid kümme minutit! Veel kõrgem tase on kui võtad hetke mediteerimiseks siis, kui sul on kiire. Budistid ütlevad, et just siis on aja maha võtmine kõige võimsam, kui sul on eriti kiire! Võid avastada, et see ON võimalik. Meditatsiooni viise on palju ja see on hoopis enam/muud, kui „ilma mõteteta istumine”. Ükskõik, mille valid, on hea.

🍇 Tee kohalolu harjutusi. Seesama mindfulness aitab. Palju on leida selle eestindatud versioonist, Vaikuseminutitest.

🐌 Tee ükskõik millist tegevust teadlikult täielikus kohalolus, põhjalikult, märgates detaile ja süvenedes nüanssidesse.

✨ Harjuta end läbi kogu päeva tooma aeg-ajalt kohale sellesse, kus oled, mida teed ja kuidas end tunned. Võib-olla selle jaoks korraks seisatades, sügavalt hingates ja küsides endalt: „Mis minu sees praegu toimub?”

Kohtumisteni kohalolus, päriselt! 💫💞