Viimatine Avatud ring. Räägivad järjest kaks naist, kelle sisemise kasvamise tunnistajaks olen saanud mõnel viimasel aastal olla. Jaa, nad on, üks korra, teine kaks, juba varem siin endast rääkinud. Võib-olla selle pärast on täna nii vähe inimesi, mõtlen. Meel tahab uudsust. Oskamata seda oodata arvatavalt tuntust. Ent, nagu olen vähemalt kaheksateistkümnel korral öelnud (nii palju oleme läbi viinud Avatud ringe), kellegi elu ei mahu ära kolme, veel vähem pooleteistkümne tunni sisse.
See ring kujuneb minu jaoks väga eriliseks. Võib-olla just selle tõttu, et nad on varem end siin avanud, rääkinud oma lugu, esmast kihti – kust tulnud ja kellena. Nüüd võivad lubada endal laskuda sügavamale. Aeglaselt avanemine on inimlik ja mitte ainult eestlaslik, ma arvan. Kuid on veel midagi. Sellegi, täpselt aastase vahega, on mõlemis toimunud suuri muutusi. Üks oli juba enne endaga paremas kohas kui 95% inimesi, ja ikkagi on alati võimalik veelgi enam avarduda. Teine, palju lühemat aega vaimse kasvu teel, on aga just selle viimase aastaga teinud tohutu läbimurde. Kõik need aastad pusimist enne seda, on valmistanud sellist muutust ette. Vahepeal korduvalt kaotatud lootus, ent ikka jalgele tõusmine ja edasi liikumine on hakanud kandma vilja. Ta on avanemas nagu lootoseõis, mille nupp alles eile vaevu nina üle mudase veepinna sirutas. Ja see on nii meeletult ilus!
Ma kuulan neid. Algul üht ja siis teist. Teen järjest ja järjest endamisi tähelepanekid stiilis: „Ohoo! Jaa! Ah, kui täpselt ja millise tarkusega väljendatud!” Tekib inspiratsioonisädemeid, mida enda jaoks kasutada. Ma luban teadlikult saada endal neist nakatatud selle peale, kui kuulen esimest neist lausuvat:
„Inspireeri palju tahad, aga kui teisel pole seest midagi tulemas, siis ei aita miski.”
Valin, et mind saab insipreerida. Samuti on minu töö endaga loonud viljaka pinnase, mis on elu seemnetele vastuvõtlik. Olen selle eest endale tänulik. Ja muidugi tänulik neile jagajaile. Tänulik nende teekondade eest ja tänulik elule, et üks, ehk isegi mitte tähtsusetuim osa nende teekondadest, on saanud jõudu ja toetust just siit, Sisekosmosejaamast, mille oleme Elis Anneliega koos loonud. See tunne meenutab mulle, miks Tähed ja Pärlid üldse sündis. Miks ma seda teen, mida teen. Vahepealsed pimeduse kuud olid mind pannud seda unustama.
Kui nädala eest oli Katre siinsamas öelnud, et meie ruum on imeline ja toetab tohutult hästi sellist transformatiivset tööd. Oli mul mõistmine, et ruum ei teki ilma inimesteta. Arusaam, et meie oleme selle ruumi väe selliseks tõstnud, kes me kõik siin oma töid ja sündmusi oleme teinud, neis kogu hingest osalenud. Siis äsjakuuldu inimestelt, kelle teekondades on mul olnud teatav roll, andis veel ühe olulise taipamise. Ka just see sisu mida ma ise loon, see minu kingitus, mis mul on (sageli enda teadmata) anda maailmale, on väärtuslik. Peab olema, kui on osa selliste Tähtede ja Pärlite sündimises (täpsemalt välja puhastamises), nagu täna siin ringis nähtavale ilmuvad.
„Igas asjas on leitav pärl, kui täht talle teed valgustab,” ütleb Laie-Helje ja ütleb veel palju muudki olulist ja elulist. See on nii vajalik, rääkida neid lugusid! Kuidas me ilma lugudeta üldse midagi teaks või õpiks?! Aegade algusest on pärimus ja tarkus kandunud edasi lugudega. Ja veel on lood loomise vahend. Ent ma ei hakka siinkohal minema analüüsi sellest, et ühtegi loosse ei pea samas jäigalt klammerduma. Loomulikult.
Meie oleme selle ruumi väe selliseks tõstnud, kes me kõik siin oma töid ja sündmusi oleme teinud, neis kogu hingest osalenud.
On üks aegu edasi kandunud lugu, mis olemuselt loov sama palju kui on ennustus, millises vormis see on antud. Selle nimi on Hopi ettekuulutus ja pärineb see väga iidsest ajast (mitte 1964 a raamatust, nagu väidab Wikipedia). Arvatavalt palju varasemast sellest, mil valged anastajad olid indiaanirahvad nende omal maal selleks korraks alistanud. Väga lühidalt kõlab see umbes nii:
„Ühel päeval… mil maa on laastatud ja reostatud, metsad hävitatud, mil linnud langevad surnult taevast, veed on mustatud ja kalad jões mürgitatud, mil puid enam pole ning inimkond sellisel kujul lakkab olemast. Saabub päev, mil inimesed kõigist rassidest ja värvidest panevad kõrvale oma erinevused. Nad tulevad kokku armastuses, põimivad käed ühendusse, et tervendada Maa ja kõik tema lapsed. Nad liiguvad üle Maa nagu hiiglaslik Pöörlev Vikerkaar, tuues rahu, mõistmist ja tervenemist kõikjale, kuhu nad lähevad. Kõik elav puhkeb õitsele, saades ülalpidamise emakeselt Maalt. Mehed ja naised saavad olema võrdsed, nagu looja nad lõi. Lapsed saavad olema hoitud ükskõik, kuhu nad lähevad. Vanemaid austatakse ja hinnatakse nende panuse eest ellu. Nende tarkust võetakse kuulda. Kogu inimrassi kutsutakse inimesteks ja ei ole enam sõda, haigusi ega nälga.”
„Seitsmeda Lõkke ajal ilmuvad Uued Inimesed. Nad otsivad üles tarkused, mis on meie raja kõrvale jäetud ammustest aegadest. Nende sammud viivad neid vanemateni, kellelt nad paluvad juhatust oma teel. Kui Uued Inimesed jäävad tugevaks sel otsirännakul, hakkab püha trumm taas kõnelema oma häält. Inimesed ärkavad ja püha tuli süüdatakse taas. Sel ajal antakse heledanahalisele rassile valik kahe tee vahel. Üks on ahnuse ja tehnoloogia tee, millel puudub tarkus ja austus elu vastu. See esindab tormamist hävingusse. Teine on vaimsuse tee. Aeglasem rada, milles on austus kõige elava vastu. Kui me valime spirituaalse raja, võime süüdata Kaheksanda Lõkke ja võime alustada pikka rahu ja tervena kasvamise aega.”
Vikerkaar on alati omanud erilist tähendust indiaanirahvastele. Sel on seos Suure Vaimuga kõigis asjades. Ettekuulutuses märgib see ühtlasi eri värvi inimesi, keda Vaim saatis nelja ilmakaarde ja kes tulevad tagasi kokku, et Suurelt vaimult saadud algseid õpetusi jagada. Nii nimetab ettekuulutus neid Uusi Inimesi Vikerkaare Sõdalasteks.
On võimalik, et hipiliikumise kõrgajal 1970-ndate alguses ilmunud Rainbow Family kogunemised, mis kehastavad armastuse, rahu, harmoonia, ühtsuse ja kestlikkuse püüdu, on inspiratsiooni saanud just sellest ettekuulutusest.
Pole vast üllatav, et võimudele, kes esindavad ahnuse-tehnomaailma huve ja eraldatust südamest, ei ole sellised teistsugused kunagi meeldinud. Seetõttu on hipisid stigmatiseeritud ja naeruvääristatud. Palju kordi on võimud vikerkaarekogunemisi keelanud või laiali saatnud. Nelja aasta eest keelustati ja praktiliselt nurjati Eestis toimuma pidanud üleilmne vikerkaarepere kokkutulek ehk ting.
Veelgi enam. Nüüdseks on püütud kaaperdada kogu vikerkaare sümbolit agressiivse valju plärinaga liikuva LGBTQ+ sõjavankri poolt. Algselt väheste inimeste eripärase armastuse lubatavaks toomise õilis idee on mattunud üha enam ideoloogilise agenda alla, millel näib olevat hoopis kurjakuulutavam eesmärk. Tundub, et vaid iseenda kasvust ja ühiskonna alustalade lammutamisest huvitatud liikumisel pole enam kuigipalju pistmist tavalisest erinevate armastuse vormide normaliseerimisega. Lisaks neile haarab see endasse aina juurde sügavalt haavatud, hingetuid ja katkisi inimesi. Selliseid, kelle hulk vääramatult tehnostuvas maailmas hüppeliselt kasvab. Selle asemel, et aidata neil nende haavu tervendada, nõuab ideoloogia valjuhäälselt noist haavadest pressiva mäda üha perverssemate vormide legitimiseerimist. Pole raske mõista, miks midagi nii eemaletõukavat püütakse seostada vikerkaarega.
Kuivõrd südametasandi retoorikat kasutav idoloogia on olemuselt südametu ja tehnokraatlikult vormi-takerduv, on siinkohal kohane üks täpsustus. Nimelt, tehniliselt, ei kujuta nende nn vikerkaarelipp mitte looduslikku vikerkaart, vaid murtud valguse spektri sirgeid jooni. Arvan, et nii võikski seda nimetada: murtud valguse või spektri-lipp. Kas pole mitte sügavalt tähenduslik: murtud valguse liikumine?
Kas pole mitte sügavalt tähenduslik: murtud valguse liikumine?
Pikalt sellesse laskumata tasub vaid märkida, et valitsev klikk on suutnud lollitada ära suure osa inimkonnast oma humaanse retoorikaga, mida pealiskaudne ja magav meel kergesti uskuma ning seejärel tulihingeliselt toetama on asunud. Sõnad on ju ilusad! Aga kuni pole lugenud Orwelli, ei pruugi uuskeeles orienteeruda. Kõik poliitilised institutsioonid ja väga valdav osa poliitikuid satuvad ahnuse-tehno-ideoloogia ja selle varjatud agendade haardesse kui mitte enne, siis kindlasti valitud ja eriti valitsusse saamisel. Sest valitsemissüsteem teenib vaid ühte egregori. Üksikud, kes suudavad oma keskme selles jõuväljas säilitada.
Mistõttu polegi ühestki uuest parteist ega püüdest riiki reformida kunagi mingit kasu. Egregori sisu ei muutu sellest, kui vormi pisut kohendada. Siinkohal on hea märkida, kuidas saavad juhid olema valitud Vikerkaare Sõdalaste saabumisel. Cree teadjanaisele, Tulesilmad, ilmutatud visiooni kohaselt: „Inimeste juhte ei valita enam vanal viisil. Mitte poliitiliste parteide või selle järgi, kes kisab kõvemini, ärpleb enam või loobib rohkem mudaga. Valitakse need, kelle teod kõnelevad valjemini. Need, kes on näidanud oma armastust, tarkust ja julgust; kes on näidanud, et võivad teha ja on teinud tööd kõigi heaks, nemad valitakse Pealikeks. Nad valitakse nende „kvaliteedi” ja mitte rahahulga järgi. Nagu mõtlikud ja pühendunud Iidsed Pealikud, mõistavad nad inimesi läbi armastuse. Nad hoolitsevad, et nende noored oleks haritud armastuse ja tarkusega ümbritseva vastu. Nad näitavad, et imed on võimalikud, et tervendada see maailm haigustest ning taastada tervis ja ilu.”
„Nende Vikerkaare Sõdalaste ülesandeid on palju ja suuri. Tuleb ületada tohutud mäed teadmatust ning nad kohtavad oma teel eelarvamusi ja vihkamist. Nad peavad olema pühendunud, vankumatud oma jõus ja tugevad oma südames. Nad leiavad tahet täis südameid ja meeli, kes neile järgnevad sel teel, mis taastab Maaema ilu ja külluse, veelkord. See päev saabub, see ei ole kaugel.”
Ja vikerkaar sümboliseerib ikka Suure Vaimu loodud erinevuste ühtsust ja ühendatust, armastust, hoitust ja paljude kogemuste tarkust, imet, ilu ja rõõmu.
Kõik see meenus mulle, kui olin kuulanud neid kahte naist, kes oma elu ja olekuga üha enam näisid kandvat Vikerkaareinimeste energiat. Nagu märgina kukub järgmisel hetkel Aale vihiku vahelt välja tema 8-aastase tütre, Teele joonistatud vikerkaarepilt…
See töö, mis me endaga teeme, tervendades vanu traumasid, lahustades mustreid, õppides ise end kuulama ja märkama. Avastades enda andeid, avades tajusid ja harjutades oskusi. Kõik see sillutab teed Uuele Inimesele – endaga päriselt kontaktis ja ehedalt elada julgevale oma väes indiviidile, kelle jalad on kindlalt maas, samal ajal kui süda on avatud ja pea joondatud kõrgema tarkusega. Sellistena loome enda eluga ja enda ümber ruumi, mis avab võimalusi avaneda üha uutel lootose õitel. Me ise olemegi need, keda me oodanud oleme.
„Ma saan pärandada selle avaruse, mille olen oma eluga loonud. Mille olen vaimses ära teinud. Et saate mu õlgadel seista. See on minu kingitus,” ütleb Laie-Helje.
Ja vikerkaar sümboliseerib ikka Suure Vaimu loodud erinevuste ühtsust ja ühendatust, armastust, hoitust ja paljude kogemuste tarkust, imet, ilu ja rõõmu.
Ärkamine pole ühekordne hetk. See küll algab kuskilt ja selles on niiöelda tasandilävede läbimised, aga see on lõputult kestev, üha süvenev protsess. Las iga meie sündmus, iga laul ja tantsusamm, iga kirjutis, iga südamest tulev kõnelemine olla selle protsessi äratajaks või süvendajaks kellelegi, kelles on olemas tahe saada inspireeritud. Aho.
Usalduse tee 