Eile oli pööripäev. Kogunesime sel puhul ringi, jõime kakaod ja tantsisime. Olen tantsus peituvat potentsiaali alati aimanud, aga seni polnud see nii reljeefselt toonud välja ning võimaldanud tervendada sügavatel haavadel, kui seekord. Olin päev varem teinud läbi sisemise protsessi lapsepõlvest pärit alanduse ja enda hülgamisega seotud hingehaavadega. Ent oli tunne, et seal võis olla veel midagi tarvis teha. Nii andsin ringi enda taotluse ja nii sain täpselt, mida vajasin.
Asjata ei öelda selle lühikese, antud juhul umbes pooleteise tunnise kulgemise kohta teekond või rännak. See on nagu üks etapp elust enesest oma alguse, tõusu, kulminatsiooni, lahenduse ja vaibumisega. Sain jõulise trigerduse kohe keset esimest lugu, mil minu just alanud endasse minek lõigati nagu noaga. Kadus igasugune isu end üldse kuidagi liigutada. Üles kerkisid üksteise järel pettumus, viha, süüdistused, jõuetus, masendus, veelkord ärritus! Üritasin kuidagi olla muusikas, aga ei. Olin selle ise ise valinud, see oli täpselt õige, ja ometi ma ei saanud seda enam isegi kuulata! Raisk! Keha keeldus koostööst. Kadusin pimedasse ruumi. Et olla üksi, mitte näha trigerduse allikat, sest TEMA OLI SÜÜDI! Süüdi selles, kuidas mina end tundsin. Kurat. Mingi osa minust teadis, et ta ei teinud midagi meelega. See oli minu enda ammune lugu, mis vallandus. Hoopis ühest teisest ajast ja inimesest. Vajusin toolile. Ei sobinud. Maha, põrandale. Lubasin endal olla vihane. Mis vihane?! Raevus! Röökisin ja peksin rusikatega põrandalaudu, mis jäid tugevamaks. Miks?! MIKS?! Ma EI TAHA!!
Roomasin kägaras laua alla. Nii nagu umbes nelikümmend aastat tagasi. Jõuetus vihas. Ainult kardinat polnud mida hammastega puruks rebida. Lootuseta. Alla andnult. Omaks võtnult, et ma ei suuda end kunagi kaitsta. Pääseda. Et mul pole väge ega jõudu enda maailma luua. Vaim murtud. Aastakümneteks peidetult.
Alistudes tõele. Tunnistades, et see oli minu sisemine olek, vedelesin maas. Täielikus põhjas. Löödud. Kuni see kõik sai põgenemata läbi kogetud, mis end sügaval minus latentselt nii kaua oli peitnud ja mind pisikeseks sundinud.
Algas uus lugu playlistis. Meenus, kust ma selle olin leidnud ja tundsin kuidas see hakkas andma mulle tagasi jõudu, millest olin kunagi, tugevama jõu survel, loobunud. Muidugi – ükski lugu mu rännakute playlistides pole kunagi juhuslik. Isegi, kui ma täpselt ei tea, miks ma midagi paigutan sinna, kuhu see läheb. See on osa minu maagiast neis teekondades.
Tasakesi, millimeeterhaaval hakkasin end põrandalt kokku korjama. Varsti seisin. Usaldasin liikuda pimedast välja, saali. Sinna, kus olid teised. Nad VÕISID nüüd mind näha. Ma ei pidanud end enam peitma. Ei pidanud kartma, et olen vale. Sest… ma olin mina. Oma kordumatuses, oma väege muuta maailma enda ümber ja enda jaoks. Ja ma tantsisin! Nagu Šiva, kelle tants purustab, et luua ruum uuele. Lõin enda ruumi. Siin olen mina valitseja. Isegi, kui ma olen selles üksi. Isegi, kui kedagi teist ei olegi minu elus, ega minu jaoks. Siis mina olen. Ja sellest on küllalt. Mu vaimu ei suuda alistuma sundida ükski väline jõud. Mitte enam. See on kogetud ja fail suletud. Minul on ülimuslikkus minu ruumis. Mu ainus autoriteet on satguru minu südames.
…
Lõpuringis ilmnes, et teiste rännakud polnud vähem värvikad. Kuigi täiesti teised lood ja protsessid või hoopis taipamisi täis pikitud kulgemised. Need jagamised on alati imelised ja avardavad. Ma nii naudin selliseid ringe – olgu need koos tantsurännakute või hingamiste või heliseanssidega või muud. Seekord mängiti vajalik transformatsiooniprotsess siis läbi tantsu. Aga noh – taotlus ju, ise küsisin! 😀 Eksole, tulen lihtsalt tantsima ja võin lõpetada oma eluga täiesti uues kohas. Selline asi ongi või? Äkki oleks aeg nimetada kõik Tähed ja pärlid sündmused …maagiaks? Sest mis see muu on, mis mõistusele käsitlematu, aga toimib nii, et – hohohoo!
✨
Usalduse tee 