Cesar kohtus oma noore väepealikuga palee idatiivas. Siin, tema tööruumides võisid nad segamatult vestelda. Koht oli turvatud truude ja valitud valvurite poolt ning Cesar ei tarvitsenud kanda isegi muidu temast lahutamatut lühikest mõõka.
Cesar oli pannud tähele oma väepealiku südidust lahinguväljal, aga mitte ainult. Noore, eh, temast, dictator perpetuo-st, vaid 10 aastat noorem väepealik, Claudius polnud tavaline sõdur. Temaga rääkides ei jäänud märkamata hiilgav tuluke mehe terastes sügavsinistes silmades. Pealikku valitses harvaesinev kohalolu ja märkamisvõime. Kui poleks olnud hämmastavad ustavust näidanud episoodi lahinguväljal, mil mees oli sattunud katma Cesari enda seljatagust. Tehes seda ennastsalgavusega, mis teda mitme vaenlasega täbarasse olukorda jätnuna ja millest väljatulek maksis mitugi valusat armi käsivartel ja reiel. Oli ta pälvinud Cesari imetluse. Kui poleks olnud seda, võinuks mehe kiirgavates silmades kahtlustada isegi mässumeelsust.
Õieti oligi Cesar Claudiuse täna välja kutsunud, et mehes paremale selgusele saada. Cesar võis olla võimas valitseja, kuid ilma kõike pideva kahtluse alla seadmata, oli alati oht langeda vandenõude ohvriks. Polnud vähe neid, kes kuulsa diktaatori positsiooni ja varasid himustanuks. Claudius vaevalt üks neist olla sai, kuid kellegi tööriistana… Pealgi ei tõuse keegi väepealikuks ilma kahe omaduseta – suutlikkuseta valitseda ennast ja teisi ning ilma ambitsioonita saada parimaks. Ojaa, Claudius oli juba üks parimaist!
Vesteldes jalutasid mehed mööda galeriisid ja peatusid aeg-ajalt mõne taiese ees, et imetleda antiikmeistrite võrratut kunsti. Nad rääksid paljust. Lahinguist, elust, armastusest, väärikusest ja väärtustest. Mida aeg edasi, seda enam mõistis Cesar, et tema kõrval kõnnib tulevane suurmees. Need tema vaated ja arusaamad, tema sügavus elu mõistmisel ja relvitusketegev filossoofiline läbinägelikkus!
Ent seni oli tegu veel lihtsa väepealikuga. Ühega paljudest, keda Cesari armees oli kümmekond. Kümmekond tarka, ustavat, vaprat ja väga võimekat meest. Kellest aga ükski ei torganud silma sellise ärksa kohalolu ja avara suutlikkusega käsitelda elu ja elamist ennast. Claudius mitte lihtsalt ei olnud suuteline parimaid mõtlejaid väärivaks filossoofiaks. Mees nägi asju hoopis avaramalt, kui enamik neid, keda Cesar üldse tundis. Mõtted nagu: „me ise oleme enda suurimad vaenlased”, „elu on vaid mäng, milles kõik on võimalik”, kõik! Ja: „juhuseid pole olemas – igal asjal on alati sügavam põhjus – kui lahinguväljal haavab kedagi vaenlase nool, on võitleja selle oma mõtlemise või eluvalikutega ise endale kutsunud”, tekitasid Cesaris süvenevat rahutust. Suurel diktaatoril hakkas natuke ebamugav mõttest, et tema alati kahtlustav, kontrolliv ja tõestusi otsiv meelelaad võib ühel hetkel osutuda lootusetult vananenuks. See noor väepealik tundus olevat oma ajast niivõrd ees, et tema mõtted, laiemalt levides, võiks ohustada kogu Cesari enda missiooni maailmavalitsejaks saamisel. Pole midagi ohtlikumat ühele impeeriumile, kui suur filossof, kes valdab mõõka niisama täpselt, kui valdab oma meeli ja keelt.
Mõningase kõhklusega oma mõtte õigsusest ja endalegi ootamatult isegi kahetsustundega, mille ta ruttu vaikima sundis, langetas Cesar otsuse: see mees ei tohi jääda elama. Alea iacta est. Märkamatult andis Cesar ühele vaikivaist valvureist märku jätta oma pikk kaheteraline mõõk varajatult seinaorva. Claudius oli hetkeks lahkunud tualetti, mis asus mõned galeriid eemal.
Cesar võttis mõõga ja läks Claudiusele jäele. Mees kiirustas ja mõne hetke vältel oli kuulda vaid tema rasket hingamist, mis liikus läbi galerii. Päike väikles valitseja kuldsel rinnaturvisel, mis õõtsus sammude taktis. Käratult astus Cesar tualeti heledast aga raskest ja läbipaistmatust kangast katte taha. Ta suunas mõõgatera katte poole, kust iga hetk võis oodata Claudiuse väljumist.
Pinevad vaikusesekundid… korraga helkis välguna uksekatet läbistav haljas teras samaaegselt Cesari keha järsu liikumisega, justkui võpatades. Kui selles hetkes olnuks stseenil vaatleja, võinuks talle jääda arusaamatuks, mis oli juhtunud, nii kiiresti käis kõik. Ent järgmisel hetkel valladuvas korinaga sarnanevas karjes polnud kahtlust – mees oli saanud surmava hoobi. Ukseava varjanud katte eest tõmbamisega paljastus selle voltide vahelt pika saleda mõõga kullatud käekaitsega pide. Cesar astus vaaruva sammu ettepoole ja tõmbas veriste kätega enda kõhust välja diagonaalis ülevalt alla teda läbistanud tera. Tema oma, valvurilt saadud mõõk, oli käest langenud. Metsiku, ent kustuva pilguga vaatas ta Claudiuse kohkunud silmadesse ja tegi veel viimase meeleheitliku katse haarata väepealikul kõrist oma hääbuvas rammus kätega.
Claudius ei taganenud. Sel hetkel laotus tema üle täielik rahu ja meelekindlus. Tema sisemise sabotööriga oli kõik. Cesar varises maha enne Claudiuseni ulatumist.
Väepealik ei teadnud, mis saab edasi. Ei teadnud, mis elul talle veel varuks on. Oli kindel, et valitseva korra ja uskumuste vastu minek ei tõotanud enamikult ühiskonnalt ei heakskiitu ega poolehoidu. Vaid vähesed võisid näha selles aktis mehe suurust. Aga see ei lugenud enam. Tegu oli tehtud ja kõik oli nagu oli.
Küsimus oli ju olnud vaid selles, kumb jääb elama? Mõlemale siin enam ruumi ei olnud. Kas oleks võitnud alati kahtlustav meel, sabotöör tulevase suurmehe peas, millisel juhul oleks hävinud mees ja kogu tema alles võimalikuks saav elutöö. Palju aastaid oli kulunud, et jõuda tasemele, mis selle töö üldse võimalikuks tegi. Iidvanades hirmudes ning ühiskonna hinnanguis kinni olnud, kõike valitsev sabotöör, lihtsalt ei oleks lasknud suurel unistusel kunagi teoks saada. Seetõttu polnud mehel valikut. Aimates ette sabotööri käike – oli ta ju aastakümneid tolle juhtimise all elanud ja tundis teda läbi ja lõhki, teadis mees, mis tal tuleb teha. Ei mingit avalikku debatti argumentide tõestus-mõõkadega, mis oli sabotööri relv ja milles too võis võita keda tahes. Jäi ainult usaldada oma südant, oma käe täpsust ja väe tõhusust ning toimida sisemise juhatuse, intuitsiooni eksimatu ajastuse abil. Just selliselt, nagu nüüdsest pidi saama uueks normaalsuseks tema kuningriigis. Temas endas. Kõik selleks, et luua oma impeerium – uus maailm, kus kahtlused on asendunud usaldusega. Kus hirmu asemel valitseb armastus. Kus teadlikkus on kõrge ja juhib süda. Kus iga sabotöör kuulub hetkega ajaloo prügikasti heitmisele, kui pomm seni aheldatud kotka jala küljest. Sest kotkad on loodud valitsema lennates.
❤️🔥
~ unenägu, mis järgnes teatavale sisemisele tööle ja heliaktivatsioonile. Metafoorne, mitte ajalooline.
Usalduse tee 