Kuidagi peab asju tähistama, eksole, et neid teistest samasugustest eristada. Isegi kui täpipealt ühesuguseid asju pole olemas. Üldjoontes võivad nad muidu ometi segamini minna. Nii ka valmiva sillaga – kas see on Pärnu kolmas sild? Või kümnes, sest Pärnu linna piires on Sauga jõel juba kolm silda ja Reiu jõel kaks. Lisaks kaks üle vallikraavi. Kui täpne olla, on Reiu raudteesild vaid poolenisti Pärnu oma, teine pool jääb Häädemeeste vallale. Seega 9,5-s sild? Arvestades kogu praeguse veidra halduspiiriga, kasvab Pärnu sildade arv aga selliseks, et lihtkodanikul läheb silme eest kirjuks ja on selge, et miskit auväärset numbrit ses jadas uus sild enam ei saaks.
Niisiis pole loendamisest abi ja nimi valida näib mõistlikum. Siin on leheveergudelgi mitmeid variante pakutud. Mõni on päris ehmatav. Näiteks – „Suvesild”?! Mu esimene reaktsioon seda kuuldes oli: „Mis, kas ongi asi nii hull, et talvel ei kannata käigus hoida? Ei jätkunud raha korraliku ehituseks ja nüüd tuleb hoida kokku veel hoolduselt? Pea-asi, et päris kalda peale ei pakita igal sügisel. Oleks ju samuti põhjendatud – pole suve, pole külalisi… või kellele seda silda õieti siin tehtigi?”
Loodetavasti tegi abilinnapea nalja. „Suvesild” oma poolikuses hakkaks nimelt liialt valusalt meenutama, et me oleks võinud saada „terve aasta” silla ehk kasutada ära kogu potentsiaali, milleks silla ehitamine võimaluse andis. Me oleks võinud rajada tõeliselt kauni, silmapaistva maamärgi, nagu muide Luige-kavand pakkus. Midagi, mille järgi Pärnu panoraami hakataks tundma. Sest mõelge ise – kui kauaks üks sild rajatakse? Ehk, millal tuleb uus võimalus midagi arhitektuurselt erakordset nii nähtavasse kohta südalinna rajada?
Kuid nagu kombeks, majandatakse Eestit Exceli-tabelitega, ja mitte visioonide ega kaugelevaatava riigimehelikkusega. Aastakümneid kestnud poliitkempluse ja jätkuva küündimatu juhtimise tulemusena saime ühe hariliku võrk-kaarsilla, mille sarnaseid Eestiski juba on. Selle ainus erakordsus (sedagi vaid Soomest Leeduni) seisneb sillaava pikkuses. Ei muud. Säästuvariant. Isegi sõiduteed ei mahtunud nelja rada.
Ei, ärge saage valesti aru. Meil, suuremal osal elanikest, on silla valmimise üle hea meel ikka. Lõpuks, midagigi! Nagu meil oleks olnud hea meel, kui oleks tehtud kasvõi jalakäijate sild või oleks igal suvel rullitud lahti pontoonsild või pandud käima praam – ikka parem kui mitte midagi. Ja praegune on nende variantidega võrreldes hiiglama äge!
Ehk oleks siiski paslik jätta kõrgelennulised eufemistlikud sillanimed, millega seda piinlikuvõitu lahendust üritada vaiba alla peita ja nimetada asju õigete nimedega? Antud juhul sobiks suurepäraselt näiteks Säästusild. Kogu asjaga juba joosti lati alt läbi, suurustlev nimi ei muuda kuidagi asja olemust, mis jääb ju alatiseks näha.
Saan muidugi aru, et Säästusillaks endast lugupidav linnajuht valminud šedöövrit ametlikult ei nimeta. Olgu mis on, aga head nägu tuleb teha! Ometi jääb arusaamatuks, mis on viga asukohta tähistaval nimel, et üldse peaks üritama arhitektuurselt saavutamata jäänud erakordsust nimega kompenseerida? Pealegi ei näita Googel ka nime „Rääma sild” olemasolu märke. See võib jah kõlada mitte eriti glamuurselt. Ehk isegi pisut… rääbakalt, aga selline see elu meil siin on ja üks terve linnaosa kannab rõõmsalt Rääma nime.
„Raba silda”1 pigem ei tahaks. Lootus jääb, et päris rappa selline säästu-tee meid ühiskonnana ei vii.
⛩️🌉🌁
Artikel ilmus 20.5.25 Pärnu Postimehe paberlehes ja veebis. Kirjutama ajendas ülepunnitatud nime-teema, aga tegelikult vajas väljendamist ammu kripeldanud nördimus kogu egotsentrismist laetud poliitika suhtes, samuti linnajuhtimise saamatus suurtes asjades.
- Mitte-pärnakale teadmiseks, et sild ulatub paremkaldal äärelinna (Rääma linnaosa) Raba tänavale, mille teine ots asubki rabas, lõppedes linna endise prügimäega. ↩︎
Usalduse tee 