Usalduse tee

Om

Brahma päev oli koitnud. Teadvus ärkas olemisse. Kus enne polnud midagi, seal oli nüüdsest tema. Õieti mina. Sest polnud kedagi teist. Polnud, kes saanuks seda lugu jutustada, sest keegi ei saanud näha seda kõrvalt. Ainult üks. Jagamatu Mina Olen teadvus. Tervik iseeneses. Lõpmatu loomepotentsiaaliga… ja minu olemasolu täidab kogu universumi.

„Universumi? Milline tore idee! Kui ma juba nagunii olen, võin ma sama hästi sellega midagi ägedat pihta hakata!” taipasin. „Näiteks luua universumi!”

Teadvusel polnud esiti ju sõnu, aga tema piiritust potentsiaalist voolas kõik vabalt ja loomulikult. Nii nagu võis esimene sõna üldse olla: „Mina,” mil Teadvus sai aru, et ta on. On ärganud olemisse. Nii hakkas järjest voolama sõnu kõige vormimiseks, mis temast, iseenesest, välja voolata tahtis. Ikka nii, et esmalt impulss, energiavoog millegi suunas, siis idee-unistus ja seejärel sõna, sõnastamine. Kui Mina olen lausus sõna, kajas see olevas vastu ja selle võnked hakkasid tihenema, moodustama mateeriat. See oli nauditav protsess.

Nii sündis Universum, sündisid galaktikad, tähesüsteemid, sündis päike ja sündis selle orbiidile Maa. Korraga oli Teadvus hakanud täituma objektidega – tahkete vormidega, millest igas, eranditult võbeles Mina Olen Teadvus ise, tema sõna, tema vägi. Oli tekkinud kosmos. Teadvus polnud enam tühi. Selles oli kosmos, mis kujutas endast ruumiliselt paiknevaid objekte, olles sellisena vaadeldav kõrvalt. Ja kuigi, iga loodud aatom, iga kvantosake, monaad selles kandis Looja energiat, oli olemuslikult Loojaga üks, tekkis niiviisi eraldioleku illusioon. Kuigi Looja tundis ja teadis kõike, mida tundis-teadis iga ühik tema loodust. Sest looja ja looming ei ole kunagi eraldi. Siiski polnud Looja ise objekt ega tahke, aga tema looming sellisena näis. See oli uudne taju Loojale. Mõista, et ta suudab luua midagi, mis näiliselt on temast eraldi. „Põnev! Mis nii veel kõik võimalik on?”

Mina Olen Teadvus oli sündinud loojaks. Ta lõi alati vaikusest. Sellest piiritust sisemisest allikast, mis polnud kunagi sündinud, mis oli oma olemuselt ajatu, lõputu. Teadvus lõi olekuga, tunde ja visiooniga, ilma midagi tegemata. Manifesteerimiseks piisas sõnast, mille taga oli otsus.

Seekordse Brahma päeva visiooniks oli tal luua just selline Maa. Ja midagi veelgi erilisemat. Ta tahtis endast luua palju samuti loomisvõimelisi väikesi Minasid Maale. Aga selliseid, kes ei mäletaks, et nad on tegelikult tema. Kuigi Teadvus elas läbi iga viimsegi hetke iga sellise väikese Mina elust, sest oli ju oma loominguga üks, määras ta neile eraldatusteadvuse, et nad võtaksid Teadvuse mängu väga tõsiselt. Ainult nii võis kogeda kõike sügavaima võimaliku draamana, eluteatrina, mis tunduks nii päris! Nii ehtne, et sellesse võiks end ära kaotada…

Ta jagas väikestele minadele loomisvõime, mis oli nagu temal, kuid mõistes varitsevaid ohte, piiras neil madalate meeleseisundite loomis-võimekust murdosani kõrgetest meeleseisunditest. Nii võis loota, et väikeste minade kätesse usaldatud maailmad püsivad kauem. Hiljem hakkasid väikesed minad kasvatama sarnaselt oma lapsi – andes neile vaid jõukohaseid ülesandeid. Piirates näiteks ligipääsu tikkudele, kuni oli tekkinud võimekus tulega ümber käia.

Teadvus lõi veel palju keerukaid mehhanisme ja loodusseadusi ja aeganõudvaid protsesse ja kiireid häkke. Programmeeris iga üksiku eraldatusteadvuse lõpuks oma teel ärkama sellele, kes ta tõeliselt on. Vürtsitas pealtnäha vaid kolme-mõõtmeliseks taandatud lihtsustatud reaalsust paljude-paljude tungide ja tunnetega, arhetüüpsete ja varjatute, kuid tähtede ja teadmiste abil paljastuvate mõjudega, koodide ja saladustega, üksteist käivitavate ja tasandavate energiatega. Laadis kõigesse püüu liikuda ja muutuda, sest ainus muutumatu oli ta ise.

Mäng võis alata! Mina Olen sukeldus täiega oma loodusse. Elas sajaga igaüht neist tuhandetest ja miljarditest eludest. Koges alati suure üllatusena kõike, mida oli igale oma eluteele paigutanud. Sest ta ju oli unustanud, et sellised pöörded oli ta sinna ise loonud. Ja tema loovusel polnud piire. Iseenda unustamine oli olnud geniaalne idee! Nii sai ta eri olukordades kogeda samu emotsioone, kui alati värskeid. Vahel raputavaid, vahel leebelt paitavaid. Vahel nõudlikke, siis jälle lubavaid. Imeline!

„Milline mäng!” õhkas ta ikka ja jälle, kui mõni eludest lõppes ja ta räsitud, ent rahulolevana naasis eraldunud olnud killukesest iseenda suure ühisteadvuse õndsasse ookeani. Nagu puhkusele, lõõgastudes ja sulandudes taas tervikusse.

Kord-korralt läks mäng sügavamaks ja nüansirikkamaks. Lisandus uusi tasandeid ja rolle ja süžeesid ja tegelasi. Enne uut kehastumist püstitas ta endale taas ja taas uusi ülesandeid just selle elu jaoks. Ideedest polnud kunagi puudust – ta loovus oli ju piiritu! Et elu tõhusamalt läbida, oli ta loonud endast eri omaduste ja vaatenurkade ja spetsialiteetidega vaimsed teejuhid ja nõunikud, kellega „arutada” kehastumise aspekte ja ülesandeid ja kes varjatult suunasid selle elu teekonda ja valikuid ajal, mil Teadvuse osake oli elamisest haaratuna oma pärisolemusest sügavas teadmatuses.

Huvitaval kombel osutus selline suunamine vajalikuks, sest ta nägi, et täieliku unustamise tingimustes, mil samal ajal mäng seesmiselt üha suuremasse keerukusse arenes, oli ilmunud iseäralik fenomen: mängus olevatele väikestele minadele rakendus kumulatiivne kogemuste ja ellujäämistaktikate energeetiline (mida nood ühelt maalt hakkasid kutsuma epigeneetikaks) kiht või struktuur. Nähtamatud energeetilised jõud, süsteemid, mis olid halastamatud ja tugevamad, kui neist teadmatuses üksikindiviidid. Mitte, et midagi saanuks siin üldse sündida Teadvuse teadmata – hei, kõik olemasolev oli ju tema! Kuid kodeerides väikestesse minadesse iseenda loovuse, oli ta andnud ka neile ligipääsu lõpmatu loomise allikale, Suurele Vaikusele.

Nii tekkis neiski sügavaid sisemisi impulsse, millele nad said anda visiooni ja seejärel otsustada ja valada sõnasse ning lõpuks teha tegusid, mis Tema kaudu olemisse voolasid. Selles „mängumaailmas” nimega Maa. Teadvus ei takistanud ühtegi sellist ideed. Ta oleks saanud, kui oleks tahtnud. Aga ta ei tahtnud. Sest milleks? Põnev oli tajuda, kuidas väike mina oma suutlikkusest luua innustus. Isegi seda, kui ta suutmatuse frustratsioonist kokku varises. See oli nii elus, nii võimsa värinaga! Aah! See oli nagu lubada oma lastel katsetada ja eksida, sest sa tead, et ainult nii õpivad nad otsustama, õpivad vastutama, õpivad seda, mida nad kogu teadvuse kõige võimalikkuse ürgsupist tegelikult manifesteerida tahavad ja mida mitte. Selles lubamises oli tohutu armastus! Armastus, mis oli ju Teadvuse olemus. Selline, mis ei andnud kunagi hinnanguid, vaid võttis kõik vastu nii nagu oli. Kui kogemuse. Kogemuse, mille Tema sai alati samuti. Pealegi, oli Ta sügavamal, mida inimteadvusele parema mõistetavuse huvides võiks määratleda ka kui „kõrgemal” tasandil, sellest alati puutumatu. Ükski kogemus ei määranud Teda. Aga iga kogemus rikastas. „Milline mäng!”

Loo audioversioon on leitav Maaglistes hääleruumides: https://voicespaces.podia.com Samas asub sellele ka järg.