Usalduse tee

On tavaline, et me saame mingitest asjadest teistmoodi aru kui teised. Nii võin midagi öelda ja sellest saadakse täiesti teisiti aru, kui olin mõelnud. Saatmise ja vastuvõtmise kontekstid ja inimeste häälestused on erinevad. Tagasipeegeldus läbib esmalt teise inimese sisemise prisma, milles on talle omaseid nurki ja valguse murdumisi. Välja tuleb mõningane kõverpeegeldus, mis vahel ajab lihtsalt segadusse, vahel toob lausa tüli majja. Mida rohkem endaga tööd teinud inimene, seda puhtam seest on ja seda enam võib tema tagasipeegeldust usaldada. Selles on rohkem täpsust, puhtust ja seeläbi aitab see meid ennast kõrvalt näha ja korrektiive tehes kasvada. See on üks olulisi aspekte nii terapeudi kui nõia töös. Anne võib olla suurem või väiksem, aga endaga tehtud töö sügavus on see, mis puhastab kanalit.

Olen harjunud, et kõik ei saa mu kirjutistest või videolugudest päris nii aru, kui sinna sisse on pandud. Ka sellest, kes ma olen ja mida ma tunnen, ei saada alati adekvaatselt aru. Mis on normaalne. Tavaliselt on siiski olnud mõned lähedased või lihtsalt hästi ühel lainel inimesed, kelle tagasisidet või arvamusi olen saanud usaldada. Kes on toonud minu jaoks tõe ja võimalikud möödalaskmised nähtavale. Võimaldades end kõrvalt näha ja kasvada.

Viimasel ajal on aga ootamatult palju ilmunud tagasisidet, et ei saada ÜLDSE aru, mida ma räägin. Lähimad ka mitte! Ja pika tee tulnud terapeudina on mu ümber elus ometi keskmisest palju avarama mõtlemise-tunnetusega ning teadlikumad inimesed. Veelgi enam, kuulen kommentaare, et ma pole olnud oma väljenduses tõene, pole ehe, olen endast illusioonis ja räägin vahtu, mida ma ei ela. Olgu, äkki see kõik on õige ja ma olengi kuhugi mülkasse libisenud, milles ei saa enam endast ega elust üldse sotti? Võimalik.

Ent on öeldud ka, mis minust täiesti selgelt välja paistis… ja millel pole sellega, kuidas MINA end tundsin, mitte mingisugust pistmist! Sellest viimasest tekkis mul eriti tugev kognitiivne dissonants. Ma ju TEADSIN mis minus oli, kuidas saab näha NII erinevalt?! Õnneks leidus üks hea sõber, kes mind väga hästi tunneb, kes oli kohal ja kes kinnitas, et ma pole segi läinud – ta näinud minus sama, mis ma ise teadsin enda jaoks. Järele mõeldes ja kontekste analüüsides sain aru, et mulle oli lennanud selga lihtsalt hulk projektsioone arvajate eneste „peeglikõverustest”.

Mida siis teha sellise „tagasisidega” universumilt, millest on null kasu? Või veelgi hullem – mille ainus põhjus olemas olla, näib olevat mind ruineerida ja panna uskuma, et ma olen üdini vale!? Või siis… et ma ei kuulaks enam midagi väljastpoolt? Kuigi olen harjunud sellele lootma.

Teemat põrgatades koorus muidugi välja, et ma üleüldse olen olnud välisest, teiste arvamusest liialt palju mõjutatud. Kogu elu. Olgugi, et järjest püüdnud liikuda kohta, kus teiste arvamus pole tähtis. Tõtt-öelda uskunud vahepeal, et olengi selle haardest väljas. Kuni nüüd selgus, et ega ikka ei ole küll. Heal juhul ajutiselt vahel.

Kuna selline tagasiside on korduv ja üha jõulisemalt ilmnev, räägib see mulle ainiti üht: see pole see, millele sa üldse saad kuidagigi tugineda! „Lase lahti! Sulge end tagasisidele ja loo üksnes ja ainult omaenda sisemisest tundest!” Tajun, kuidas kerkib õõv. Ma ei tea tagasisideta kui normaalne ma enam olen!? Kas selliselt loodaval on mingisugustki mõtet ilmuda, kui kellegagi enam ei resoneeru?! Nagu puuduks pidepunkt reaalsusega. Õhus ning ühendus teistega, maailmaga kadunud.

Bashar ütleb, et ükskõik, mida lood – kui see ilmub, siis ainult selle pärast, et on keegi, kasvõi üksainus inimene, kellele see on vajalik! Muidu lihtsalt ei tekiks seda siia! Olgu, see veits rahustab. Kuigi mõtteid kappab ringi, mis kõik ummisjalu püüavad tõestada, miks end maailma peegeldustele sulgemine on halb idee! Huh.

Nii harjun vaikselt mõttega, et kõigest lahti laskmine on tee, millest mul pole pääsu. Ükskõik, mida see siis kaasa toob. Küsimus pole isegi julguses. Muud valikut lihtsalt enam ei anta. Näen ka, et aasta algusest olen olnud järjest selle poole teel. Kaugemaltki, juba vähemalt kaks ja pool aastat, on mind sinna suunda nügitud. Millest küll pole tahtnud aru saada ja millele alateadlikult vastu sõdinud. Tähendab see ju totaalset tundmatust. Minekut pimedusse. Pimedusse, milleks on ettevalmistusi tehtud vähemalt Kariniga kohtumisest ja mida esimest korda teadlikult maitsesin veidi üle kolme aasta tagasi. Kas nüüd olen selleks valmis?

***

Sa võib-olla oled kuulnud terminit „lahtiühendus”. Spirituaalses kontekstis tähendab see end tavateadvuse seostest ja üldiselt omaks võetud mängureeglitega maatriksist välja tõmbamist. Ühendamist lahti tähendustest, järeldustest, sellest, et kui teed või ütled midagi, siis sellel on mingid tagajärjed, tulemused, tavapärane ehk teada-suunaline mõju. Ühendades lahti kõigest, sulged end senikehtinud valgusmaatriksi peegeldustele, seega tagasiside mehhanismile. Liigud pimedusse.

Ehk, kõik, mida ma teen peale lahtiühendust, ei tule enam sellest, mida olen maailma poolt kogenud, sest ma ei võta enam vastu väliseid mõjutusi. Vaid ainult sellest, mis tahab sündida minu seest. Nähtamatust. See pole enam ping-pong mind ümbritseva maailmaga. See on ühesuunaline liikumine. Seest välja. Minus olevast lõpmatust loomise allikast väljapoole. Ilma igasuguse huvi või tähelepanuta sellel, MIDA see täpselt loob! See on täielik alistumine oma sisemisele geeniusele. Totaalne usaldus, et see, mis minust tahab sündida, sellel on alati mingi kõrgem põhjus. Loodavalt igasuguse mõistuse filtri eemaldamine, mis varem sõelus kõike hea-halb, kombekas-ebasobiv, seaduslik-või-mitte ja muudel sellistel duaalsetel ühiskonna normidel ja reeglitel põhinevatel skaaladel.

Oi kui hirmutav see võib olla! Ja kuidas mõistus sellele vastu hakkab! „Sa ju EI TEA, mida sa nii lood! Sa ei tea, KES võib sulle ette sosistada, mida hirmsat on vaja järgmiseks teha!” Eksole – mõistus näeb kohe ainult, mis võib halvasti minna! Muidugi, sest ta on sätitud puurivahiks. Treenitud sootsiumi normide järgi filtreerima, et teha inimesest hea inimene. Tubli, kuulekas, sobituv. Sest sellisena jätab sootsium ta enda sekka, ei tõuka ära. Pole vaja karta üksindust, hüljatust, alandust, reetmist… surma.

Kuid see on vaid üks aspekt. Lahtiühenduses ehk pimeduses olemises on neid palju veel. Me ju teame, et maailm on peegel – meie ümber on see, mille me ise oleme kunagi oma mõtte, arusaamade, uskumuste või tahtega (vahel üsna kogemata küll) loonud. Selle järgi, mis minu ümber on, saan ma aru, mida olen varasemalt välja kiiranud, mis energiat, mida loonud? Tahtes midagi muud, kui seda, mida näen, on mul vaja vaid kiirata välja teistsugust. Jah, vahel keeruline, sest ajaline lõtk loomise hetke ja manifesteerumise vahel võib olla olnud väga pikk. Et millega ma täpselt just tänase kannatuse või ebameeldivuse või tühisuse või mitte-midagi-ütlevuse siis endale lõin? Teaks seda muuta ometigi! Ja kui ma nüüd loonud mõtetes midagi muud, aga see ikka veel pole realiseerunud, kas ma siis teen midagi valesti ja pean uuesti või teistmoodi manifesteerimisega tegelema?

Segadust jätkub, aga vähemalt on üks asi, millega enda loomisvõimet testida – reaalsuse peegeldus. Kui ma end sellele aga sulgen, kuidas ma siis tean, mida ma üldse loon ja kas see on õige?! Siis ma… koban ju pimeduses. Just, täpselt! Aaa…eeei! Nagu pidetu olek, pind kaoks jalge alt. Vaakum. Uhh!

Kuidas ma siis pimedusest luues aru saan, kas see on õige, kas see on päris minu? Kas ma mitte ei loo oma tervendamata haavade ja illusioonis endale räägitud lugudest kallutatud loomingut, ja mitte puhast olemust, puhast tõde?

„Kas sellel on vahet?” küsib pimedus mu seest. Kui filmi Matrix stseen Neo vestlusest selgeltnägijaga, kus viimane ütleb, et Neo ei tulnud siia mitte valima, sest valik on ammu tehtud, vaid kogema, miks ta nii valis, on tõde. Siis polegi vahet, mis valiku ma teen, mida valin luua ja kuidas. Loeb ainult minu tunne ja kogemus sellisest loomisest, nendest valikutest. Kui valik tuleb haavatud kohast, on mul vaja kogeda selle mõju.¹ Võib-olla ainult selleks, et taibata, miks ma hiljem teen järgmise valiku (loodetavasti) tervenenud kohast? Kui see on nii, siis ongi tõsi see, et mingit tervenemist pole üldse olemas, sest midagi polegi katki. Mina Olen Teadvus on täiuslik ja sisaldab kõike. Ta pole katki, tal on erinevad väljendused eri sagedustel ja kõik ainult selleks, et kogeda omaenda jumalikku mängu.

Pimeduses loomisel on sel juhul ainult üks kriteerium, mille vastu seda „mõõta”. See on minu tunne loomise aktist endast. Valiku langetamisest ja selle järgi toimimisest. Kas see tuleb kergusest ja nagu loomuliku voona, tekitades elevust, tõstetuse ja eufooria tunnet? Kas see vastab minu sagedusele, kus ma just hetkel olen, ehk on tõene just praegu ja siin minu jaoks? Isegi, kui see ei vasta mistahes ühiskonna normidele. Kui normid loeks, oleks loomine ju peegeldustele avatud ehk valgusmaatriksi raamistikus sees, ehk poleks puhas.

Võib küsida, kui ma lähtuks tõesti ainult hetketundest, seda mõistusega kaalumata, võiksin ma ju korda saata igasugust jama, millel on tagajärjed. Süüa hunniku sõõrikuid, kuigi ainult ükski paneks mind end hiljem tundma raskelt. Armatsema kellegagi, kes pole vaba või kellega ma ei taha suhet luua. Jätma kapsad sisse tegemata, sest ma parasjagu ei viitsi, kuigi talvel oleks need heaks toiduks ja siis ma kahetseksin seda. Vilistaksin liikluseeskirjale ja saaksin trahvi.

Tõsi, see on kaalukas argument, miks mitte lubada end lahtiühendusse. Tuleks helpida võib-olla suppi, mis sedasi saab kokku keedetud. Aga mis siis kui see ongi, mille järele ma olen siia tulnud? Sajaga elama ja kõike kogema?! Mitte turvaliselt ellu jääma, vaid elama ohtlikult!? Kas võib olla, et tehes mingi lolluse ja tehes seda mitu korda, tekib ühelt maalt küllastumine ja sisse tugev tunne, et ma ei vali seda enam, isegi kui hetkes tundub ahvatlev? Kas võib olla, et ühelt maalt puudub mul vähimgi sõõriku isu? Vaatan neid ja jätavad täiesti külmaks. Kogetud.

Osho on selliselt kirjeldanud uue inimese Zorbas Buda viisi elada ehk Tantra teed: võtta kõik vastu! Ainult teha seda teadlikult! Ühes mu lemmikus Miteni laulus on read:

„Live your dreams, until they fade away. Then let them go!”

Olen kogenud, kuidas kunagi kirglikud tegevused on minust ühel hetkel lahkunud, sest neist on saanud küllalt. On täitumus, on olnud piisavalt. Aeg lasta neil minna. Seevastu miskit, mis kutsub, jõuga maha surudes, ära kaotada ei saa! Hõõgub tuha all edasi, oodates vaid repressiivorgani (näiteks mõistuse) valvsuse kadu, et sobival juhul leekidesse lahvatada. Kuid meie maatriks on täis mõistuse reegleid, mida järgides oleme tublid. Eeskujulikud. Heaks kiidetud. …ja õnnetud. Tühjad.

Ma näen seda nii, et pimedusest elamisel on kõige tugevamaks juhiks hetkes oleva tõmbe tajumine ja tunnetamine, kas see läheb praegu minuga kokku, kas ma päriselt tahan seda? Kui JAH, sukeldun sellesse täiega, kogu olemusega, usaldades, et see ongi õige. Seda kohalolust ja teadlikult tehes, kerkib loomuldasa küsimus: miks? Vahel kohe vastusena. Miks ma tahan, mida ma tahan? Ainult täieliku aususe kohast sellele vastates, võib tõmbele ikkagi järele minna. Ja kui sellesse sukeldumisel teadlikkus säilib, hakkab see muutma seda „miksi”. Kuni ühelt maalt pole enam miksi ja vaibub ka see tõmme. Selliselt totaalselt elades, põletame järjest oma vasanaid, kuni oleme valmis. Tõmbed on vaibunud. Jäänud vaid teadlikkus. Mahasamadhi.

Aga sinna võib kuluda paalju aega. Aega, mille vältel teadvus kogeb oma jumalikku mängu. Sellist, mida ta ainult läbi selle indiviidi saab.

☸️❤️‍🔥🕉

1Terapeudina on mind saatnud dilemma, kas ma ikka teen head, kui vabastan inimese tema sisemisest ängist ja valukohast? Sest just neist on sündinud maailma enamus loomingut. Kui pole enam valu, mis liikuma paneb, äkki ta siis enam ei loogi, ei ehitagi, ei saavutagi? Selles lohutab mind mõte: on ju võimalik, et teeb ikka, aga armastusest ja mitte valust.