“Kuni surm meid lahutab!” Kas lubadust saab tagasi võtta? Aga kui see on vannutatud surmaga? Kes siis peab surema selleks, et leping võiks lõppeda? Kas mina või mu partner? Või ma võin lubada surra sellel osal endast, kes lubaduse andis? Andis, uskudes toona siiralt, et see ongi see, mida ta kogu ülejäänud elu tahab! Kuidas ta võis seda ette teada, mida ta tahab?! Kas polnud see lubadus antud mingil, pigem illusoorsel kui mitte, eeldusel, et teine täidab oma osa? Kas polnud see mitte antud lühinägelikust kohast, kus me inimesed oleme seda kindlamalt, mida nooremad oleme, mida madalamas teadlikkuses oleme? Sellisel juhul – igas mõttes kasvades, võib ju ilmneda, et see (tänasega võrreldes) lapse antud lubadus, mis sidus terveks eluks1 üsna madala võimekuse pealt seda elu ette näha, polnud just kõige adekvaatsem ehk? Mida sellega siis peale hakata?
Süsteemid – pere-, suguvõsa-, hõimu-, kogukonna-, rahvuse, usu(/kiriku)- jne süsteemid on jäigad ja üksikisikust reeglina alati tugevamad. Kui kirik laulatas tähtajaks „kuni surm teid lahutab”, siis nii PIDI olema! See oli garantii sootsiumile. Kantud hirmust, kas kohustusi ikka täidetakse muidu?! Garanii, et see inimene saab teise omaks ja nii võib natuke mõnes asjas lõdvemalt lasta – partner oli ju paigas ja võis keskenduda näiteks… töö tegemisele. Garantii, et loodud asisus jääb perekonda, jõukus kasvab ja seda ei viida välja. Kuid kas elus saab olla üldse mingeid garantiisid? Mõtle korra, kas saab?
Elu on üdini ebakindel ja ennustamatu. Kindel on vaid, et muutusi tuleb! Meil võib küll olla ajuti illusioone, et saame elu omatahtsi paika mudida. Tulevikku mingiski ulatuses garanteerida. Vahel saamegi, aga millise hinnaga? Kehtestades jäiku raame ja reegleid ja piire, millele mina või keegi teine PEAB vastama! Või muidu! Hirmu pealt luues, saab muidugi ainult põhjuseid veelgi enam karta ja muretseda.
„Aga ei! Ma ju ehitasin piirid suure rõõmu pealt!” võid nüüd öelda. „Ma nii armastasin teda (loe: klammerdusin, et jäädagi nautima, kuidas ta mu haavadele plaastriks passis, jms), et lõin tema jaoks reeglid, mille järgi mu rõõm ei saa kunagi otsa – ta lihtsalt on igavesti minu plaaster! Ja ma ei pea haavu puhastama, ega tervendama. Tema on siin ja sellest piisab! Mul on hea ja õnnelik elu! Muidugi on need reeglid vajalikud, et mina oleksin õnnelik elu lõpuni. Pealegi teen mina teda samuti õnnelikuks lihtsalt sellega, et ma olen olemas. Kõik on õnnelikud nende reeglite ja piirangutega!”
Ilus lugu ja aastakümneid võib tunduda, et sellega pääsengi ära. Veeretan lõpuni välja oma laitmatu kaanepildi-eluga. Kuni elu sekkub. Üks kaasadest siiski ei pea enam vastu sees üha kasvavale rahutusele, millega hing annab märku, et ta ei tulnud siia potjomkini küla etendama. Midagi on veel peale näitamiseks mõeldud glamuuri ehk võltshiilguse. Ta hakkab otsima. Hakkab ärkama. Tahab täiel rinnal elada ja mitte ainult näidata nagu elaks …mingit kindlapiiriliselt ortodoksset klantsi. Teadlikkus kasvab, kuni ühel hetkel võib ilmneda, et need elu nii turvaliseks granteerima pidanud, lubadustega polsterdatud reeglid ei näegi enam välja kui kuldtikanditega valjad elu uljalt juhtimiseks. Sarnanedes aina enam roostes ahelatega, mis pole mõeldud hingetiivul lendu lubama.
Mis siis saama hakkab? Esmalt tahab ta ahelad ümber teha. Kutsub kaasat seda koos tegema. Pealegi, oli ju lubatud: nii heas kui halvas, ikka koos!
Milline on võimalus, et kaasa tunnebki sama, julgebki aastakümneid tagasi ääsitules fikseeritud ammu rooste läinud piire painutama asuda? Kui tervendamata haavade valu on tugevam hingekutsest, ta parem ei hakka „paati loksutama”. Sest: „Mis meil niigi viga on? Kõik on ju kenasti toiminud? Milleks hakata töötavat asja parandama?” jääb meelel õigust ülegi. Jah, ainult, kas see ikka tegelikult töötas? Ja süsteemid on kõik tema poolt: „Nii on õige, nagu on! Meie suguvõsas on asjad käinud alati just nii! Muuta pole vaja, sest just nii oleme jäänud suguvõsana ellu! Meil pole keegi kunagi lahku läinud! Nui-neljaks on hoitud küünte ja hammastega kinni, ükskõik, mida hing tunneb sees! Ja see on end ära tasunud, näe – me oleme alles! Järelikult on ainult nii õige ja teie ärge mõelgegi midagi muuta! Me ei anna teile andeks! Viskame välja ja te surete üksi! Tehke, mis suudate, et hoida kinni! Kõik vahendid on head ja pühitsetud eesmärgi poolt!”
Selles tuules võib teha ja on ajast aega tehtud meeleheitlikke tegusid. Kehtib üksnes jesuiitlik eetika. Sest: „Ma PEAN saama oma tahtmise! Mu kaasa PEAB tegema nii, nagu ütlen MINA, nagu ütleb suguvõsa! Nagu ta, kurat võtaks, ise LUBAS kakskümmend aastat tagasi! Mis vabadus!? Tal pole seda! Abielu tähendab kohustusi! Vabadus ja armastus ja muu tilu-lilu on lubatud vaid selle sees! Armastagu siin!”
On muidugi veel üks viis vaadata ajuti ahelatena tunduvaid valjaid. Need on ebaküpseile antud kõigutamatud piirid, mis peavad tagama, et iga probleemi korral ei joosta kohe laiali. Sest kogenematul on valus hakkamisel lihtne süüdistada seda, kes kogemata torkas näpu täpselt tema haigesse kohta ja tahata sellisest valutekitajast lahti saada. Torkaja on ilmselgelt süüdi, et teisel on valus! Nii hoiavad reeglid sellel mänguplatsil kinni ja sunnivad lahendama, mitte põgenema.
Seda muidugi ideaalis. Juhul, kui on teadlikkust ja oskusi või julgust abi küsida kui oskusi napib. Ent paradoks peitub selles, et piirid tegelikult ei hoia põgenemast üheski mõttes. Pigem tõukavad sellele! Aga teadlikkus hoiab! Piiride sees püsides nii, et väljast kõik ometi sile paistab, leiab alati „häkke”, mis võimaldavad end ja teisi üle kavaldada. Näiteks põgenemine töösse, tegevustesse, sõltuvustesse, seksi, hobidesse jne jne.
Teadlikkus seevastu võib hoida piirides isegi ilma piire kehtestamata. Teadlik ei lõpeta midagi enne, kuni see pole lõppenud. Kuni pole muutust, millega hing rahule jääb ja laulab sees. See võib tähendada ka seda, et kui partner ei tee oma osa ära, siis, et ennast mitte pidurdada, mitte ootele panna, mitte endast loobuda, tuleb mul loobuda partnerist. Ja koos temaga võib-olla tükikesest endast. Jah, kurb, aga vastupidine oleks hinges veel kurvem, ega teeniks kedagi.
Kui selleks on vaja surra, siis teadlikkus läbib ka selle värava. Alati ei pea minema kõik. Me võime lasta endas surra osadel, mille aeg ongi läbi. Meis sureb iga päev midagi ja sünnib. Milleks laipadega end koormata? Ka sisemised osad, mis kandsid meid läbi möödunud eluetappide võib tänus vabastada ja lubada tagasi ülemhinge juurde. Tühja kohta ei jää – uuenev mina täidab.
Kuid teadlikkust ei saa niisama. Sellel on hind. See maksab su maskid, su võlts-klantspildid, su armsaks saanud põgenemisstrateegiad ja haavapuhastuse valu. Maksab, sagedamini kui mitte, igas põlvkonnas uuesti läikima nühitud voorusevööd ja nii-on-alati-olnud puurid, ka kuldsed. Maksab su hoolikalt läbimõeldud garantiikirjad.
Tasuks saad vabaduse. Saad iseenda. Tervenemise ja avardumise teadlikkuses. Suhe võib jääda või mitte – mõlemal juhul on see parim variant.
—
1 Hea veel, kui on antud ainult selleks eluks. On ka igavikku saadetud tõotusi, mis surfavad igas järgnevas elus, selle elu kontekstist sõltumata.
Usalduse tee 