Usalduse tee

Järgnev mõtisklus on inspireeritud ühest hiljutisest kliendiloost…

Kui teine mees ütleb midagi vääritut sinu kohta või su naise või lapse kohta, kas peaksid talle pikema jututa pasunasse sõitma? Eriti veel, kui on kõrvalt kuuljaid! Kui mitte vihast kihiseva rusikaga, siis andma vähemalt elegantse ja põhjapanevalt salvava verbaalse laksu, mis kaugele kõlab? Sest mis õigusega see mölakas tuleb mõnitama, eksole?!

Kas õige mees kaitseb oma au võitluses? Või ei suudagi tasakaalutu ärpleja heidetud mädaõun väes mehe rüüle plekki teha? Sest väes mees ei käivitu infantiilsete mängude peale. Enda haavad tervendanuna, oma nõrkuseid tunnistanuna, temas lihtsalt puudub resoneerumine nii madalate mängudega. Tõesti? Või on see vaid vabandus argusele? Kumb on mehelikum – võidelda või mitte lasta end provotseerida?

Oletame, et tülinorija ütles midagi, mis mingist servast vastaski tõele. Kui sihtmärgiks olnud mees oli seda kiivalt nii enese kui teiste eest varjanud, ta kahtlemata käivitub. Alateadlik mõttevoog on midagi sellist: „Raisk! Kõik näevad nüüd! Aga ei tohi! See pole okei! Ma ei luba endal selline olla, keegi ei tohi teada, et ma olen! Vaja see siga vaigistada ja kõik näevad, et tal pole õigus, kui ta vait jääb! Selleks võib tal lihtsalt hambad kurku lüüa või kui ma temast füüsiliselt jagu ei saa, kütan ma tal valju kisa ja valusate sõnadega naha nii kuumaks, et jääb kui kala kuival õhku ahmima! Pean tegema seda kohe, enne kui teised märkavad tõde! Sest sellisena pole mina aktspteeritud, pole austatud, võin saada välja naerdud, tõugatud, alandatud. Võin surra!”

Endaga tegemata sisemine töö. Oma varjukülgede valgustamata jätmine, hoiab meest käivituva ja ärpleva poisikese energias. Vahel on aga argus või alalhoidlikkus üle ja ette libiseb “ma parem ei pane tähele ja olen sellega justkui üle” mask. Kui sisemine käivitus siiski toimub, varjab poiss nii vaid väe puudumist ega taha näha tõde. Poisike ei kannata tõde, sest temas pole väge sellega hakkama saada. On hirm selle tulemusel kaotada kõik. Ka iseennast. Iga süütugi märkus tervendamata haavale käivitab terve reaktsioonide laviini. Kõik selleks, et haava ei avataks. Sest kunagi, kui see tekkis, polnud ta võimeline sellega hakkama saama. „Äkki pole siiani?!” manitseb varjust ego. Igaks juhuks tuleb seda kaitsta. Ja et asi oleks üllama muljega, nimetame selle au kaitsmiseks! „Kui ta mind austab, siis ta raisk ei torgi! Kui torgib, tähendab ei austa ja selle eest tuleb kätte maksta!”

Mis sa arvad, kui paljudel poliitikutel, ka väga kõrges mängus, on aktiivne ja teda varjatult juhtiv lapse vari?

Kuidas võiks reageerida tõesele märkusele (olgu selle eesmärk solvata või mitte) teadlik, sisemises tasakaalus mees, kes on käinud oma sügavaimate varjudega kohtumise ja salajaseimate haavade tervendamise teekonnal läbi tule-vee-ja-vasktorude?

Kas võib olla, et ta võtaks selle vastu naeratusega: „Ah märkasid, jah?” Suutlikkuses oma inimlikkust, sealhulgas nõrkusi tunnistada, peitub tõeline suurus. Ta teab, mis temas on ja ta on teinud sellega rahu. Päriselt, mitte endale seda lugu korrutades. Tulemuseks on, et vari või haav ei juhi teda enam alateadlike impulsside kaudu. Sel puudub tema üle vähimgi võim. Veelgi enam – mitte keegi teine ei saa nõrga koha ründamise abil enam tema rahu ja meelkindluse üle võimu haarata. Selline mees ei käivitu sellest kui tuul ta mantlile prügi keerutab – see on elu osa. Mantel ongi selleks, et end tuule käes mõnusalt tunda.

Ent kui solvangus pole kübetki tõtt?

Ebaküps mees käivitub ikka. Niiöelda igaks juhuks. Ta püüab kinni solvava energia ja isegi kui info tõesus pole kindel, tuleb sellele vastu astuda. Sest ebaküps mees EI TEA, mis tema sees võib varjul olla ja kas see äkki mitte ikkagi tõsi ei ole, millisel juhul tuleb seda varjata. Ja käivitub ülaltoodud ahel. Ego asub end kaitsma ja oma renomeed omast arust puhtana hoidma. Sest see on kusagil väga sügaval varjutasandil ellujäämise küsimus.

Küps mees tõenäoliselt isegi ei märka sellist ütlemist. Sest temas pole midagi, mis sellega haakuks. On ta ju endast teadlik. Valdab oma tõde. Kohalolus muidugi märkab ja temasse võib sigineda kaastunne ütleja vastu, kes, kuna juttu pole päriselt sihtmärgist, ilmselgelt peab sellisel viisil välja valama temas endas olevat teadvustamata valu. See on see, miks on ütleja jutus alati 95+% ütlejat ennast ning heal juhul <5% midagi tollest, kellele öeldakse. Sellest kohast võib vastata midagi kaastundlikku või humoorikat, mis lahustab õhku heidetud pinge. Sest teadlik mees mõistab teist, ega pea vajalikuks avada avalikku „teraapiasessiooni” mehega, kes pole seda teadlikult küsinud. Pole selleks ilmselgelt valmiski. Ammugi veel mitte teiste ees. Isegi kui tolle hinges midagi niivõrd karjub, et ta on valmis viskuma avalikku võitlusse, et seda endast välja saada. Noh on tõhusamaid aegu ja kohti selleks.

Siinkohal võib kerkida kaks küsimust: Kas küps mehelikkus ei võitlegi kunagi ja kuidas haavatud mehest saab küps mees?

Alustades teisest. K.G. Jung on öeldnud umbes nii: „Me ei saa valgustunuks mitte läbi valguskiirte kujutlemise, vaid läbi pimeduse toomise teadvuse valgusesse.” Teadlikkus ja küpsus tuleb läbi töö endaga. Oma suurimatele hirmudele, äratõugatud osadele ja peidetuimatele haavadele otsa vaatamise, nende vastu võtmise ja tervendamise. Küpsus on enesearangu teel olijaile osaks saav kingitus. Sel pole üht lõplikult ületatavat rajajoont, aga see on pidevalt süvenev seisund. Läbi kogu inimeseks olemise teekonna.

Siit tuleb osa esimese küsimuse vastusest. Ka varasemast oluliselt küpsem mees võib ikkagi sattuda teadvustamata varjukohale, mida ei suuda esimese hooga taibata ega läbi näha. Selliselt saab tekkida käivitumine ja (selles aspektis) ikkagi ebaküps reaktsioon. Seega, mida suurem küpsus, seda vähem on vaja võidelda. Energeetiline seisund tugevneb järjest ja neid, kes söandaks millelegi sellisele üldse väljakutset esitada, jääb aina vähemaks. Kaob provokatsioon ja kaob võitlus. Madalam energia alistub enne kui üldse teravus esile kerkida saab.

Sellest hoolimata võib tekkida olukordi, kus küpsest mehest välja kiirgav rahu on mõnele nii väljakannatamatu, et too lihtsalt peab seda ründama! Sest selle tajumine ähvardaks muidu jõuga kooshoitava minapildi ohtliku lagunemisega. Mis siis, et laguneks vaid see, kes too ründaja ei ole. Tema võltsminapilt ja ego kaitsekihid. Hirm selle ees on nii tohutu, et ohuallikat tuleb rünnata. Ükskõik kui alatult. Sihtmärgiks sobib mingi detail küpses mehes, tema naine, laps kui mis iganes. Kasvõi autorehv.

Reaalsele ohule on küpse mehelikkuse vastus kõhklematu ja otsustav. Kõik enda osad integreerinuna, on ta vastu võtnud ka oma sisemise tapja. Ja see tegutseb kiirelt, täpselt ja veenvalt. Selles pole kübetki hirmu. On vaid kõigutamatu teadlikkus tõest ja sellest, mis hetkel on vaja teha.

Küps mees valib oma võitlusi. Ta mõistab hetkega, kuhu tasub energiat panustada ja kuhu see oleks vaid raiskamine ja fookuse ärahajutamine oluliselt.

Maailma on viimased sajad, võib-olla tuhanded aastad valitsenud ebaküps mehelikkus. Ajastu muutumine ei tähenda seda, et me peaksime liikuma tagasi matriarhaati. Kuigi, tugevate emantsipeerunud naiste ja feminisimi jõuline esiletõus võiks justkui sellest rääkida. Väga fundamentaalselt tasandilt on just meesenergia omadus juhtimine ja valitsemine. Ent meil inimkonnana on aeg väljuda oma infantiilsest ohvrifaasist, kasvada oma päris väkke. Nii meestel kui naistel. Siis saab ühiskondade tasakaalukaks ja targaks valitsejaks küps meesenergia. Selline, millel on potentsiaal üles ehitada armastusel, kaastundel, usaldusel ning tõelisel mõistmisel ja hoolimisel baseeruv ühiskond. Seda muidugi targa ja intuitiivse naisenergiaga dünaamilises ja usaldavas koostöös.

💫🌟✨

Mees, kui sulle endas küpse meesenergia kasvatamine tundub nagu midagi, millega võiks edasi minna, siis siin sulle väike eelinfo. Lähikuudel avan kaheteistkümnele mehele ühise teekonna, millega tuua järele just need aspektid küpsest mehelikkusest, mis seda veel vajavad. Huvi korral kirjuta või helista mulle ja räägime lähemalt. Teekonnale läheme eeldatavalt detsembris või jaanuaris, aga võime teha seda ka varem, kui 12 meest on koos ja hetk selleks küps.

Aho.