Kas elus on maagiat? Et vastata, oleks vaja esmalt teada, mida see sõna tähendab. Maagiat võib mõista väga mitmeti. Sõnaraamatud annavad vasteid üleloomulikest nähtamatutest jõududest, nendega manipuleerimisest ja nõidusest illusoorsete petmise trikkideni. Müstilistest kunstidest meelelahutuseni. Kasutatud nii heas kui kurjakuulutavas tähenduses.
Arhetüüpsel tasandil vastandub maag, kes loob „võluväel” üdini ratsionaalsele ja skeptilisele sabotöörile. Viimane tundub meile turvaliselt mõistlik …ja tõenduspõhine, olles kaasaegse teaduse ehk mõistusekeskse maailmapildi alustala. Me kõik tunneme sabotööri. See on hääl meis, mis ütleb, et kuni pole tõestatud, pole olemas. Kogu läänemaailma täna valitsev religioon (jah, ma väljenduksin nii) – teaduslik materjalism, põhineb sellel.
Maag on sabotöörile täpselt vastupidine. Ta ütleb: „Minu usust piisab, et seda luua.” Ette tõestust pole tarvis. Kuigi meile meeldib mõelda, et millegi tõestatus loob eelduse selle loomiseks – see tundub turvaline ja mis peamine, loogiline, võib tegelikkus olla vastupidine. Uute, järele proovimata valikute tulemusi pole kuidagi võimalik ette ära tõestada. Teele tuleb minna heas usus. Võib juhtuda, et kõik toimibki, teadmata kuidas?! Ja võib juhtuda, et näed – ei tulnud loodetud tulemust. Kui hakkad uurima, võid märgata, et üllatavalt sageli määrab tulemuse ära vaid üks faktor. See, kas sinu tegelik alateadlik ootus oli toimivusele või mitte. Uskusid või ei. Sama sedastab kvantfüüsikast tuntud vaatleja-efekt.
Tagantjärele analüüsides võib leida, et ette maagilisena tundunud võimalus on siiski loogikaga seletuv. Või uute laialdasemate teadmiste abil. Siit tuleb üks lihtsamaid maagia definitsioone – see on millegi toimumine mõistusele (seni) seletamatult. Asja keerulisus seisneb selles, et me ei näe loogika mehhanisme ette. Saame neid toimivuse põhjal konstrueerida vaid tagantjärele. Seega avardab maagia pidevalt meie maailmataju ja aitab elu kohta õppida.
Maagia on millegi toimumine mõistusele (seni) seletamatult.
Selleks, et seda saaksime, tuleb alustuseks oma ellu maagiat lubada. Sarnaselt paljudele muudele dihhotoomiatele on ka selles vaates kaks võimalust elada: nii nagu kõik oleks maagia või nagu miski poleks ehk – elu on ratsionaalne. Skeptikutele kahtlemata meeldib viimane ja kes neid saab keelata, aga mul on siinkohal küsimus: kumb viis elada on sinu jaoks põnevam ja suurema potentsiaaliga? Kumb viis on täidetud lendleva kerguse ja võluva imelisusega ja kumb raskuse, rohmakuse ja piiride jäikusega? Kumb viib kiiremini edasi ja kumb hoiab pidurdavas kontrollimise-tõestamise rattas?
Niisiis sõltub see, kas elus on maagiat vaid ühest asjast: kas ma usun sellesse või ei usu. Ja sa ju tead – ükskõik, kas sa usud või ei usu, igal juhul on sul õigus. See, mida usud, selle saad. Et aga asi keerulisem oleks, peab usk olema totaalne. Ei piisa endale ütlemisest, et ma usun, kui alateadvuses jookseb sinna ammu sisse söödetud programm, mis tahab kõigele tõestust, enne kui seda usub. Kõik manifesteerimise probleemid taanduvad sellele – sügavale varjatud tegelikule hoiakule, tundele, uskumusele. Tuleb need vaid üles kaevata ja otsustada, kas jätta või asendada millegagi, mis mu elu paremini toetab?
Kuidas usuni jõuda? Lapselikult avatud meelel on see lihtne: ta vaid otsustab, et usub ja kõik. Täiskasvanulik meel tähendab paraku tohutult treenitud analüütilisust, ratsionaalsust ja jäikust (fossiil!), millest võib olla hullult pikk tee vabaneda või mida ületada. Šansid on, et mida enam formaalset haridust sul on, seda keerulisem. Kuid vahel teeb keeruliseks hoopis harituse puudumisest koos kasvatuse jäikusega tulenev dogmaatilisus. Lihtsamaks aga selline hulk haritust, mis avab aju taas plastilisusele lubada teadvuses samaaegselt eksisteerida vastanditel, kui tõel. Ja muidugi suurendavad avatust ja aju plastilisust rännakud muutunud teadvuse seisundeis.
Täiskasvanulik meel, kes enam imedesse ega ammugi maagiasse ei usu, saab hakata taastama oma usku läbi usalduse. Kergem on alustada katsetamist väikeste asjadega. Ma vajan millelegi lahendust, mida ma päris täpselt ei tea, vahel ei suuda isegi ette kujutada, kuidas see saaks toimuda? Lasen täielikult lahti soovist teada „kuidas”? Üksnes valin ära, milline tulemus mulle sobiks. Eemaldan tulemuselt igasuguse tähtsuse, olles selle suhtes heas mõttes ükskõikne või nii neutraalne kui saan. Ja annan kõik selle üle elu kätesse, öeldes näiteks: „Ma usaldan, et selles asjas sünnib mulle parim.” Ja kui ma siis päriselt usaldangi. Ei kontrolli üle. Niipea, kui teema meenub, ikka teadvustan, et usaldan ja jätan selle rahule. Saab elumaagia mind tulemusega üllatada. Üllatada, sest tulemus võib olla isegi palju enam sellest, mille suutsin oma piiratud meelega välja mõelda. Nii hakkab juhtum juhtumi järel avanema mulle maagia. Kuni ma taastan sellesse oma usu.
Maagia ei allu kontrollile. See avaneb üksnes usalduses.
Usalduse tee 