Mul on mu häälega mingi värk. Mäletan siiani seda ehmatust teismelisena, kui esimesi kordi enda häält makilindilt kuulsin. “Uhh! Kes see eemalepeletav ülbe kõurik veel on?!” 🫣🙈 Küllap on paljudel enda häält salvestatuna raske vastu võtta. Pikapeale siiski harjume. Kuid mul ei piirdunud asi sellega.
Paarkümmend aastat hiljem, tehes tasapisi samme eneseavastamise teel, jõudis minuni ühel selgusehetkel taipamine, et ma olin suurema osa senisest elust rääkinud mingil vinguval ja haledal hääletoonil. Otsekui keegi, kes peab koguaeg vabandama, et ta üldse olemas on. Nagu keegi, kes tajub end elu suhtes ohvrina. Kelle vaikimisi “seadistus” on manipuleeriv. Sest teisiti ju ometi ei saa, mkm.
Sellest õudsest avastusest peale hakkasin oma häälele teadlikult tähelepanu pöörama. Ei kulunud kaua, kui sain aru, et mu hääl on enamasti nagu sordiini all. Alateadlikult vaiksemaks keeratud ja peenemaks pigistatud. Küllap, et näida väiksem… sest kui silma ei torka, äkki ei saa riielda… Ilmselgelt lapsepõlvest omandatud kaitsetaktika, millest oli saanud mu püsiv väljapoole pööratud ja kindlalt kinni needitud mask.
Seda maski maha saada polnud sugugi lihtne. Vahel märkasin, et lõdvestunud ja rahulikus olekus, pigem hommikuti, oli mul täiesti teistsugune, sügav ja palju madalam hääl. Oma kurvastuseks ei suutnud ma aga seda, mulle palju rohkem meeldinut, teadlikult kätte saada. Tõmme selle poole oli ometi olemas.
Kuidas häält lahti saada? Äkki lauldes? Kaheksa-aastasena viisipidamatuse pärast muusikaklassist kõlbmatu-templi otsaette saanuna, ei julgenud ma teiste kuuldes ju laulda. Ja noh, isegi kui üksi seda tegin, sain ometi aru, kui harva viisi tabasin.
Teraapiakooli ajal avanes võimalus õppida kurgulaulu. See aitas juba kõvasti. Ometi tabas mind mitmel korral nii totaalne esinemiskramp, et isegi oma toonasele elukaaslasele, vaid temaga kahekesi olles, ei suutnud ma kursusel õpitut ette näidata. Nii sügavale oli pugenud alaväärsus mu oskamatusest, mis algkoolis õpetaja hinnanguga sisse stantsitud.
Siiski hakkasin käima väelauludel. Tänu korraldajate julgustusele, et laulda võivad ka need, kes ei oska. Seal söandasin ma teistega koos suu avada. Ja ei kostnudki mu oskamatus eriti välja. Vahel tulid laul ja hääl nagu päris! Isegi ühe südantsoojendavalt ja usku tekitavalt mõjunud komplimendi sain (aitäh Liina Kull! 🙏🏼), et mu hääl oli hakanud väga ilusti välja tulema. Ent tihtipeale väsitasin häälepaelad pingutusega nii ära, et lõpuks ainult suht piiksusin. Selge, et lauljat minust ei saa. Kuid hääl ka vabalt lahti ikkagi ei käinud.
Samal ajal jätkus mu töö endaga. Teraapiad, kursused, vaimsed praktikad. Väelaulud ja mantrad. Kõik see kokku tasapisi muutis midagi. Nagu kivile tilkuv vesi. Ma rääkisin aina rohkem ja rohkem enda häälega. Lisaks, et see mulle tundus mõnus ja vabastav, näis selles olevat veel midagi.
Esimest korda märkis seda üks eriti tundlik naisterahvas retriidil, mille tseremooniatel kolm ööd ja päeva šamaane tõlkisin. Ta ütles rõhutatult umbes midagi sellist, et see hääl on loodud kasutamiseks. Et ma peaksin tingimata sellega midagi tegema! Kasvõi lastele jutte sisse lugema või juhendatud meditatsioone või mida iganes!
Muidugi oli seda kuulda meeldiv! Kuid ühtegi ideed mul ei järgnenud, millesse oleksin uskunud.
Mingi hetk kutsus Elis Annelie mind oma Helimaagiatel koos temaga laulma. See oli ikka jõhker väljakutse. Avastasin, et kui ma üksi rahulik olles veel sain pika kaasalaulmise peale viisidele pihta, siis niipea, kui kuulamas oli veel inimesi, lagunes mu hääle suutlikkus meloodiat hoida kohe. Õnneks oli kõrval Elis oma absoluutse kuulmise ja imeliselt kõlava häälega. Ta natuke juhendas ja õppisin hoidma end tema järel nii enam-vähem rajal. Nagu ta ise kommenteeris, moodustasidki meie hääled huvitava kombinatsiooni läbi selle, et tema pidas viisi ja mina eksisin, ent tämbrite erinevused andsid kokku kena harmoonia.
Neid märkamisi hakkas tulema seansside osalistelt. Kes lihtsalt nautis ja oli heas mõttes me fänn, kelles tõi meie koos laulmine midagi väga sügavalt üles, kelle jaoks olime nagu ema ja isa, keda ta koos laulmas kunagi polnud kuulnud… Kuni taas ütles keegi saalist tohutu intensiivsusega, et MA PEAN oma häälega midagi tegema! Ja kus ma üldse olen kõik need aastad seda varjanud?! (Tänan Merrit! 🙏🏼)
Nagu näete on need ja mitmed teised sellised ütlemised mind sügavalt hinges liigutanud. Mina, kes ma olin kõlbmatu… ja nüüd äkki selline asi! See näitab kui oluline on siiski välja öelda, kui sind miski vaimustab! Sa võid sellega muuta saatust. Isegi kui see on vaid üks tilk teiste seas. Kuni me ise endasse ei usu, ei lähe teiste poolt innustamine siiski kunagi tühja. Pole päris nii, et peame kõigega üksi hakkama saama ja väljastpoolt sees puuduvat üldse anda ei saa. Isegi kui lõplik tervenemine tuleb alles siis, kui usk endasse tekib või taastub, on teistel meie eludes põhjusega rollid.
Mingi hetk mõtlesin, et ma äkki hakkangi avalikult laulma? Koos Elisega tundus see ju pigem lihtne. Rääkisin temaga, kas me saaks oma repertuaari neilt paarilt mantralt laiendada? Ta ei öelnud ära. Kuid sellele mõttele midagi ei järgnenud ja innustust ma temas ei tabanud. Lõpuks mõistsin, et ta vaid ei tahtnud mu lootust kustutada. Nii nagu kunagi oli teinud esimese klassi muusikaõpetaja. Ometi tajus muusikuna suurepäraselt, et see oleks kas hirmkeeruline ja vaevarikas või siis lihtsalt talle ebahuvitav ja vähepakkuv – minust poleks ju sellist partnerit, kellega koos vabalt jämmida saaks. Muusikalist annet ei ole. Ainult hääl üksi pole piisav. Mul pole temale selles midagi ka ette heita.
Ja siiski olen ma Ayahuasca rännakutel rohkem kui korra näinud visiooni, milles laulan. Madalalt paistva õhtupäikese igavikulises valguses, koos paljude teistega rohetaval mäetipul. Ja see laul kannab, on kui jumaliku meloodia veatu väljendus. Uue maailma loomine…
Olgu, muutunud teadvuse seisundite nägemused võivad olla metafoorsed ja neid pigem ei tasu võtta sõna-sõnalt.
Umbes aasta eest saabus selles loos veel üks pööre. Selle alguspunkti panin ma alles hiljem paika. Esialgu see ühtviisi nii tekitas nördimust kui lõbustas mind. Nimelt kirjutas üks teises linnas elav klient, et ta on igapäevaselt saanud psühholoogilist tuge ChatGPT-lt ja sellepärast polnud minuga tükil ajal kontaktinud. Lisas veel: “Kuule, ma muidu istuks sul seal iga päev tundide kaupa diivanil!” Ainult üks väike probleem oli ilmnenud ja ta saatis vestlusest Chatiga mulle ekraanikuva. Sellelt oli näha, et Chat oli koostanud talle rahustavaid meditatsioone, mille peale klient palunud Chatil need Tauno Jürgensteini häälega sisse lugeda. Chat vastanud: “Sellega on hetkel probleeme.”
Nojah, mulle ilus ja valus korraga. Kas AI muudabki mind varsti kasutuks terapeudina? Vähemalt häält veel ei kopeeri või õigemini pole see talle lihtsalt vist veel eetiliselt lubatud asjade nimekirjas. Iseasi, kui palju vestlusrobot suudab üldse oma loomingusse panna mingit hingelist sädet? Olemuselt on see ju kui mõistus, mis suudab loovalt kombineerida olemasolevat infot, aga ei suuda luua midagi kvalitatiivselt uut. Isegi kui kombineerimise võimalused hõlmavad terve inimkonna kollektiivselt loodud / alla toodud teadmisi. Aga see on üks teine teema.
Selle kliendiga tuli mu hääl jutuks korduvalt. Ta väljendus umbes nii, et selles on tema jaoks justkui sagedus, mis kannab mingit mõistusele hoomamatut kvaliteeti ja muudab temas alati midagi paremuse poole.
Kuna sarnast tagasisidet tuli mööödunud aastal veel, tegin katseks paar salvestust, milles rääkisin midagi või suunasin kuulajat meelerännakul. Vastukaja ei jätnud kahtlust – see töötas! Mul lihtsalt tuli oma häälega neid tegema hakata! Huvitaval kombel tajus mentor Triin Raudoja sellesama ära me esimesel telefonivestlusel, “nähes” vaimusilmas samuti erinevaid, näiteks emotsioonide vabastamisele suunatud hääleklippe.
Kavatsesin pühendada möödunud suve nende juurde loomisele. Tegin üksikasjaliku plaani… ja siis sekkus elu. Paiskas mind läbi saatuslike kohtumiste suhete keerisesse, mis võttis kogu energia ning aja. Tagantjärele vaadates äärmiselt oluline, tohutult rikastav ja kingitustega täidetud olulise kasvamise periood. Kuid looming, kui välja arvata oma tunnete väljakirjutamine, seisis. Võimalik ka, et see ootas veel üht sisemist muutust. Seda, mille tegin läbi, käies Camino Primitivot ja sellele järgnenud perioodil.
Igatahes olen ma täna tagasi kohas, kus see kõik möödunud juunis pooleli jäi. Targemana, rikkamana ja suurema kindlustundega endas. Tagasi või pigem uues alguses, et oma Hääleruume edasi luua. Minu jaoks on need just hääleruumid. See on kõige täpsem sõna. Ehkki üldnimetajana võiks nende kohta käia laiemalt tuntud termin: juhendatud meditatsioonid.
Mu Hääleruumidel on oma keskkond Podia platvormil (Maagilised Hääleruumid), aga hetkel on seal veel suht lage. Tahan luua neid ruume juurde ja saab näha olema, milliseks see kõik kujuneb. Hetkel on mu fookus üldkasutatavate hääleruumide loomisele. Teemade ja seisundite järgi, milles muutust, kergendust või millest vabanemist soovitakse. Nii saan hoida Hääleruumide hinna hästi kättesaadava. Sest ühe tegemisse läheb ikka väga palju tunde ja energiat. Kuid on ka variant teha neid niiöelda tellimuse peale täpselt küsija energiasse häälestatult. Kui sind huvitab, siis küsi.
Panen siia alla ühe äsjaloodud Kohalolu Hääleruumi. Väikese kingitusena, et loed mu blogi ja viitsisid selle üsna pika loo lõpuni lugeda 😉 Saad kuulata niipalju kui tahad. Võid vabalt jagada, aga viita palun alati autorile. Aitäh! 😘💖
💫
✨
Usalduse tee 