Usalduse tee

Selle hommiku unes ilmus ebatavaliselt elav, justkui metafoorne lugu elust endast.

…On, nagu mind oleks juhatatud lõpuks ometi kodukohani, mida olen ammu otsinud. Imekaunis loodus, suurepäraste mosaiiksete vaadetega. Metsatukad, all orus looklev ja hommikupäikse kiirtes aurav lai jõesäng. Põhja poolt metsaga varjatud kõrgem küngas või mäekülg, mis on kõik kokku täiuslik unistuste kodu loomiseks. Lähemale jõudes selgub, et lausa minu ideaalmajaks täpselt sobiv vundamentki on olemas. Ainult, et… pool seda vundamenti on juba täis ehitatud. Sellel kõrgub kolmekordne kitsas koloss, millel esimese-teise korruse suured aknad vaatavad… valmis ehitamata vundamendi poole. See osa vundamendist on rohtu kasvanud, aknaist on vaade sellest üle.

Elu, kes on mind siia toonud, nagu ütleks: „Palun, siin on sinu kodu jaoks sobivaim koht!”

„Ee… jaa, aga siin juba elab ju keegi!” vastan segadusse sattunult.

„Tõsi, aga näed ise, ta ei kasuta koha kogu potentsiaali ära. Vabalt pool ruumi on üle!”

„Mis mõttes, pool ruumi? Kuidas sa kujutad ette, et ma siia midagi ehitan??! Iga asi, mis kerkima hakkab sellele vundamendile, suleb ju nende suurte akende vaate! Ma ei tea, kas sellel majal seal teisel pool üldse aknaid on. Ju midagi ikka. Kuid poolel vundamendil on maja kellegi teise projekti järgi juba olemas! Ma saaks siia teha heal juhul vaid pool maja. Olgu, polekski ju väike ja mulle piisaks, aga kuidas panna need kaks küll harmoneeruma? Et ei näeks välja kui siga ja kägu koos ühel oksal! Pealegi on sel teisel majal ju peremees. Vaevalt too nõustub, et ta aknad kinni ehitatakse või veelgi enam, et mõnest neist uks saab minu majja! Ma arvan see peremees peab kogu krunti enda omaks ja mind lihtlabaseks sissetungijaks. Kust sa üldse võtad, et see siin kuidagi saaks minu koht olla, isegi kui on muus osas parim, mida kunagi näinud??”

„Mnjah, sul on õiged küsimused… Aga kui ma sind siia tõin, pidi mul olema põhjus, eksole. Vaata seda nii – see peremees ei kasuta kogu krunti, isegi pool vundamenti on täiesti üle ja otse hüüab selle järele, et keegi ometi sinna midagi ehitama hakkaks! Muidu näed hakkab murenema paljalt ja lagunedes kaob ka teise majapoole alt. Mõnigi pragu juba sees.”

„Halloo! Tahad ma ütlen – see peremees lihtlabaselt pole seni NÄINUDKI, et tal on tegelikult palju suurem vundament, kui ise ehitada oskab või selleks mingit ideedki omab! Võin kihla vedada, et niipea, kui kraana esimese paki ehitusmaterjale siia kõrvale asetab, hakkavad tal silmad lahti minema! Raudselt tuleb kohe trimmerdab vundamendi vahelt võsa maha ja teeb näo, et tal on koguaeg olnud plaan see osa ka ikkagi kunagi täis ehitada. Et mida mina siit üldse otsin ja kes ma selline olen, et tulen tema maa peale midagi tahtma?!”

„Arvad…?”

„Kuule, ära ole naiivne! Ise veel Elu, peaks kõike teadma. Häh! Kui loll ma pean olema, et loon omale kodu keset potentsiaalset pingevälja ja kellegi teise elu??? Ega ma mingi mäger või juut ei ole! Jaa koht võib olla imeline ja ammu kedagi oodanud, aga sa tead väga hästi, et ühelgi kuningriigil ei saa olla kahte kuningat!”

Elu vaatab mind kavala pilguga ja saan aru, et muidugi ta pole naiivne. Ta on minust mäekõrguselt üle, aga kavaldab siin midagi. Ilmselgelt on toonud mulle mingi asja õppimiseks taas. Issand, kas see õppeteekond ikka veel ei hakka jõudma kuskile välja, et saaks kogu selle õpitud pagasiga midagi tõeliselt kaunist ja väärtuslikku ometi looma hakata!? Kaua võib ikka ainult õppida ja õppida? Oh.

Ent Elu nügib mind muudkui vundamendile (ja teisele majale!) lähemale, justkui tahaks öelda, mine ikka uuri põhjalikumalt!

„Kuule! Päriselt! Mida sa tahad, et ma siin teeksin?! Siin POLE JU RUUMI! Aaargh!”

Sel hetkel märkan ma mingil ebamaisel moel vundamendist kiirgavat justkui sooja ootust. „Ah!?” hõõrun arusaamatuses silmi. Vundament ja kogu maa ja imekaunis loodus siin ümber justkui kutsuks mind vaikse sosinaga ja lõpmatu toetava soojusega enda juurde. „Misasja?! Ei või olla!” Püüan seda kõike paremini tunnetada… Paiga imekaunis lummus haarab mind ja ma tunnen ennast siin … kummaliselt… kodus. Blaah! Nagu, tegelt?! Kui see oleks sireeni laul, ma saaks aru, mis toimub – et mind veetakse lihtsalt lõksu ja kui sellele järgnen, olen kadunud. Aga see pole selline. Olen sireene enne kuulnud, ja arvan, et tunneksin need eksimatult taas ära. Siin oleks nagu päris kutse. Mitte selleks, et mind hävitada, vaid selleks, et ma saaksin koos selle kohaga siin looma hakata! Midaa, ahh?!

Brrr! Ooda, stopp! Palun, ma tahan maha astuda! Mul käib pea ringi ja ma saan järjest vähem millestki aru. Tunne on selline, nagu olekski koju jõudnud. Koju, mida olen nii palju aastaid hinges igatsenud, otsinud ja jälle loobunud, käies oma teid laias maailmas. Nüüd ja siin on tunne selline, et see ongi! Ja nii õige! Ja nii neetult vale, sest selles kodus juba elatakse. Eh, kas mu saatus on siis tulla kellegi teise perre? Nagu mingi sulane või ei… pigem kauge kadunud sugulane, kellele tehakse pererahva kõrvalt ruumi, sest koharaamatu pärimustekstides on nii kirjas? Neil on siin kõik olemas, kõik paigas ja mul pole suurt midagi. Vaid mu seljakotis sisalduv ilmatarkus ning paks pakk kogemust. Ma alles hakkaksin siin asist looma… oma Eedeni aeda rajama… ja peaksin kannatama seni pererahva hindavaid pilke? EI!

Istun vundamendi kõrvale maha, peidan näo kätesse ja puhken nutma. „Miks, miks? MIKS KÜLL?! Mis jama see on? Palun, ma tahan üles ärgata! Mina pole sellist asja tellinud! Elu, kurat või jumal, mis sa oled? Mida sa jamad minuga??! Palun ära ole vait! Räägi minuga! Miks sa tõid mind siia, kus mulle pole ruumi? Mida sa tahad, et ma teeksin? Kas sa tahad, et ma peremehega võitlusse astuksin? Tema pooliku maja maha tõmbaks ja uue tervikliku siia ehitaks? Või ta siit välja ostaksin? Ei tea kuidas küll… Vabatahtlikult ta juba ei lähe! Pealegi peab tal olema koha soosing, muidu ta poleks saanud siia üldse ehitada. Järelikult koht kutsub teda ka! Jah, on võimalik, et tal on aeg edasi liikuda elus. Aga see peab olema tema otsus. Mina võin näidata, aga ta mind nagunii ei kuulaks, sest tema jaoks ma olen sissetungija, nagu mingi kuradi usukuulutajast misjonär, kes vargsi tema omandile hammast ihub hoopis. Ei! Minust ei saa kunagi kedagi sellist, kes teiselt midagi jõuga võtab! Pigem lahkun ja loobun unistusest. Ma olen nii kaua maailmas rännanud, et kogu maailm on mulle varsti kodu. Võib-olla ma ei peagi end kuhugi alaliselt sisse seadma. Kas SEE on saatus, mille oled mulle sepitsenud, Elu? Selleks tõid mind siia, et ma aru saaksin, et mulle pole selles kehastuses loodud üht ja ainust kodu?

Selleks tõidki, et siinne peremees mu tõsist soovi nähes oma silmaklappidest ometi loobuks ja hakkaks ise nägema seda ilu ja potentsiaali, mis ta oma vaimses laiskuses, aga see eest robotlikult hästi treenitud püüdlikkuses on lihtsalt oma nägemise sagedusväljast seni välja jätnud? Et tema ärkaks? Ah? Ja muud võimalust polnud, kui tuua ta hoovile keegi, kes juba näeb rohkem. Nii, et siinne peremees päriselt kartma hakkaks – kuni mõistab, et vaid hirm ongi teda seni juhtinud? Sest ta on ehitanud täis ainult selle poole vundamendist, kus paikneb väline, teistele nähtav ja seega nonde poolt taevani kiidetav. Loomulikult valis ta rõõmu ja kerguse ja välise sära poole, saamata aru, et need üksi, ilma sügavusele toetumata, jäävad… tühjaks. Tühisteks. Nagu need aknad, mis kuhugi ei vaata. Jätnud hoolikalt märkamata, et vundamendil on olemas pool, mis ta tervikuks ühendab – sügavus, jumalikkus, tõeline sisukus. Kus elavad valu ja kurbus ja igatsus ja ehedus ja tõeline teadmine, millest saab sündida sügavaim võimalik rõõm, autentne ise olemine ja õndsus. Ehitanud ainult fassaadi ja minimaalset vajalikku, mis seda koos hoiaks. Sest ta pole julgenud omaenda sügavusse vaadata. Kuidas ta saakski siis sellel krundil sügavusse ehitada? On kartnud oma deemoneid ja arvanud, et neid ignoreerides, aga kõvvasti fassaadi kive ladudes, neid äkki ei ole? Ei pääse nood ju paksust fassaadist ometi läbi, maja ette päikesesse, kus tema sädeleb. Mõistmata, et tema maja vundament sügavuse-ehituse puudumise tõttu sealt teiselt poolt järjest praguneb ja laguneb. Kauaks ja kellele seda toretsevat fassaadi siis vaja on, kui kui see toetub… mitte millelegi? Tühisus.”

„Elu, kas sa selleks tõidki mind siia, et see peremees ärkaks? Kas sa ei oleks võinud teda lihtsalt tuua minu juurde küsimustega? Ma oleks seda kõike võinud talle vabalt edasi anda ilma tema ellu sekkumata, ilma tundeta, et ma tahan just seal elada, kus tema on?”

„Ta poleks ise tulnud.”

„Ahah, ikkagi sellepärast siis?! Neetud. Ja ta poleks tulnud vaatamata sellele, et tal vundament juba aastaid pragunes ja murenes ja kõigiti tema pilku endale püüdis? Mis ta on pime või?”

„Ei, mitte ainult sellepärast… Aga jah, tal on liiga valus ja ta ei oska ja siis ta lihtsalt vältis sinnapoole vaatamist.”

„Eksole, aga aknad sellesse suunda märkas ju teha! Kas ta neist välja kunagi pole vaadanud?”

„Ei ole. Ta tegi need, sest tal naine tahtis. Arvaski, et ju need siis naise jaoks. Ise vaatas vaid tänava poole, et lehvitada möödujaile, kes tema kõrget maja imetlesid.”

„Poolikut maja!”

„Ma saan aru sinu sarkasmist, aga pead mõistma, et ta lihtsalt ei näinud ise, et see oli poolik.”

„Muidugi ma mõistan. Tead ju mind. Aga ma olen lihtsalt valus ja pettumuses, et sa mind lihtlabaselt kellegi teise jaoks ära kasutasid!”

„Kuule, aga kas sa siis ei kuulnud, mis maa ja vundament sulle rääkisid? Ei tundnud neid, ei näinud?”

„Ohh. Tundsin. Kuulsin. Nägin… Tead mul on tunne, et ma olen tagasi, kust täna hommikul alustasime. On jaa minu koht! Aga mulle pole siin ruumi. Olgu, võtan vastu, et ma ei peagi kõigest aru saama. Võin lasta kõigel lihtsalt olla ja kogeda ja vabastada endast, mida see kõik üles toob. Võin kirjutada välja. Aga kurat, ma olen seda juba sajal viisil teinud. Ikka üks ja sama sisu. Ära hakkab tüütama. Pealegi, ma tahan minna eluga edasi ja mul on vaja teha mingeid otsuseid. Kuid sellisest kahvlis olekust… mis otsuseid ma saan teha?”

„Mida sa tahad otsustada?”

„Kuidas edasi minna! Ma nagu oleks end siia vundamendi kõrvale ära parkinud ja ootaks, et see vundament äkki raputab vana ehitise maha või võtab peremees midagi pähe ja kolib ise lambist välja. Sest mina teda siit ometi välja suitsutama ei asu! Jah, kui ma siin kaua istun, ta kindlasti muutub järjest närvilisemaks ja hakkab midagi tegema. Ükskõik siis, kas kolima või teeb projekti ümber ja ehitama. Aga mul on tunne, et see kõik kahtlemata aitab teda ja toidab kohta, ent mina lihtsalt raiskan ennast siin.”

„Kas sa siis raiskad? Näe kui palju sõnu ja neisse pakitud pilte ja tundeid on sinust juba ainuüksi tänase hommikuga välja voolanud! Kas tõesti arvad, et see on tühja? Meenutan sulle, sa oled ju muuhulgas kirjanik! Looja, lugude rääkija.”

„Mh, kas arvad, et ma istun ja laulan siin selle pärast, et seda laulu võib kellelgi olla vaja hiljem kuulata?”

„Absoluutselt! Vägagi. Ja see saab osaks sinu enda Eedeni aia rajamisest,” mulle tundus nagu oleks Elu mulle silma pilgutanud.

„Tore, olgu. Aga KUHU ma selle aia rajan??? Siia ju ei saa! Näed ise! Ma pole kunagi nõus olema asekuningas (kurat, ma pean selle meiliaadressi kustutama!)! Või mingi… kuningas number kaks. Sellist asja pole olemas. Sa kas oled kuningas või ei ole. See koht siin pole valmis mind sellena vastu võtma. Lihtne. Ja kõik.

Kutsub, aga pole valmis. Ta ei tea ise, mida ta tahab. Ja mulle tundub, et talle sobib see kaa, kui praegune peremees arenema hakkab ja täieõiguslikuks valitsejaks saab, võttes vastu kogu selle maa, mis laiub tänava-äärsest kaugemal, krundisügavuses. Ma ei saakski talle midagi ette heita. Teda seob selle peremehega juba niipalju aastaid ja ühist loomingut.

Või ongi su plaan, et ma kükitan siin vundamendi kõrval, luban endal kõike kogeda ja samal ajal trein oma salme? Sest midagi targemat mul nagunii teha pole. Mitte kuhugi mujale ei tõmba. Nii saan ma istuda siin, lubada maal mu jalge alt mitte kaduda, vundamendil pakkuda varju, tuulel, vihmal ja päikesel end parkida, egol ses vastandite keerises raginal põleda. Milline elu! Küll ajapikku midagi muutub, läheb liikvele. Hakkab paistma su plaani järgmine käänak või sirge. Praegu on minu jaoks kõik udus. Või on see ego kärssamise suits? Peaksin vist olema tänulik selle põlemise eest, mille sa mulle korraldasid.”

„Palun, jah. Võta heaks!”

„Võtan. Nagu kõike, mida sa mulle korraldad. Aitäh! Ma juba alistusin sulle kord… aga sa sunnid mind selleks jälle ja jälle. Ju näed, et see pole olnud veel täielik. Alistun ka praegu. Sinu võit.”

☸️

„On ju ometi veel üks võimalus, Elu. Et sa oled mind toonud siia lõpetama kehastusi tagasi antud lubadusi. Mh? Ma mäletan, sa tõid mu kunagi ka ühte teise kohta, kuhu kuulus mu süda. See oli peaaegu sama kaunis koht kui siinne ja helises minus vastu sama tugevalt. Ent seal taipasin aja möödudes peagi, et see polnud siiski minu jaoks. Mitte selles elus. Tol kohal ka, polnud valmisolekut mind üleni vastu võtta. Kuigi lubas endale lähemale ja sügavamale, lubas isegi midagi rajama hakata. Tolles kohas teadis maa vähemalt kindlalt, et senisel majal enam püsida ei lase! Oli aja ja vormistamise küsimus. Kuid minuga ta vaid mängis ja kui ma kogu oma kandamiga kohale saabusin, teades küll juba, et päris hästi me üksteisele ei sobi, kohkus ta ja keeras selja. Külastasin teda mõnda aega, kuni sain aru, et ta ei võta mind tõsiselt ja siis keerasin mina talle selja. Ta solvus. Kuid pool aastat hiljem, oli kõik selle ära teinud, mida tuli teha. Vana maja oli kadunud koos peremehega, kes kolinud tagasi esiisade maale. Kuid juba oli juttu silmapiirile kerkinud uuest peremehest. Külastasin, nüüd juba neid, veel korra. Ja kui ma siis nägin, kui imeliselt nad uue peremehega koos loovad! Kui tundsin, kuidas see mees oli kroonitud tõeliseks kuningaks sellel maal, nägin kuidas ta oskas hoida ja hoolitseda maa eest tervikuna, midagi lahustus ja vaibus minus lõplikult. See oli tohutu selgus ja kergus, mis minus end laiali laotas. Teadsin, et minu leping selle kohaga on lõppenud ja nii oli kõigile parem. Leping, mis oli alanud, võib-olla, mingi üle elude kestma lausutud tõotuse läbi, palju kehastusi tagasi. Oli rahu ja oli alanud õnnelik aeg sel maal. Ja mina olin tema pärast nii õnnelik ja ise nii rahul.

Kas võib olla, Elu, et sa tood mind järjest selliseid lepinguid lõpetama? Andma veel mingi panuse, mis on lubatud, et maa saaks õitsele puhkeda ja maitsvaid toitvaid vilju kanda? Et seejärel, mõlemad vabadena, saaksime edasi liikuda? Kas võib nii olla?”

Elu vaikis. Nagu oleks antud mulle Tarot-s valge kaart.

🃏

Epiloog ehk kuus kuud hiljem.

Mul oli olnud õigus. See ilmselgelt OLI olnud täitmisele kuuluv leping. Kestvusega vähem kui aasta. Ma pidin oma osa andmiseks end ikkagi mõneks ajaks sellele lapile parkima. Pole selge, kui palju see oli tolle peremehe ja minu hingede vaheline äratuse kokkulepe, aga midagi tärkas sellega maas endas. Midagi, mis sai kastetud ning hakkas nüüd jõuliselt oma õrnu juuri ajama. Osa noist sirutus otsejoones vundamendipragude vahele… ajades peremehe meeleheitele. Kaua võitles mees sellele vastu, üritades pragunemise valu hädapärast muudkui vabastada. Ju midagi õnnestus. Aga kivinenud südame avanemine on alguses vaevaline ja aeganõudev. Paljud ei pea valule vastu ja valivad selle eest jooksmise. Kuigi vahel on raske vahet teha, kas põgenetakse valu eest või valitakse eneseväärikuse standardid? Mees lahkus lõpuks oma kodust. Ei pidanud vastu.

Saan nentida vaid, et ma võisin olla siin millegi katalüsaator, aga mina, nagu lubatud, teda välja ei suitsutanud.

Vahepealsetesse kuudesse mahtus nii intiimset lähedust maaga, kui – ülla-ülla selge taipamine, et see koht jääb mulle ikkagi kitsaks! Halleluuja! No ei näinud seda küll tulemas! Muidugi, oleks Elu mul seda kohe näha lasknud, jäänuks leping pooleli. Kuid Elule antud lubadused on täitmiseks. Käivitus vajas hoo sisse saamiseks sügavust. Maksimumi. Andsin ja üsna pea sain sisetunde, et oluline oligi tehtud. Kuid juhtus, et kiindusin selle käigus maasse väga. Loomulikult – ma ju tundsin ammusest tema hinge. Ja siiski pole hingeside ainus, mis määrab. Siin elus on nii palju veel! Pidin selguse saamiseks lubama end esmalt selle kohaga väga lähedaseks, kuid end lahti tõmbama, käima ära maailma lõpus, et näha avaramalt. Uuesti sulanduma maa rüppe ja alles seejärel, suutes end otsustavalt lahti rebida, kehtestades vaikuse müüri ja vabatahtliku lähenemiskeelu, tuli mõistmine.

Pooleteise kuuga võib palju juhtuda. Ajapikku sisenes minusse tänulik rahu – jah teadsin nüüd, et see oli õige. Tänasin ennast, et suutsin seda viimasel hetkel siiski teha. Kauemaks noile küngatsele lingerdama jäämine oleks kaasa toonud pöördumatud tagajärjed ja uue vastutuse mulle. Nüüd olin vaba! Ja paremas kohas endaga kui kunagi varem. Olgugi, et kohata.

Eelmisel nädalal kuulsin, kuidas maa oli end sellest raputusest ravitsemiseks sõlminud kütke hoopis kolmanda mehega. Midagi uut oli avanenud neile mõlemile ja mul on nende pärast hea meel. Ent vana peremehe jaoks ületas kõik toimuv taluvuse. Pakkinud mees hõlmad vöö vahele ja teinud minekut nelja tuule poole. Kuulu järgi vähemalt ühe kadunud osaga endast selle käigus taas ühendusse saanud…

Niisiis ikkagi. Olin aimanud õigesti. Kuid polnud uskunud, et asjad nõnda kiiresti käivad… ja et mulle olnudki vaid… külalisesineja roll. Samas ega see mind küll sugugi ei kurvasta. Sain tasutud rikkalikult – kogemuste ja tohutu sisemise kasvuga! 🙏🏼🥰

✨