Tegin hiljuti tööd ühe loomeinimesega. Nooremapoolse, kirjandustaevasse alles tõusva prosaisti ja innuka luuletajaga. Töö sisu pole siinkohal oluline, aga selles ilmnes seik, mis mõjus mulle teatavas mõttes katarsiselaadse äratundmisena.
Aidates tal lahendada raskustunnet kehas, palusin tal, nagu tavaliselt, leida selle tunde asukoht ja kirjeldada tunnet ennast. Mind üllatas, kui täpselt oskas klient anda edasi tundevarjundeid ja analoogiaid, mis selle aistinguga seostusid! See polnud mingi tavaline – halb või ebamugav. See otsekui maalis kliendi kehas olevast sõnadega ilmeka pildi. Pannes selle kokku minu enda tajuga temas toimuvast, joonistus välja elav lugu ja kohe hakkasid sellest hargnema tähenduste ja seoste niidid. Liikudes viimaseid pidi edasi, saime kiiresti ligi kõnealuse tundega seotud juurpõhjustele. Edasi oli koostöös juba lihtne luua lahendus ja vabastada klient teda painanud koormast.
Meenusid arvukad teised lood, kus inimestel lihtsalt polnud eriti muid sõnu oma taju, tunde, aistingu või isegi emotsiooni kirjeldamiseks kui hea, halb, raske, ebameeldiv vms. Kuigi need samuti kahtlemata olid tõesed, oli selliste üldiste sõnade järgi aluspõhjuste tervendamiseni jõudmine sageli keeruline ja vaevaline. Mõnikord jättes isegi kahtluse, kas me päris kõik üldse saime kätte?
Antud juhul sujus protsess otsekui õlitatult. Muud asjaolud, nagu endaga tehtud töö hulk või maandatus ja kohaolu oma kehas, millest otseselt sõltub enesetaju ehk kontakt endaga, kõrvale jättes, torkas kirjanikust kliendi puhul silma tema verbaalne väljendusoskus. See tugines üle keskmise rikkale sõnavarale, mis tegi talle enese ja eluga paremasse kohta jõudmisel ilmselgelt teene.
On asju, milles täpsus on oluline. Enese väljendamine on üks neist. See ei pea sugugi alati olema teraapia-situatsioonis. Sama oluline võib see olla üleüldse igasugusel inimestevahelisel suhtlemisel, rääkimata sellest, mida oma ellu loome või kutsume. Moodsamalt – manifesteerime. Kui palju segadusi suhetes võiks olla olemata, kui suudaksime end täpsemalt väljendada! Seejuures pole olulised muidugi ainult sõnad, vaid ka ausus ja manipulatiivsuse puudumine ning arusaamine, mida ma üldse tahan öelda, ehk mis minus täpselt on ja end väljendada tahab? Samuti see, kuidas ma end väljendan?
Aga praeguses loos ma tahtsin rääkida just sõnade tähtsusest. Sest ilma sõnavara omamata võib ka siiras vestlus jääda värvivaeseks, pooleldi tühjaks, suutmatuks anda edasi kogu mõõdet, mis oleks ometigi võimalik. Teraapias on täpsetel sõnadel veel eriline tähtsus. Kuna millegi vabastamine või muutuse loomine saab võimalikuks eelkõige läbi täpse väljendamise. Läbi võimalikult puhtalt hetketõe tunnistamise.
Ja selle kõige juures teeb mind natuke nukraks inimeste järjest langev lugemus. Raamatuid peetakse TikToki-ajastul kohati anakronismiks, ajaraiskamiseks, sest dopamiin on nende abil üsna laisalt tekkiv tasu. Sellest aga näib suur osa inimkonnast olevat sõltuvuses.
Ma ei tea paremat kohta oma sõnavara kasvatamiseks kui ilukirjandus ja luule. Poeedid ja kirjanikud ja tõlkijad ja toimetajad on tunnete ja tajude edasiandmisel sunnitud olema avara silmaringiga, avatud meeltega ja leidlikud. Mida täpsem väljendus, seda kirkamasse kogemusse ja seda sügavamalt lugeja end kirjandusteosesse sisse elab. Seda rikkalikuma elamuse saab. Keel pole juhuslikult arenenud sisaldama nii palju sõnu eksistentsi külluslikuks väljenduseks. Isegi, kui esineb ometi hetki ja tundmusi, mida keegi kirjeldada ei suuda. Aga läbi aegade on seda vähemalt püütud.
Sõnad on osa elurikkusest ja osa võimalusest sellele ligi pääseda, seda kogeda. Eesti keeles olevat üle 2,4 miljardi (!) sõna (Keelekorpuse uuematel andmetel, veel 50 a tagasi arvati sõnu olevat 700 000)1. Haritud inimese sõnavarasse kuuluvat aktiivselt 20…40 000 sõna. Samas igapäeva olukordade jaoks või ka võõrkeeles algtasemeks piisavat vaid 500…1000 sõnast, kesktase (B1) algab u 5000 sõnast.2 Mulle tundub, et see madal latt on täna kohati normaalsuseks isegi emakeele oskusel. „Pole ju rohkem vaja. Mis nende ülejäänud 99% sõndega end ikka vaevata, kui saab ju hakkama.” Saab või? Tulime siia vaid hakkama saama või tahaksime ehk enamat?
Mõelge kui suurest osast rikkusest primitiivse keelekasutusega end ära lõikame! Võib-olla see polegi vaid väljendusrikkuse küsimus, võib-olla on see kaudselt üldse rikkuse, rikkalikkuse, külluse kogemise küsimus?
Mida siis teha? Kuidas avada end suuremale külluse kogemusele? Hakata lugema ilukirjandust! Võib uskuda, et see ei saa olema ainult keeleliselt rikastav kogemus!
📖📚
1 https://eki.ee/uudis/eki-keelekool-26-02-2022-kui-palju-on-eesti-keeles-sonu/
2 Inglise keeles hinnatakse, et 3000 sõna katab ära 95% tavavestluse vajadusest. https://www.englishconv.com/2025/06/how-many-words-do-i-need-to-know-to.html
Usalduse tee 