Algus

Meile meeldib inimestena, kui asjadel, nähtustel on konkreetne algus. Vahel ongi seda võimalik määratleda, kuid liigagi tihti võib osutuda, et enne seda, kui midagi tegema hakati, toimus sellele tõuke andnud sündmus, ja selleni viis mingi muu sündmus, mis omakorda oli initsieeritud veel ühest teisest väikesest juhtumist jne. Nii võime minna lõputult. Võib-olla saabki selliselt jõuda arusaamiseni, et miski kunagi ei alga ega lõpe. On vaid pidev kulg. Vähemalt sellises taoistlikus või materiaalsuseüleses energeetilises mõttes. Mateeria, selgelt nähtavaks-kombitavaks tihenenud energia, on aga alati alguse ja lõpuga. Olgugi, et samuti pidevas muutuses. Vormid kasvavad, võtavad kuju, vananevad, lagunevad, teisenevad. Mingi kokkuleppelise nimetuse alla mahub materiaalne objekt vaid teatud aja. Vahel on selleks eluaeg. Vahel osa sellest. Vahel saab teha taaskasutust ja anda ainelisele objektile uue elu.

Sa võibolla tahad juba ammu küsida, mida ma õige filosofeerin siin? Põhiliselt on asi selles, et ma lihtsalt õpin blogi tegema ja oli vaja katsetada, kuidas mingi sissekanne siin blogimallis käitub 😉

Teine põhjus oli veel. Siia leheküljele sattunu ehk soovib tõesti teada, millest see siin ja mu enda teekond alguse on saanud. Ja ma püüdsin eelnevaga öelda, et seda on suht võimatu täpselt öelda. Kuid kas ongi vaja alati tohutut täpsust taga ajada? Mul on ikka meeles, kuidas mu kunagine biofüüsika õppejõud, tänaseks akadeemik, rõhutas ligikaudse arvutamise tähtsust. No ja tõepoolest,  k õ i k  on elus suhteline nagunii, milleks siis meeletule täpsusele aega kulutada? Seega, heal lugejal tuleb leppida sellega siin nii nagu see on ehk nagu ma olen heaks arvanud edastada. Kui ei lepi, on alati võimalik juurde küsida.

Laias laastus algas blogi sellest, et ma kirjutasin raamatu oma rännakuist Ameerikates, kuid sellesse ei mahtunud pilte panema. Niigi sai teine paks. Vaid mõne pildiga oleks sedavõrd palju oivalisi kohti ja toredaid inimesi jäänud teenimatult välja. Samuti oleks pildid saanud väga väiksed ja uhked vaated nõnda mõjule ei pääse. Samas kõik kindlasti ei tahagi pilte näha, mis neist siis kaante vahele suruda? Kes aga soovib veelgi paremini tunnetada, mida ma läbi elasin või ehk koguni otsustada, kas tasuks ise mõnesse neist paikadest reisida, saab siinsete galeriide abil selle võimaluse. Kuid muidugi pole pildid blogi ainus põhjus. Mul on juba pikemat aega olnud tunne, et ma tahan oma mõtteid, arvamusi, äratundmisi, elu õppetunde ja sees pulbitsevat teistega jagada. Kirjutamine on selleks mulle kõige loomulikum väljendusviis. See on selline natuke irratsionaalne tung, millel pole loogilist seletust. Loogiliselt võttes peaks kõigil olema endagi mõtetega piisavalt tegemist, et veel kellegi teise omadesse süveneda. Samuti on kõik oluline maailmas juba ammuilma öeldud nagunii. Ja üldse on tänapäevale iseloomulik, et kirjutajaid kipub olema rohkem kui lugejaid. Mis mina siin veel siis… Aga kui tunne on, tuleb seda järgida. Kehtib muuseas ka kõigi teiste inimeste kohta. Pole vaja kaalutleda, kas mingi tegevus on konjuktuurselt kasulik või piisava turunišiga. Kõik see jama, mida kunagi ärikoolis sisse ahmisin. See asisus või ratsionaalsus on paljuski hirmu ja usaldamatuse tee. Ehk täpselt vastand sellele, mida siit blogist leida võib. Võibla ma ühel hetkel veel peatun sellel mõnes postituses pikemalt. Kui tunne tuleb… Siinkohal on olulisim, et ma järgin seda tehes oma sisetunnet. Küll ajapikku selgub, kas see blogi püsib aktiivsena või asub selle asemele midagi muud. Kas tuleb veel mõni raamat või kuidas mu väljendamisvajadus vormi leiab.

Ja lõpuks on veel kolmaski põhjus. Õppisin sel Ameerikate reisil käima usalduse teed. Sellist teed, kus pole muretsemist, (ebaterveid) hirme ega kartusi. Nende asemel on armastus, kindlustunne, usaldus, helgus, rõõm. Ma õppisin selle ära. Või vähemalt arvasin, et õppisin 😂 – edasised kuud on näidanud, et õppida, eriti suurtes asjades on veel küll ja küll ;). Õppisin läbi isikliku kogemuse, hirmuga silmitsi seismise ja lahtilaskmise. Mul oli muidugi ka suurepäraseid abilisi. Seda teed, sellist vaadet elule, ma tahaks sinuga jagada, hea lugeja. Muidugi juhul, kui see sind huvitab, kõnetab, inspireerib. Eks sa vaata. Kohustust ju pole. Jagamise oluline moment seisneb aga selles, et läbi jagamise saan ma ise üha kindlamaks sellel teel. Teate küll – õpetades õpid ise kõige paremini. Kuid ma ei pea ennast loomulikult “õpetajaks” ega taha olla mingi dotseeriv tõekuulutaja. Tõde asub nagunii sinu sees ja parim, mis keegi teine saab teha, on sulle vaid meelde tuletada, et sa juba tead. Ehk oled vaid veidi unustanud.

 

IMGP4845Niisiis ma soovin sinuga jagada usalduse teed ja sellel teel ettetulevat. Ja kui sa eelnevat tähelepanelikult lugesid, pidid mõistma, et ma pole sugugi meister sellel teel. Endiselt tuleb ette tagasilööke, allamäge veeremist, hirme, usaldusest ja armastusest välja langemist. Eriti kui asi puudutab parasjagu midagi iseäranis suurt ja olulist. Kuid ma olen otsustanud, et tagasiteed ei ole. Olles kord vabadust maitsnud, ei ole ma nõus enam tuntud ja harjumuslikkusest turvalisse puuri end sulgema. Aju sissetallatud neuroni-ühendused omavad teatud jõudu vanasse tagasi tõmmata, ent seda saab muuta ja seda ma teen. Igapäevaselt oma elus ja siin selle blogi veergudel. Abiks hangitud kogemused, tarkused, vaimsed tööriistad ja erilised väekad inimesed. Sa võid soovi korral minuga seda teekonda jagada, ja võidujooks see igatahes pole. Nõnda et, kes teab, ehk tõdeme ühel ilusal päeval koos, et oleme saanud meistriteks usalduse teel?

 

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s