Usalduse tee

Minu äsjase isikliku kriisi teine ja suurem laeng tekkis loo avaldamisest siin blogis. „Miks peavad võõrad seda teadma, sellest nii detailselt lugema?” Põhjendus, et olen otsustanud usalduse, avatuse ja eheduse teed käia, polnud enam piisav. Sest siia oli justkui kaudselt segatud mu abikaasa ja tekkisid küsimused tema alandamisest, avalikust häbist. Olgugi, et alandust polnud – teda ei tehtud kuidagi maha. Hea fantaasia võinuks üksnes joonistada igasuguseid hüpoteetilisi „järeldusi”.

Kuid, häbi… see tunne, mis annab sügaval sees valusa hinnangu: „Mina olen vale!”? Enda kohapealt on mul lihtne – ma ei tunne, et oleksin vale, kui kogen elu, ka selle kõige eredamates toonides. Naine… tema seda antud juhul tundis. Lisaks mitmed, kes tema olukorraga samastusid. Justkui see, et kellegi teise kaudu sain mina tugeva emotsiooni, tühistaks kuidagi teda. Inimesed veel loevad ka…! Njaa. Meie varjuarhetüüpides vaevlevas ühiskonnas on enda selliselt tundmine kahtlemata normaalne. Mitte loomulik, aga normaalne.

Niisiis, miks on vaja oma siseelu niiviisi ilma ette laiali laotada?

Esiteks, tuleks sellest puudutatul endalt küsida: „Miks läheb kellegi teise arvamus mulle üldse korda?” Siit edasi on see tema enda protsess…

Teiseks, ma muidugi EI PEA. See on vaid see, milline ma olen valinud olla, et kirjutan… Võiksin ka mitte, kui see minu lähedasele nii halvasti mõjub… aga kui sellega endast taganeksin, viiks see päris tugevasti eksistentsiaalse küsimuseni: kas on õige jätkata suhtes, kus ma pean enda loomingulist väljendust piirama? Või ongi enda igakülgne piiramine paratamatu ja normaalne ühes suhtes? On või?! Kui palju ma võin olla ise oma suhtes ja kui palju pean olema keegi, keda minust oodatakse? Kuigi vastused siinkohal võivad olla ilmsed, pole nende järgi elamine tingimata lihtne.

Tagasi pealkirja küsimuse juurde. Objektiivse põhjusena aitab millegi avalikult tunnistamine, tõe nähtavale toomine tunnistajate ette, väljamustritel ümber formeeruda. Muidugi piisab selleks ühest inimesest. Pole vaja määramatut hulka. Seega on veel midagi. Minu soov näidata enda inimlikkust. Et ma pole parem, kuigi kirjutan oma kogemustest-nägemustest elust ja töötan terapeudina teiste aitamiseks. Et mitte jätta blogi lugejaid illusiooni, nagu tähendaks suurem teadlikkus või spirituaalsus kuidagi vähem katsumusi. Ei, see annab üksnes selle, kuidas elu pakutav vastu võetakse, mitte sellest pääsemise. Ja kui mina suudan teisiti, suudan oma elukvaliteeti ja seeläbi saadavat kogemust muuta, suudab seda igaüks.

Võiks muidugi protsessida kõike vaikselt omaette ja saaks ka tehtud. Absoluutselt. Ometi on minus mingi vedru, mis tõukab mind enda kogemust näitama. Kõigil seda pole. Ühest küljest väljendab see arusaama, et päris kogemused päris elust õpetavad ja lubavad samastuda ning seetõttu mõista ja muuta endas enam kui teoreetiline käsitus või väljamõeldud lood. Ehkki viimaseid on muidugi suurepäraseid. Lisaks on mul selline jagamise vajadus, mille Mai Agate Väljataga kunagi avastas ja sõnastas „õpetaja märgina” mu kätel.¹ Teisalt võib siin olla tegu lapsepõlvetraumadega, kus mind ei nähtud muidu, kui vaid negatiivses valguses. Või alandatuse hingehaavaga, mis paneb taas ja taas käituma selliselt, et saaksin tunda alandamist teiste poolt läbi mittemõistmise, hinnangute, pisendamiste ja minu üle naermise.

Õppides järjest, kuidas varjus on peidus geenius, näen ma praegu seda lahti kirjutades, mil viisil haavad panustavad meie saamisse selleks, kellena oleme tulnud end realiseerima. Uhh, milline jumalik geniaalsus kõike läbib!

Niisiis pean tegema veel ühe tunnistuse: Ma jagan avalikult, sest tunnen selle järele sisemist tungi ja usun (ehkki see võib olla vaid illusioon), et mu teekond on sellega kuidagi seotud.

Viimaste sündmuste valguses kaalusin päris tõsiselt, kas ma üldse enam kirjutan edasi avalikult? Tegin aeg-ajalt vajaliku reality-checki: Äkki ma olen lihtsalt mingi ebaküps nartsissistlik maniakk, kes valimatult oma sisemist saasta laiali laotab ja sellest veidral viisil rahulduse saab? Või on sel kõigel siiski mingi mõte? Ausalt, ma ei saanud enam üldse aru, kas mu blogil on üleüldse mingisugust väärtust?! Tahtsin, et sel oleks ja just teiste jaoks². Muidu võiksin ju seda pidada vaid oma arvutis, mitte maailmale avatud veebis. Sest kirjutamise väärtuslikkus minu enda jaoks on tohutu. Kas aga tegelikult hindab seda üldse keegi veel? Olles sel hetkel täielikus sisemises vaakumis, kus ei piisanud enam seletusest: „Ma tahan seda teha enda pärast,” küsisin konkreetse artikli kohta arvamusi teistelt.

Õnneks (blogi jätkumise mõttes) leidus paar sellist tagasisidestajat, kes tunnustasid jagatu ilu ja ehedust. Märkisid siin kolmandas lõigus toodud terapeutilist aspekti käivitujaile ning suunasid mu usalduse selgelt tagasi iseendasse: kui sinul ikka on see vajadus, oleks kirjutamisest-jagamisest loobumine endast üle sõitmine, iseenda (vajaduste) kõrvale jätmine! Tõsi, kui mõtlesin, kuidas oleks kui ma enam üldse midagi ei avaldaks, tundsin kitsaks jäämise, õhupuuduse, allasurutuse tunnet.

Mingi kompromissina võib tulla kõne alla kirjutamine kolmandas isikus, kui lood kellestki. Ma ei tea, kas see annaks lugudele midagi juurde või võtaks ära? Võid hea lugeja siia alla jätta enda vastava kommentaari. 💚

Kuid, kui kirjutada lood läbi kaks korda – esimene nagu-torust-tuleb koos kogu emotsiooniga, sahtlisse ja avaldada üksnes teine, hilllitsetum, vähem-isiklik versioon? Tundub liiga steriilne ja igav… Aga äkki pole? Võin proovida. Sellega kahtlemata säästaks lähedasi, eelkõige naist, kes ei peaks minu pärast (nii palju) piinlikkust tundma. Ent miks ta üldse peaks? Kas see, kui kõik saavad teada, et ta mees armus kellessegi teisesse, teeb teda kuidagi vähem väärtuslikuks? Või hoopis väärtuslikumaks, sest vaatamata vastupandamatule emotsiooni-tsunaamile, mille mees läbis, jäi ta ometi naise kõrvale. Valis tema.

Igatahes on mul täna rohkem küsimusi kui vastuseid. Soovituse kohaselt olen küsimustega, lasen neil toimida. Küll kõik rullub lahti oma jumalikus akordis.

Namaste!

Fotod: autori erakogu, Peruu.

1Väldin otsustavalt enda nimetamist õpetajaks. Isegi, kui mul on, kes minu juures õpivad. Sest sellega kaasneb märkamatult määratu jurakas vaimne ego: ma õpetan = ma olen targem, parem! Brr. Ei ole. Parimal juhul olen meeldetuletaja. Nagu Neale Donald Walsh ilusti sõnastas: „Meie ülesanne on üksteisele vaid meelde tuletada seda, mida me juba oleme teadnud, üksnes unustanud.” Meis kõigis on olemas kogu teadmine.

2Uhh! Selles ma näen endiselt midagi, mis tõstab minus häiret… Maailma päästmise soov? Nähtud ja kuulud olemise igatsus? Töö endaga jätkub…