Usalduse tee

Armumine. Oh ma usun, kõik on seda kogenud. See tabas mind taas. Üle paljude aastate. Ma enam ei mäletanudki kuidas see on ja seepärast – kujutage ette, ei tundnud kohe isegi ära! Kui olin elus tundma õppinud, mis on päriselt armastus, polnud armumisi eriti enam ette tulnud. Vist paar korda, sealhulgas üks suurem, mil taipasin viimaks tegelikult, mis erinevus sel on armastusega. Varem oli see vaid mingi teoreetiline jutt, et armumine pole armastus ja bla-bla-bla.

Nüüdseks on armastust minu elus juba nii palju rohkem, et armumist pole nagu „vaja läinud”. Kellega resoneerun, nendesse suudan kohe suhestuda armastusega ja kellega mitte… nendega on neutraalsus. Kui mõni neist just ei trigerda, mis oleks eraldi teema.

Arvasin, nagu üks mu kunagisi partnereid, kellelt armastust õppisin, et ma enam ei armugi. Arva veel, tavatseb mu täditütar selliste asjade peale öelda. Õigustatult. Mõistagi tabavad sellised asjad meid alati ootamatult. Kuigi mul on koolipõlves omandatud oskus selle tunde ligi laskmist edasi lükata. Tean, et mõnedel meestel on seda veel. Seda oli tarvis, et ma suudaksin mind huvitava tüdrukuga üldse mingit kontakti luua. Armudes olin nagu loll valmis, kes midagi mõistlikku suust ei saanud ja võinuks suhte enne algamist juba vussi ajada. Niisiis panin selle tunde nagu tallele ja lubasin alles siis üles, kui oli selge, et seal oli midagi vastastikust ja võisin julgeda lasta endal rumal välja paista, olles lihtsalt… armunud.

Nii nüüdki. Ma ei saanud seda endale lubada, sest muidu poleks suutnud säilitada vajalikku professionaalsust suhtlemises. Panin selle kõrvale, öeldes endale, et kui töine suhe läbi saab ja tunne on veel alles, siis võib-olla… Mul ei tulnud tehtud otsus meelde enne kui armumine sajaga kohal oli. Just selles ajas, kuhu olin selle lükanud. Ja ikkagi – ma kohe kuidagi ei saanud sellest esiti aru, mis see üldse oli!

Naine. Veetlev, mõistatuslik, huvitava ja ilusa sisemaailmaga, kütkestav, intelligentne, äärmiselt kaunis, seksapiilne, elav, avatud, kõrge teadlikkusega ja oma naiselikus väes ning tagatipuks tundus hea perenaine kah veel. Vaba. Aga mina ei olnud. Nii ei saanud sellest midagi enamat tulla. Tundsin, et mu süda on talle lahti. Ja nagu eelpool mainitud, see pole midagi liiga eksklusiivset. Pigem loomulik olek, mis avaldub seda enam, mida ehedam on teine. Tundsin, et armastan ja selles pole midagi valet. See on ilus, õrn, soe ja hooliv ning puhas. Läbipaistev, nagu keegi hiljuti värvi kohta osundas. See ei taha omada, siduda, ega üldse midagi saada. Üksnes anda, peale selle, et lihtsalt on, voolab. Vahel paisub armastuse voog nii suureks, et vajab väljendamist. Näiteks sõnades. Ütlesin. Lisades, nii nagu mõtlesin, et see ei eelda temalt midagi. See lihtsalt on ja mul on rõõm seda jagada.

Ometi ei jäänud minusse seejärel, tema lahkumisel, rahu. Midagi kripeldas, vajas tähelepanu. Rinnus rõhus ja oli raske. Polnud asu ega huvi ühegi tegevuse vastu. Nii uurisin lähemalt. Mingi nõudlikkus, saada tahtmine. Vastupandamatu soov ja püüdlemine, nagu meeleheitlik vajadus… igatsus. Jaa, tohutu piinav igatsus! Ma tahtsin teda lihtsalt nii meeletult tunda, enda juurde, puudutada! Kusjuures selles polnud isegi midagi seksuaalset. Ehkki ei saa välistada, et see poleks selleks kasvanud, kui puudutusi oleks lubatud, neid vastu võetud, intiimsus kasvanud…

Kirjutasin seda kõike endast välja, ütlesin valjusti hetke tõde ja samas lubasin endal tunda. Sajaga. Lasin kõigel olla. Pisarad jooksid. Sees käis möll, mida andis tohutult täpselt edasi sel hetkel võimsalt üle toa voogav Havasi pala Torm (koos Lisa Gerrardiga). „Selline torm kaasneb ehk armumise tundega, mis üle võtab. Noh nagu hormoonide kokteil umbes,” kirjutasin spontaanselt. Jaa! See oligi! Armumine.

Tuli meelde, millisena tajusin armumist esimest korda peale seda, kui olin tundma õppinud armastust. See oli, nagu ma oleksin haige! Justnimelt! Neurokemikaalide dopamiini jt orkaan, mida kehal kohati päris raske taluda. Seda magus-valusat piina, nõudlikku teist inimest saada tahtmist, mis oli seda hullem, mida kauem olid oma ihalusobjektist eemal. Tunne, mida olin terve nooruseaja pidanud armastuseks. See ei olnud. Siis, tundes armastust, mõistsin. Ja nüüd.

Mis ajas segadusse oli, et selle raju all oli tegelikult armastus olemas praegu. Taipasin tunnetes uppumise vahelt, et ma ei suuda tegelikult üldse adekvaatselt hinnata, mismoodi mul asjad selle naisega on? Armumine lihtsalt ei lasknud millestki aru saada, see oli mu totaalselt üle võtnud. Ometi vajas just see sama nõudlikkus mingit vastust, selgust, mille osas valitses totaalne ebakindlus: „Aga mismoodi siiski naine tunneb?”

Et ma polnud adekvaatne, kasutasin mõistust, lugedes vihjeid ja kehakeelt ja muud, aga tean, kui petlik loogika võib olla. Ja et pärast poleks nii, et elu lõpul avastame, et oleks võinud vaid rääkida ja kõik võinuks minna teisiti, otsustasin lihtsalt küsida. Mis hullu ikka sellest võiks olla? Khalil Gibran on nii tabavalt öelnud: “Between what is said and not meant, and what is meant and not said, most of love is lost.“¹…

Ta kinnitas mu arvamust, et see minu tunne oli olnud ühepoolne. Aah! Ma ju teadsin! Eksole. Ja tõenäoliselt ma ei olnuks nagunii valmis loobuma oma olemasolevast väga heast, toetavast, armastuses ja ühisloomises koos kulgevast suhtest. Ometigi oli selles vastuses kergendus ühendatud kurbusega. Mingi osa minust oli ju lootnud… Selline haruldane särav juveel ikkagi!

Naise vastus maandus minus. Lugesin veel ja veel üle, kõik, mis olin kirjutanud. Havasi mängis valjult vaheldumisi Vangelise ja Alexia Chelluniga… tasapisi ilmutas torm vaibumise märke. Teadsin, et mul oli vaja see sisemine heitlus läbi teha, sest selle juured olid kaugel lapsepõlves. Seal, kust said alguse väga suur osa minu probleeme suhetes naistega. Juhtumis, mille praegune tõstis üles pea nelja aastakümne tagant just tänu sellele, et kogesin taas vastamata armastust. Või armumist, kui olla täpne.

Tookord, olin kas 10 või 11, kui klassiõde, kellesse armusin, lasi mul tunda, et see on vastastikune. Ma olin õnnelik, joovastuses, ega häbenenud seda välja näidata talle, ega oma klassikaaslastele. Ekskursioonibussis sõitsime pool teed Peterburist tagasi nii, et mul olid käed ümber tema, kes ta istus minu eesistmel. Kuni… selgus, et tüdruk lihtviisil kasutas mind ära. Ta ütles oma tavalisel naerusuisel toonil selle isegi otse välja mingis pool-vabanduse moodi selgitavas lauses. Oli teeselnud vaid selleks, et oma poissi, meie klassivenda, kes oli äsja nende suhtele lõpu teinud, armukadedaks teha. See mõjus. Tüdruk maandus tagasi kuti külje alla ning mina jäin löödult ja sügavas häbitundes üksi. Mu äsjane õnne tipul olnud maailm varises pilbasteks. Olin murtud, hävitatud ja sellisena kõigi pilkude all.

Sealt peale polnud ma enam julgenud tüdrukutele läheneda. Iga järjekordse luhtunud katse järel, mille ees olin enamasti lihtsalt põnnama löönud, matsin oma frustratsiooni trenni teha lõhkumisse. Igatsused aga jäid. Kuni enam kui kümme aastat hiljem oli ära õppinud, kuidas naistele läheneda. Kuid kartes endiselt lähedust ja pühendumist, sai sellest lõputu rodu lühi- ja kõrvalsuhteid. Truudusetust ja pidevaid otsinguid. Olles sellele sõltuvuslikule käitumisele aastaid lahendusi otsinud, palju töid teinud, olin jõudnud välja päris heasse kohta. Ometi, pidi tulema veel see, et ma näeksin ära, kust see kõik alguse sai.

Seda kirja pannes tunnen, kuidas keha rahuneb järjest. Olen tänulik sellele erilisele naisele, kes lisaks sellele, et ta on kõigiti endasse armumist väärt, omab niipalju ehedust, et julgeda rääkida ilustamata tõtt. Ta aitas mind palju nii enda teadamata, kui teadvalt. Sealhulgas iseenda (mitte minu) eest vastutust võttes. Ja mina olen põnevil. Olin juba hetkest, mil mõistsin, et selle protsessiga lõpetan oma elus peatüki nimega „õnnetu armastus”. Kuigi rahavasuu ei hiilga oma tarkusega, sest erinevalt armumisest, pole õnnetut armastust olemas. Sulgen selle faili. See on kogetud. Ja kas võib olla, et see oli üldse mu viimane armumine? Mis nüüd kõik veel võimalik on? Milline elu siit küll edasi läheb?!

🦄🦋✨

1„Selle vahel, mida on öeldud, aga pole mõeldud ja mida on mõeldud, aga pole öeldud, kadunud on enamus armastust.”