Usalduse tee

Miks ma seda jälle, juba mitmendat korda, mitmenda naise käest kuulen?! Sa oled laperdav mees. Ebaturvaline. Pole küps, laperdad mehena! Fuck it! L a p e r d a v! – Juba see sõna ajab iiveldama. Nagu oleks mingi jõuetu tegelane, kellest elu nii üle käib nagu lainetus kilekotist. Kes oma keset ei hoia ja muudkui kõigub küll ühele, küll teisele poole. Keegi, kes ei saa hakkama ja on pidetu – mis tugipunkti selline siis kellelegi teisele küll suudab pakkuda?! Nõrk.

Täna öösel une pealt tuli kogu teema sajaga selga. Tülgastus sellest saamatusest, mida minus nähti või mulle peale kleebiti kasvas nii suureks, et selle pasakoorma all lõpuks midagi raksatas. Mul sai kõrini! Sellest sildist ja sellest laperdajast endas ja kõigist neist, kes seda nina alla hõõrunud ja peale määrinud: naine ja eks, kaks ja pool terapeuti ja lisaks keegi kõrvaline (võttis ikka ülbuse!). Käige te kõik…!

Mis sellest üldse on, kui mees laperdab? Miks see halb on? Ilmselgelt on see halb, kui sul on endal vaja, kellele toetuda ja siis seda tuge ei ole… Kuulge, aga võib-olla me kõik laperdame siin elus? Vähemalt mingil ajal. Kui oleksime kindlad kui kaljud, ei peaks meid ju häirima, kui teine meie ümber tuules tantsiskleb? Või suudab kalju jääda endaks üksnes kaljude seltskonnas? Mida see ütleb kalju kohta?

Niisiis, kui ise laperdad, tahad küllap kindlat tuge. Milline on kindel tugi? Tugev, paindumatu, paigalpüsiv, kõva? Võrdub – muutumatu, seisev. Mida see veel tähendab? Kas seda, et eluga ei tulda kaasa? Arenemisvõime puudub? Või on see muutumine nii kuradi aeglane – eksole raud ju ka roostetab, kivi mureneb – arenevad kuhugi poole… aegamisi. Me tahame vastandlikke asju, püsimist ja samas liikumist… Ehk on see selleks, et kunagi ei kaotaks end äärmustesse? Õpiksime leidma dünaamilist tasakaalu elus?

Suhete Šiva-Šakti püha mäng on dünaamiline, voolav. Naiselikul veevoolul peab olema kannatlikkust oodata, millal sängi suunav mehine kalju ükskord siledaks sooneks lihvitud saab või kruusaks pudendatuna vooluga kaasa mängiks. Ent kõik suhted pole ühtemoodi. Maailmgi muutub ja Šakti võib muutuda kannatamatuks – tahaks juba edasi! Mõnedel meist on kiviks olemise aeg läbi ja väljakutse ei seisne enam niivõrd jäikuses, kui liikuvuse äraõppimises. Paindumises murdumata ent ka lömitamata. Mees võib olla samasugune pulseeriv eluvool, kes õpib lendama ilma toeta. Tantsima põrandat puutumata. Sest seegi on ajutine, illusoorne. Lastes lahti ja õppides toetuma üksnes elule(,) endale.

Ma sain täna öösel aru, mida tähendab: varjus on peidus geenius. Laperdamine kui ebastabiilne pidetus võib olla isiksuse varju omadus – suutmatus otsustada ja hoida valitud joont, kahtlemine¹ ja pidev tasakaalutu hälbimine oma keskmest. Varju puhul on see reeglina teadvustamatu ehk madal ja piirav energia. Ent sarnasel muutlikkusel võib olla täiesti teise polaarsusega väljendus – teadlikult valitud elutuulte ja -tormide läbikogemine. Paindlikkus ja oludega kohanev loomulikus voolus liikumine.²

Varju peidetud geenius ilmneb siinkohal, kui elu pakutav muutlikkus võetakse vastu teadlikult, liigutakse sellega ühes akordis/laines. Võitlemise ja lainemurdmise asemel ilmneb siis elegantne surfamine. Surfaja seismas dünaamilises tasakaalus oma laual. Jah, sumatab lõpuks vette, aga sedagi võib teha kaunilt. Kui jääb vahel laine kiirusele alla, plartsatades täiesti ebaväärikalt, on seegi osa elust. Vari kärataks selle peale: „Ah mine kaldale! Jätad vähemalt mulje(!) kui püsti püsivast mehest!” Geenius aga sosistab: „Näed! Sa juba tundsid rõõmu sellest väikesestki sõidust! Kuidas oleks, kui võtaksime koos järgmise laine? Vaid nii saad meisterlikuks, kuni liugled täielikus eufoorias.” Ja tulevane meister ei püüa jätta muljet. Ta on valmis demonstreerima kõigile, et eksib ja alles õpib, sest on samasugune inimene nagu kõik kaldalseisjad. Selle vahega, et ta on otsustanud lainetel sõitma õppida. Oma kukkumisi näitamast ta ei kõhkle, kuna seeläbi võib anda teistele julgustust. Julguse samuti… asuda elama ohtlikult, et saada kord meisterlikuks.

Ometi ei saa kuidagi pahaks panna, kui keegi valib elada kaljuna, raudlipuna, reljeefselt vormitud kehaga raidkujuna rannal, kes parem vette eriti ei lähe – noh pole tema element. Kõigil on oma teekond. Mõni tuli siia õppima püsivust, mõni avardumist. Vaatamata kõigele. Kui sa oled otsimas kaljut, pole vaja sildistada surfajat laperdajaks. Kuigi võid, kui nii sisimas tunned. Sest just see silt võib panna surfaja mõistma endas peituvat geeniust, teadvustama veelgi paremini enda keset. Seda hoidma ja seeläbi lainel püsima.

…ja sina saad küsida endalt: „Miks ma kaljut otsides surfaja leidsin?”

¹ Tähendusliku kõrvalpõikena võib märkida kahtlemise kuulumist kaasaja religiooni – teaduse, põhiolemusse.

² Veel üks kõrvelepõige teadusse: Darwini fundamentaalselt valesti tõlgendatud ja desinformatiivse käibetõena esitatud kuulus lause kõlab originaalis: „The fittest will survive”, mille täpne tõlge on: kohanemisvõimeliseim jääb ellu (NB! Mitte tugevaim!). See pole õigustus, vaid tähelepanuväärne paralleel.