Usalduse tee

On inimesi, kes elavad oma elu vaikimisi (ingl k: default mode), mehhaaniliselt, teadvustamata muid eesmärke, kui materiaalseid. Neist ma täna ei räägi. Aga on see teine, ilmselt üsna väike osa, kes üha avarduvad teadlikkuses. Ei, nad pole valgustunud, nagu nende ego vahel niiväga tahab serveerida (vt ka karikatuuri), aga nad pole enam ka täielikus pimeduses, ignorantsuses e teadmatuses. Igaüks liigub omal viisil, kõigil on kirkamaid hetki ja tagasilangusi. Üksikud ületavad joone, kust tagasiteed enam üldse¹ ei ole – iseendast teadlikuks saamise. Ent ka see pole kaugeltki lõppsiht. Kasv, avardumine on lõputu.²

Budaks saamine, kui vaimse tee kutse paneb meid kõigiti proovile. Üks suuremaid proovikive on püüda seda saavutada. Püüd iseenesest on omane egole. Saavutamine veel eriti. Seega hakkame kasutama oma seni elus õpitud ego-meele tööriistu, et jõuda eesmärgile. Aga (ja ma tsiteerin selles tekstis väga palju valgustunuid), nagu mulle ütles raskesti kohalejõudvalt, ent seda valusamalt Unmani: „Vabanemine pole sinu (mina) jaoks. See on sinust.” Kui eraldusteadvuses identiteedist.

Niisiis, olles seda aastaid püüelnud, maadelnud ego trikkide, kontseptsioonide ja koanilike³ pusledega. Jõudis mulle kohale Mooji osundus, et lõppsõna on selles öelda jumalikul armul (grace). Ja kuigi Mooji täiendab, et teataval määral on püüdlemine vajalik, et ennast üldse satsangile⁴ kohale vedada ja olla guru puudutusele avatud. Või nagu üks zen-meister on öelnud – et sa tõe ilmumist maha ei magaks. Jätsin sealt maalt aktiivse otsimise. Keskendusin igapäevase elu elamisele, oma meeleplekkide puhastamisele ja üksnes püüdsin seda kõike teha maksimaalse teadlikkusega. Ma ei tea, kuhu see mind viib, aga olen jumala armu kohapealt täielikus usalduses. Kui see on minu kaudu ilmnema määratud, siis see ilmneb.

Loobudes kohese valgustumise ideest ja soovist sellega ühes kogu karma hetkega põletada, olen õppinud oma teekonda aina enam nautima. Neid väikesi muutusi, mille kohta, üle ühe, võib öelda pöördeline, niiet mai tea, mitu korda peaks olema elu juba ümber pööranud 😀 Neid uusi ja uusi avastusi, mustrite vabastusi ja vanade energiate põletamisi, mis pole sugugi alati kerged taluda energo-füüsilises plaanis. Isegi pimedusse kukkumisi, kust saab ju jälle välja ronida, laubalt higi pühkides: „Uhh! Hea, et veel nii läks!” See on õpetanud määratult. Muuhulgas ulatama käe teistele, kes sarnast teed tulevad. Täna kasutan seda kõike oma terapeudi-konstellööri-ringihoidja pratikas. (Jah, turundaja minus käskis selle lause siia vahele torgata! 😀 ning järgmised kolm…) Üks minu eripärasid ongi see, et olles käinud ära nii kaugel meie maiselt võimaliku teekonna tipusektoris, hakkasin alles hiljem õppima terapeutilise sekkumise tööriistu. Mitte vastupidi, mis oleks ehk loogiline. See võimaldab viia kliente kaugemale, näha alati suuremat pilti.

Sellel teel on mind viimasel ajal paelunud küsimus: kuiväga üldse peaks tahtma valgustunud saada? Põletada ruttu kõik vasanad, kogu karma. Lastes lahti eraldusteadvuses identiteedist, kogeda end kõiksuseteadvuses ühena kõiges. Istuda ülejäänud elu bodhipuu all ja vastata otsijate pärimistele, kui neid on. Olles suur valgus ise.

Kunagi, ühes sisemises rännakus, vaagisin kahte elutee valikut. Üks neist viis suht otse just sinna puu varju pingile, keset õitsvat aeda. Kohalejõudnuks. Teine tee viis rändama üle mägede ja läbi orgude võimsate vaadetega maastikele. Pole vist vaja mainida, et tegin toona teise valiku. Kuidagi, ei ole nagu kiiret seda kõike siin läbi tormama. Muudkui edasi ja edasi… Olen siin, siis sajaga kohal ja tahan seda kõike saada! Nautida tunda iga sammu, iga emotsiooni, iga kogemust, avastust ja loomise akti.

Kahtlus tõstab pead: kas pole see äkki hoopis pimeduse salakaval peibutus, mis hoiab siin maailmas kinni? Et ei lendaks liiga ära kõrgesse energiasse, teeniks veel seda maatriksit siin. Olen kohanud väidet, et kogu see maailm on niiöelda pimeduse jõudude, saatana loodud. Milles küll kahtlen. Esiteks on siin selleks liiga palju ilusat ja head. Teiseks – on kõrgemalt vaadates kõik ainult jumala looming. Kõik algab temast.

Üks vastuoluline kõneleja sõnastas selle teema omamoodi intrigeerivalt: Valguse müütiline kangelase teekond on tappa kõik lohed oma teel, kuni oled võitja ja saabub täielik valgus. Ent kuidas oleks, kui ei tapaks kõiki lohesid, oma varjukülgi, valimatult? Nähes, kuidas on varju peidetud geenius, hoopis õpiks mõnega neist lendama? Luues nii teadvustamatusest eufoorilisel viisil kogemusi, mille kannavad sulle su sisemised lohed, su geeniuse väljendused.

Ahvatlev igatahes. Kuigi selles esineb kontrollimatuse element, mis võib tuua mida iganes. Pimedust niisamuti. Ent kas see polegi siis selleks, et õppida reageerima alati kohalolust? Mitte ette määratletud-kontrollitud lahendustega, millega kogu loovus tavaliselt tapetakse? Viimane on suund, kuhu tehnokraatlik maailm näib olema vääramatult teel ja mis samuti pole muud kui pimedus. Steriilne, riskide ja vastutuseta pimedus. Sest kontrollis pole ruumi usaldusel. Ometi saab elu õitseda vaid usaldusel, loovusel ja armastusel. Mitte kunagi hirmul. Nii saan aru.

Hirm, kusjuures, võib peituda samuti pingsas valgus(tatus)e poole püüdlemises. Kui see on niiöelda pime, iga hinna eest ja pääsemaks millestki. Näiteks hirmust, eluraskustest. Ka tüdimusest, kuna maailmas pole justkui enam midagi kogeda. Viimane on muide alati ego-meele tekitatud seisund. Blaseerunud olek.

Kuidas sellest kõigest sotti saada? Elumängudest valguse ja varju vahel. Näen üha enam ainult ühte peamist retsepti: püsida kohalolus ja reageerida alati sellest hetkest. Ükski ettemääratletud strateegia või taktika või valmislahendus ei toimi 100%. Seda näib elu mulle alatasa õpetavat. Niipea, kui jõuan arusaamisele, kuidas asjad on, nii näidatakse, et tegelikult võib kõik olla teisiti. Selle peale tekib mõte – huvitav, kas äsjaöeldud „retsept” samuti ei kehti mingis olukorras? Elu paradoksid.

Igatahes olen praeguseks jõudnud kohta, kus mõistan tantristliku tee⁵ pakutava suurust: võtta kõik vastu! Kõige hõlmamine oma inimkogemusse, kui jumalik valik. Mitte millegi äratõukamist, allasurumist, peitmist, vältimist või kiirustades läbimist. Üksnes aktsepteerimine, aktsepteerimine, sügavuti läbikogemine, aeglaselt, põhjani tundes. Kõige tervitamine enda elus. Kõige olla lubamine ja läbi elamine. Kuni see on oma kogemuse, õppetunni andnud ja saab lahkuda. Ise. Ammendudes.

Ja selles, rohkemgi kui kusagil mujal, on totaalne kohalolu. Et märgata, teadvustada. Võtmaks vastu just iseenda kogemusi, mitte uppudes võõrastesse. Et nood teised ei varjutaks seda, kes olen mina. Uskudes, et minust endast piisab.

☯️🕉❤️

—

1 Kuigi on teateid, et mõnel kestab see mõne kuu või nädala ja nad langevad eraldatusteadvusse tagasi. Võib-olla on see samuti ajutine, aga ühtlasi teatav lõks. Viimast juhul, kui otsitakse olnud kogemuse kordamist. (Mooji ja Cesar Terueli sõnul)

2 Samad allikad.

3 Koan on zen-budismile iseloomulik paradoksaalne lugu, väide või küsimus, millel pole loogilist vastust. Mis on selleks, et tekitada “suurt kahtlust”, mis viiks õpilase lahendusele – buda-loomuse või objekti-subjekti mitte-duaalsuse nägemisele ehk ärkamisele.

4 Satsang (sanskriti k) sõnadest sat – tõde ja sangha – järgijaskond, vahel ka lihtsalt kui hea seltskond. Tõe jaoks kogunemine.

5 Mitte, et ma liialt tantras sees oleks. Ent olen lugenud palju Oshot, samuti David Odieri. Lisaks tutvumisele läänes tantra nime all serveeritavate seksuaalsete praktikatega.