Mind alati lõbustab, kui kuulen kedagi ütlemas, et ta soovib leida endale kaaslast, kes teda tingimusteta armastaks. Mõelda kui õilis: „Mina võiksin temakesele sobida just sellisena nagu ma olen! Ärgu olgu tal mingeid eeldusi ega nõudmisi. Üksnes minu täielik aktsepteerimine, kõigi mu vigade ja veidrustega.” Onju ilus?! Kuidagi üllalt ja isegi pühalikult kõlab selline avaldus. Nagu jumaliku sobivuse otsimine (haa – ehk koguni kaksikleeki?!1). Selle ainuõige ideaalse partneri lootus.
Miks see pealtnäha ilus soov mind siis muigama ajab? Olen mingi vana blaseerunud küünik või?
Kaugel sellest, ent sääraste avalduste peale tahan alati küsida: Jaah, sind sellisena nagu oled? Kõigi oma esivanemate düsfunktsionaalsete mustrite, enda tervendamata traumade-hingehaavade ning iseenda poolt mitte näha tahetud (= mitte-aktsepteeritud!) pimedate kohtadega? Kõige sellega, mille tõttu sa oled kaugel sellest, et elada iseendana. Kena kokteil küll, millega ise ei saa hakkama ja siis peaks tulema keegi teine, kel peab olema soov see kõik avasüli vastu võtta?! Kes võiks su saastakoormaga rõõmsalt majandada, kõik ära kannatada ja sind kõige selle juures ilusti armastavalt pilpa peal hoida?
Ei noh, kena soov küll, aga sa ise? Mis on sinu vastutus sinu elus?
Kui prooviks kõigepealt ise ennast vastu võtta? Näha ära ja aktsepteerida tingimusteta (!) kõik see pealiskiht – mustrid, traumad, põgenemisharjumused, varjud, ego kaitsekihid. Töötada, et neid vabastada. Puhastada oma isiklik juveel välja. Mitte loota, et keegi teine seda sinu eest teeb. Sest keegi teine ei saagi seda teha. Minna suhtesse alles siis, lihvitud juveelina. Alles siis, kui oled suuteline vastu võtma teist sarnast juveeli või väärismetallist filigraan-raami, mis sobib sinu juveeli kandma.
Enamik valib siiski esimese tee ja püüab meeleheitlikult leida kedagi, kes võtaks ta vastu ilma iseendaga töö vaevata. Sageli leidubki selline, kes resoneerub temaga nii nagu ta on. Pole vaja olla geenius mõistmaks, et päriselt resoneerub vaid samal määral määrdunud juveel või plekilise kivikohaga sõrmus. Ning mõnigi kord võib sellest sündida midagi ilusat – kui need kaks hakkavad koos end välja puhastama. Vahel pisut ees üks, siis teine. Ent kui selleski ühenduses võiks olla olemas mõistvus teise vasanate2 suhtes, ei pea seal ometi olemas olema nende tingimusteta aktsepteerimist. Viimane viiks vaid enda kaotamisele, koos mandumisele ja ühistee spiraali allapoole pöördumisele.
Juba see soov iseenesest – et armastataks mind tingimusteta, kätkeb endas tingimust: „Mulle ei sobi igasugune armastus! Mul on tingimus: selles ei tohi olla tingimusi!” Ehk, olles ise tingimustega, peab see keegi eriline olema ilma nendeta. Mina nõuan parimat teistelt, aga mitte iseendalt. See on oksüümoron – ennast tühistav vastand. Võib-olla sellepärast on nii palju üksikuid inimesi? Oodatakse teistelt, väljast, aga mitte iseendalt. Iga vähegi teadlikum inimene mõistab: me saame maailmalt vaid vastavalt sellele, millised me ise oleme või milleks oleme sisemiselt valmis.
Armastus aga… olemuselt ongi tingimusteta. Kuid suhetes ja enda mina säilitamiseks, on ainult loomulik omada tingimusi, et seada tervislikke piire. Kuidas oleks, kui küsida enda ellu kedagi, kes üldse oleks suuteline armastama? Ja alustada iseenda vastuvõtmisest, tingimusteta.
—
1See on ka üks mu lemmikteemasid. Eksole, mitte lihtsalt sobivat partnerit pole vaja, aga parem juba kaksikleeki! Uuh! Alati meenub sellega üks tuttav, kelle iga järgmine partner oli tema kaksikleek. Vähemalt kolm tükki jutti…
2Vasana (sanskriti k) alateadlik või latentne tendents või käitumisjoon inimese loomuses; minevikust pärit, ka karmaline meele omadus, mis mõjutab käitumist. Pärineb India filsoofias joogast, budismist ja Advaita Vedantast.
Usalduse tee 