Ma olen suur šamanismi austaja. On usukumatult võimas, mida šamanistlike praktikatega on võimalik enda elus muuta ja paremaks teha. Alustades tervisest ja lõpetades karjäärivalikutega. Rääkimata rahulolust eluga, suhetest, isegi elusündmustest. Ma tunnen mõnda väga võimsat, ehedat ja puhast šamaani. Tean mõnesid musti, ülevõetuid, ehkki samuti võimsaid šamaane. Tunnen šamaane, kes töötavad armastuse energiast, tean, kellel seda napib ja olen näinud neid, kes seda ainult retoorikas kasutavad, et mõjuda usaldusväärselt. Ning mulle satub pidevalt ette värskeid šamaaniks-pürgijaid. Neid viimaseid on õige palju. Vahel mõtlen, kas see on äkki seetõttu, et ise vaimse maailmaga palju tegelen ja ehk tervikuna ühiskonnas on neid tegelikult ikkagi veel väga vähe? Teate küll seda, nn kirurgi sündroomii.
Iseenesest pole selle kõigega midagi valesti. Kogu nõiandus, selle erinevates avaldumise- ja praktiseerimise vormides, on kui läbilõige ühiskonnast. Kõigil on siin oma koht. Isegi kui keegi satub madalas energias opereeriva nõia juurde, kellele jääb kandma oma ja teiste energiat rahalises, tähelepanu, hingeenergia või muus vormis, võib seda vaadata kui selle inimese elu õppetundi. Jah, mõned õppetunnid tulevad raskemini kui teised ja mida väiksem on teadlikkus, seda suuremate kannatustega tarkus tavaliselt tuleb. Ent laiemat pilti vaadates on see vajalik. No kui teisiti õppida ei oska.
See siin pole mingil juhul manitsus kogu šamanistlikust maailmast hoidumiseks ja ainult sertifitseeritud, valideeritud, akrediteeritud või mingi riikliku institutsiooni poolt tunnustatud spetsialisti poole pöördumiseks. Olen kaugel sellest, et uskuda, nagu eelmises lauses esitatud kindlustuse-garanteerimise-sõnadega tähistatav üleüldse midagi väärt oleks. Sest see pole. Nii püüab üksnes mõistus luua illusiooni turvalisusest üdini ebakindlas ja muutlikus maailmas. Ja me teame kõik tuua näiteid, kus diplomeeritud spetsialist keerab kokku oskamatu käki. Või kus absoluutselt akrediteerimata metsamoor ravib hullust haigusest mõne oskuslikult valitud teega. Täiesti terveks.
Pigem õhutan seda maailma uurima, sest meie juured on seal. Kogu see teaduslik-tehniline paradigma, mõistuse ja mateeria ja tõenduspõhisuse ülimuslikuks pidamine tuleb ainult ühest kohast – elamisest hirmus ja seetõttu kontrollivajadusest. On märke ja mitte vähe, et senine trend, kontrolli ja kindla määratlemise küljes rippumiselt, on pöördumas.
Tagasi juurte juurde, enda juurde tulemises, on enamikul meist vaja juhendamist. Peavool pakub selleks välja psühholoogid ja coachid (Mis kohutav laen-sõna! Nagu ristand sõnadest couch ja cockroach :). Eesti keelde on pakutud muide nt koots v vaimu-treener). Nood võivad olla väga head, aga ainult juhul, kui nad ise on endas lahendanud ära kõik need teemad, millega nõu pakuvad. Olgu öeldud, et psühholoogid reeglina ei ole. Nende väljaõpe ei eeldagi seda. Vähesed kootsid, kellega olen kokku puutunud, näivad tundvat kitsalt vaid oma kootsimise (vrdl lootsimise!) valdkonda. Kui te ei vaata suures ühe-valdkonna-saavutamise tuhinas oma elu tervikuna, võib vabalt juhtuda, et tosina-kodaralisel rattal venitatakse üks kodar ilmatu-pikaks, aga teised jäetakse tähelepanuta. Võite ette kujutada oma eluvankrit sellise rattaga veeremas… Ent võib-olla teen koots-lootsidele siinkohal liiga? Ja noh, kindlasti leidub selleski valdkonnas avarama pilguga tegijaid. Või siis, et see on sinu kui kootsitava vastutus noid teisi kodaraid kusagil mujal putitamas käia.
Sinu elu on sinu vastutus igal juhul. Sina valid, kuhu juhendamiseks pöördud või kas pöördud või kas oled valmis seejuures endaga tööd ka tegema. Ma ise pole stiilis: „Tee-mind-korda!“ kliente enam näinud sellest peale, kui oma töö hinda tõstsin. Ja hea on! Need, kes võtavad vastutuse, on valmis sellesse panustama nii oma tööd kui raha. Nende jaoks on muutused päris. Rõõmustades sellega nii iseennast kui mind.
On täiesti loomulik pöörduda oma elu väljakutsetega toimetulemiseks šamaani poole. Lõppude-lõpuks on just nemad olnud aastatuhandeid need, kelle avaram pilk ja suutlikkus toimetada erinevates reaalsuses, sealhulgas nähtamatutes või peidetud sfäärides (alateadvus!), on inimesi aidanud. Olen näinud, et peavoolus pettunud (ja põhjusega!) inimesed otsivad praegusel ajal eelkõige just selliste dimensioonidevaheliste erivõimetega inimesi. Et kui potentsiaalne aitaja on „nägija“, siis tasub tema juurde minna. Veel parem, kui ta on kanaldaja! Väga moodne praegu. Olgugi, et see, kes kanali teises otsas infot sisse söödab pole sugugi alati „otse allikas“, nagu tavaliselt väidetakse.
Sõna šamaan on saanud seksikaks ja mitte ainult klientide jaoks, vaid ka šefi karjäärina. Olla keegi väga eriline, pisut müstiline ja salaväega! Pole paha! Siinkohal tuletan meelde, kuidas ajast-aega on käinud šamaaniks saamine. Meie aladel, Euraasia traditsioonis, on selleks tulnud inimesele nn šamaanikutse. See on sõnulseletamatu tõmme ja teatav paratamatuse tunnetus, mille järgimisest ei ole antud keelduda. Vahel valib tegutsev šamaan õpilase välja, vahel tuleb see otse suurelt vaimult, neist teistest sfääridest. Sellele järgneb šamaanihaigus – pikk, mitmeaastane protsess, mille käigus puhastatakse välja traumad, esivanemate mustrid ja muud seni läbiprotsessimata sündmused ja emotsioonid, milles energia kinni. Neist kõigist vabaneva väega hakkab šamaan tööd tegema, pühendades end tervenisti kogukonnale. Just see viimane asjaolu on olnud põhjuseks, miks meie aladel läbi aegade ei ole tahetud šamaaniks saada. Isiklik elu kaob.
Tänapäeval on kõik lihtsam. Tundub šamaanikarjäär seksikas, võib-olla isegi on pandud endas tähele intuitsiooni olemasolu (mis ON kõigil inimestel) ja eriti kui lisandub asjaolu, et selles 3D või materiaalses maailmas pole suutnud end kehtestada, ambitsiooni, olla KEEGI täita, võibki valida saada nõiaks! Osta endale trumm. Käia läbi üks nädalavahetuse kursus või taimeretriit ja juba ongi natuke nagu šamaanitunne peal. Paremal juhul võtta terve aasta kestev koolitus ja voila! Palju õnne, võite end kutsuda šamaaniks ja valida mingi vaimse kõlaga uue pseudonüümi millega end kutsuda. „Mis šamaanihaigus!? See on nõrkadele!“
Sellised „šamaanid“ on mingis mõttes väga sarnased kliinilistele psühholoogidele – kumbki pole endaga tööd ära teinud, aga arvavad, et nende missioon on aidata teisi. Isegi kui see on suures plaanis selle kehastunud hinge ülesanne, tuleks väga palju kasuks, kui enne nõiduma / kognitiiv-käitumuslikult kedagi analüüsima hakkamist, küsida endalt: „Miks ma tahan teisi aidata?“ Vastus mille peale tavaliselt ei tulda, aga mis annaks niidiotsa arenguks, on: sellepärast, et ma tegelikult vajan ise abi, aga sellega ei saa/julge tegeleda ja nii pööran tähelepanu väljapoole.
See kõik ei tähenda, nagu ei tuleks peale uusi päriselt kutsumusega šamaane. Tuleb. Mõnigi võib-olla juba üsna noorelt. Aga tõeliseks šamaaniks kasvamiseks kulub kindlasti rohkem, kui paar aastat ja üks kursus koos kolme laagriga. Isegi praeguses ajastus, kus kõik on kiirenenud.
Võib-olla oleks ausam, kui ei püütaks end kohe uhkesti šamaaniks tituleerida. Jääks vähemaks šamaaniksolekust, kui egoprojektist tingitud enese ülehindamise ja vigade oht. Üks minu õpetajaid, kes oli paar aastakümmet uurinud põlis-ameeriklaste šamanismi ja valdas suurepäraselt toimivaid šamanistlike tehnikaid, kutsus end järjepidevalt šamanistlikuks praktikuks. Sel lihtsal põhjusel, et teda polnud vaimude poolt kutsutud ega ühegi tõelise šamaani poolt initsieeritud. Samuti adus ta, et tal on veel palju õppida.
Tõepoolest, keegi ei keela neidsamu tõhusaid šamaani tööriistu kasutamast mistahes nõustajal. Ja mida vähem on seejuures seda aitaja/õpetaja/tervendaja/nõia ego, seda paremad on tulemused.
Nõia ego on miski, mis väärib eraldi tähelepanu. Kohtasin ühel šamaani-koolituse kutsel teiste treenitavate teemade seas tähelepanuväärset „nõia ego tugevdamist”. Kui vaimne eriala eeldab tugevat ego, on ilmselgelt tegemist millegagi, mis vaimsusest eemale, mitte selle poole viib. Vaimsete võimete arendamine ilma vaimse kasvuta. Kõlab nagu antaks õppureid pimeduse jõudude käsutusse.
Psühholoogia eesliini-haru, transpersonaalne psühholoogiaii sisaldab muide juba loomuldasa tunnetust ja lähenemist, mis on väga lähedane šamanistlikele praktikatele. Kasutab vajadusel täielikult neid. Nii on transpersonaalsed terapeudid tihti väga hea sümbioos mõlemast äärmusest – ainult teadust kasutavast psühholoogist ja ainult intuitiivselt toimivast šamaanist. Selle vahega, et sa ei saa transpersonaalseks terapeudiks, kui pole endaga päriselt sisemist tööd teinud. Alati on muidugi mööndus, et leidub igasuguseid. Tiitel ei tähenda midagi. 100% loeb ainult inimene, kes seda tööd teeb.
Seega tasub endale nõuandjat, toetajat valides uurida, mis töö on keegi endaga ära teinud? Kus ta ise on? Ja tunnetada tema sobivust sulle. Teine vihje, kui tõsiselt tahad edasi areneda: ära oota, et ühe seansiga kõik korda saab! Kui oled omale mitukümmend aastat kraami korjanud, oleks sellest ühekorraga või isegi lühikese ajaga vabanemine kehale ja meelele selline koormus, millele need ei peaks lihtsalt vastu. Teiseks jätaksid sellega ilma ennast teekonnast. Tervenemise, kasvamise, taipamiste, avardumise teekonnast, mis toimub igal sammul. Igal mäekuru ületamisel. Ja ometi, võibki ju olla, et kogu meie maise teekonna mõte on …teekond ise.
i Kirurgile, kelle erialaks on murdunud jalaluude opereerimine, tundub, et kõik inimesed maailmas murravad jalaluid.
ii Mida Eesti ülikoolides ei õpetata, sest vana kaader kardab arengut.
Usalduse tee 