Usalduse tee

Meie pärimuseuurija, Ahto Kaasik on postitanud FB-sse jõulise ja mõtlemapaneva teksti inimsusevastastest kuritegudest. Minus inspireeris see järgneva mõttevoo. Nõustudes lugupeetud Ahto Kaasikuga asjaolus, et inimkonna ajalugu tunneb palju koledusi ja õigustamatut vägivalda, tahaksin tema kirjutise valguses siiski küsida, millist tähendust kannab endas sedastus: „Inimsusevastased kuriteod ei aegu”? Seejuures heita pilgu kontekstile, millises me kõik võiksime mingil tuleviku ajahetkel osutuda käitunuks vääritult…

Härra Kaasik kirjutab iseenesestmõistetava tülgastusega, nagu arvaks mõned inimesed, et orjapidamine ja muu genotsiid oli justkui õigustatud, kuna toonased olud olid sellised. Ja lisab: „(…) kuid kannatanute ja meie mõistes on need andestamatud kuritööd.” Tundub igati õiglane viha. Ma olen kaugel selle kahtluse alla seadmisest või üle 200 aasta tagasi toimunu õigustamisest. Küll olen ma aga terapeudina õppinud vaatama pealispinna alla ja esitama küsimusi.

Käsitledes orjade küüditamist tolleaegses kontekstis, on mul esmalt küsimus: kas parun Stenbock aastal 1778 üleüldse võis aduda, et ta teos on midagi valet, ebakohast, inimsusevastast? Või olid maarahvast orjad tollase normaalsuse kohaselt ehk vaid pisut teistsugune „kari” karjaloomadest, kellele ruumi tegemiseks nad ära küüditati? Küüniline, egotsentriline, empaatiavõimetu – jah, aga sellest samast egotsentrilisest kohast ja toonasest nn aadlike seas kehtinud maailmavaatelise paradigma seisukohast võib-olla hoopis tavaline? Selle aja normaalsus? Kui Stenbockil olnuks meie tänane arusaam maailmast ja inimlikkusest, kas ta oleks üldse suutnud midagi sellist korda saata? Millegipärast kujutan ette, kui isand Stenbock praegu surnust üles äratada ja inimõiguste kohtu ette tirida, näeksime tema ilmes teekslematut üllatust ja arusaamatust. Ja taas, ma ei õigusta teda, vaid tahan asjad panna üksnes ajastu konteksti.

Milleks seda teha? Sest ajaloo mõistmine annab meile võimaluse vältida vigade kordamist. Teate ju: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Vaatame selleks tänase riigivalitsemise tasemel tehtud/tehtavaid otsuseid ja püüame aimata, millisesse konteksti asetuvad need tulevikus? Ehk: keda meist hakkab tuleviku eestlane hauatagusest elust tagasi kutsuma, et esitada talle süüdistus ränkades inimsusevastastes kuritegudes, mis …ei aegu.

Kerime aega Hiiumaa rahva Alutagusele küüditamisest 243 aastat edasi. On koroonadikdatuuri kõrgaeg. Inimestele sunnitakse – jah mitte otsese vägivallaga, aga tohutu mentaalse surve, manipulatsiooni, hirmutamise, töölt vallandamiste ja isikuvabaduste piiramisega, peale (avalikult) teadmata toimega ainete süstimist. Keelatakse üksteisega kohtumisi, vaba liikumist, sunnitakse peitma nägu ja takistatakse vaba hingamist. Sellel kõigel on tagajärjed. Kohati lihtsalt elukvaliteedi langus, kohati palju dramaatilisemad. Rekordiline hulk inimesi kaotab tervise või elu justkui ebaselgetel asjaoludel, mis valitseva kliki kontrolli all olevas meedias maha vaikitakse või leitakse „õige meelsusega” teadlased, kes põhjendavad toimuvat „nii nagu on õige” kultiveeritava narratiivi kohaselt. Narratiivi, mis õigustab inimõiguste piiramist, et vältida „suuremat kahju”, milleks on üks järjekordne viirus. Viirus, millistega võitlemisel on inimorganismi loomulik immuunsus aastatuhandete vältel välja arenenud. Kogu selle valitsuse ja muude organisatsioonide initsieeritud tegevuse võiks võtta kokku lausesse: „Me hoolime sinust niivõrd palju, et tapame su ise, et sa ei sureks SELLESSE haigusesse.” Loomulikult on sellise mõtteviisi taga hoopis muu agenda, kui „võitlus viirusega”, aga see pole käesoleva kirjutise teema.

Teemakohane on aga küsimus: kas 200 aasta pärast valitseb avalik arvamus, mille kohaselt: „Eesti valitsus AD 2021 tuleb in corpore võtta postuumselt vastutusele inimsusevastastes kuritegudes, mis ei aegu!” Või jätame surnud rahule, eeldades, et nad mängisid hirmunult-teadmatult kellegi teise mängu nimega „varjatult dikdatuuri kehtestamine ja inimeste allutamine kontrollile” (ei, see ju polnud käitumine nende kui orjadega, egaju!)? Ehk isegi jätame alles nime Kaja Kallase auks antud ehitisele – ühele Tallinna pilvelõhkujale, milles elab kogu 21. sajandi alguse poliitilise eliidi järeltulijaskond oma päris elust eraldatud 15-minuti linnakus? Nendime vaid, et oma toonase parima teadmise kohaselt nad lihtsalt ei osanud teisiti. Neil polnud nende isikliku hirmu või kasuahnuse mätta otsast vaadates paremaid valikuid, sest ajastu / kontekst oli selline. Kui valiku puudumine ikka on tõsi…?

Ent toodud näite otsused on samuti möödanik. Jääb vaid huviga oodata hinnanguid sellele tulevikus. Küll aga saame küsida mõne muu aktuaalse valiku kohta – kuidas võiks neid käsitada järeltulevate põlvede inimõiguslased? Ja siin näeme enda ees seisvaid arengusuundi.

Kas 200 aasta pärast kuulutatakse inimsusevastasteks traditsioonilise perekonna pooldajad ja homo-propaganda vastustajad? Kas viiks kohtu alla arvamus, et noorukid ei peaks saama end LGBTQ+ aktiivi survel ühest soost teiseks ümber lõigata? Vähemalt mitte ilma eelneva psühhoteraapiata. Või kuulutatakse aegumatult halbadeks need, kes ei toetanud eestlaste asendamist Eestis moslemiriikide põgenike või ukrainlastega või vaenasid veel 60-70 aastat varem venelaste kontrollimatut sissetoomist? Või on sooritanud kuriteo need, kes üleüldse kahtlesid valitsuse otsustes, mis ju olid kõik ajendatud üllaist (kultuurimarksistlikest) printsiipidest ja meie igasuguste liitlaste humaanseist suunistest nagu vihakõne kriminaliseerimine, valeinfo piiramine, kodude sundvõõrandamine sõjatandri rajamiseks? Äkki on selle aja peale rahvavaenlased koguni need, kes ei uskunud üldse valitsevat poliitikat, sealhulgas e-valimisi, tsentraliseerimis- ja ülereguleerimispüüdu, elektrihinna börsisüsteemi, Rail Balticu jm laristute vajalikkust, kliimamuutustega võitlemise mõttekust, maksutõusude riiki turgutavat mõju jne jne?

Moraalsed hinnangud, sealhulgas mõistete tähendusega sisustamine, võivad olla vägagi sõltuvad sellest, kas oleme selleks ajaks lõplikult jõudnud orwellikku düstoopiasse või ehk, mingil imelisel kombel, valinud vabaduse tee. Kas viimasel juhul ilmneb hoopis, et hukka mõistetakse need, kes pidasid orjadena ebaloomalikes tingimustes sea- või kana- või kalafarme? – Juhul, kui meie empaatiavõime on kasvanud hõlmama kogu loodust ja mitte ainult inimest selle kroonina! Kas mõistetakse aegumatult hukka ametnikud, kes püüdsid ja karistasid inimesi, kes kasvatasid keelatud ravimtaimi või seeni? Võetakse postuumselt vastutusele neid, kes represseerisid psühhedeelikumide omamist – ainete eest, millega tervendada ennast ja teisi, aga mida valitsev klikk kartis, sest need vähendasid kliki võimalust inimesi orjastada, kontrollile allutada? Või loetakse aegumatuks inimsusevastasuseks otsuseid, millega õhutati võõrast sõda, mistahes sõda, saates sinna ressursse oma rahva arvelt? Või pidevat (sõjaga, haigustega vm) hirmutamist, kuivõrd see kandis endas hävingu ja inimkannatuste suurendamise manifestatsiooni?

Küsimustega võiks jätkata, aga valikusuund peaks olema eelneva põhjal ilmne. Samuti see, et moraalsed hinnangud sõltuvad alati kontekstist, valitsevast meelsuse-paradigmast, kus parasjagu elame. Ütlen ausalt, eeltoodud esimese arengusuuna võtnud ühiskonda mina oma järglastele ei igatse. Kui me aga valime ühiskonnana tooduist teise suuna, näen siin väga suurt potentsiaali elu õitsemiseks. Muuhulgas potentsiaali, et mõistmisvõime ületab hukkamõistmise vajaduse. Et põlvkondadeülene sissejäänud äng leiab elutervet lahendamist avarates teraapiavõimalustes. Tehes ruumi selle loomisele, mida inimene hinges tahab, ilma toitmata energiaga seda, mida ei taha. Hirmul baseeruva ühiskonna asemel looksime nii täiesti uue, armastusel põhineva ühiskonna.

Milline variant sulle elatavaim tundub?