„Oo, tead, ma olen 10 aastat mediteerinud! Ma näen meditatsioonis võimsaid nägemusi ja valgusolendeid. Mõnikord tulevad arktuurlased mulle nõu andma. Ma saan tervendusenergiaid, millega aidata teisi. Ma näen kuidas mu süda on lahti ja ma saadan valguskiiri laiali. Ma tervendan kogu maailma ja kõiki inimesi!”
„Olgu, väga tubli! Kas nende kõikide inimeste seas oled sina ka? Mis nõu on arktuurlased1 sulle andnud, mis on päriselt muutnud su siinset elukvaliteeti? Kuidas on nende 10 aasta jooksul su elu paremaks läinud?”
…
Ringleb tohutu hulk vaimseid praktikaid, tehnikaid, õpetusi, konsteptsioone, tervendus-meetodeid ja spirituaalseid õpetusliine. Lisaks iidsetele, leiutab või kombineerib või nimetab neid enda jaoks ümber, tekitades neid üha juurde, arvukas vaimlejaskond, kes pürib teisi õpetama. Ühest küljest tingib uute asjade leiutamisvajaduse inimmeele eripära, mis otsib alati midagi uut. Nii saab igavesti hälbivat meelt üha uuesti vaimsesse teemasse köita. Oma õli valab siin tulle nutiajastu, mis vähendab draamatiliselt inimeste keskendumisvõimet, suunates aju dopamiinilaksude sõltuvusse. Teisalt on omaenda õpetuse rajamine kasulik, sest nii saab olla turunduslikus mõttes eristuv. Heal juhul luua isegi õpetusliini, kus sinu kama edasi hakatakse õpetama ja energiat ning pappi voolab sellest jätkuvalt ka sulle.
Sellel kõigel on kahtlemata oma koht. Iga õpetus, tehnika või avanev võime omab potentsiaali aidata. Isegi kui osutub, et mingi praktika on lihtsalt ajaraisk, on sellest olnud kasu sel momendil, kui ma sellest aru saan. Selle läbi õpin. Õpin, mis mulle toimib ja mis mitte. Õpin, mida mina vajan ning oskan edaspidi valikuid targemalt teha. Selliselt vaadates ei peaks kunagi midagi ära keelama. Sest keelamine pole muud kui inimestelt isikliku vastutuse äravõtmine. Võid arvata, kas oma elu ja valikute eest vastutusest loobumine kedagi päriselt aitab või teeb veelgi raskemaks? Aga see on teema teiseks korraks.
Millele siin tahan tähelepanu juhtida on see, miks midagi üldse tegema hakatakse? Vaimse tee, sealhulgas religiooni, kui see pole just kodust kaasa antud, valib inimene rangelt võttes vaid kahel põhjusel. Tal võib olla sisemine kutse, suur kripeldav huvi elu müsteeriumit mõista. Või: tema taju elamisest, vahel isegi teadvustamatu, on niivõrd vaevav, et ta hakkab otsima sellest väljapääsu, helgemat kogemust. Klassikaliselt langevad teise kategooriasse kaks äärmust – väga vaesed, kellel on kõik puudu ning väga rikkad, kellel on kõik olemas, aga kes mõistavad, et üha kasvav vara ei suuda neile tuua pikemaks ajaks sisemist rahulolu. Muidugi on siin ka kõik traumeeritud ja valusate hingehaavadega inimesed.
Tuleb nentida, et ilma traumadeta inimesi ilmselt polegi, ometi ei hakka kõik otsima vastuseid elulistele küsimustele. Suur osa inimesi on võimelised väga palju kannatama, neist kannatustest välja tegemata ja olema sotsiaalses mõttes funktsionaalsed – nad saavad hakkama. See hakkama saamise kilp kaitseb neid valu eest, aga hoiab ühtlasi sügavamasse inimeseks olemise kogemusse laskumast ja hingelises mõttes aeglases arengus. Kuid ka see on valik, millele, meil teistel, pole õigust midagi ette heita. Võib ju olla, et ta tuligi saama siia just sellist kogemust?
Neile aga, keda vaimne avastusretk kutsub, avaneb niisiis väga lai lehvik erinevaid suundi, mida mööda astuda. Juhendamise puudumisel, eriti alguses, võib valiku teadlikkus jääda madalaks ja otsija ise kobama illusioonidesse. Kuigi praegu räägitakse, et gurude aeg on läbi ja igaüks on iseenda guru, näen ma selles ainult pooltõde. Oma isiklikust ja kliendilugude kogemusest võin öelda, et see: „Ma ise!” väljendab kas hirmu ja usaldamatust, raha(puuduse)sse takerdumist või väärarvamust, et ma peangi ise kõigega hakkama saama, sest siis ma olen keegi (eriline)! Viimane on kombinatsioon egotripist ja ameerika unistusest olla self made man ehk vajadusest tõestada. Uurides, kellele ja mida tõestatakse, võib kusjuures jõuda oluliste vastusteni.
Ma näen, et gurude või üldisemalt nõustamise olemasolu on siiski vajalik. See aitab vältida paigaltammumist ja teha edasiviivaid valikuid. Muuhulgas, et uute oskuste pealelaadimise tuhinas ei unustataks ära kandvate struktuuride remondivajadust.
Kange isetegemine viib tihti olukordadesse, kus piltlikult majal vundament ulatuslikult mureneb, aga suure õhinaga paigaldatakse uusi aknaid ja tapeete. Näiteks õpitakse selgeltnägemist, aga ei vaadata sugugi oma baastraumade poole, mis tegelikult läbi alateadvuse inimest juhivad. Nii omandatakse oskus, mis sisemise puhtuse puudumisel laseb läbi määrdunud või vildakat infot – teisele proitseeritakse välja iseenda varju, tehes sellega mitte midagi paremaks. Või mediteeritakse tundide kaupa ja saadakse korraks hea enesetunne, aga tehakse ikka otsuseid, mis elukvaliteeti ei paranda. Lauldakse end väelauludest õndsasse olekusse, mis kestab heal juhul paar päeva ja sellisena on kahtlemata hea, aga ei tervenda ühtegi pimedat kohta psühhes. Käiakse mööda psühhedeelseid rännakuid vaatamas värvilisi pilte, vältides hoolega vaatamast oma alteadvuses karjuvatesse süvikutesse. Kraatritesse, mille põhjas peitub potentsiaal radikaalseks ja püsivaks muutuseks õnnelikuma elu suunas. Kuulatakse kanaldusi, mille väärtus sisuliselt ei erine meelelahutusest. Kes seal teises kanali otsas su meelt lahutab, on veel iseasi.
Vahel isegi tehakse potentsiaalselt tervendavaid asju – näiteks vabastavat hingamist, vabastavat tantsu, psühhedeelseid rännakuid. Kuid ilma (eelneva/süsteemse/kohapealse) juhendamiseta ei osata neis vallanduvaga midagi peale hakata, rääkimata selle korralikust integreerimisest ja tervendamisest.
Väga sageli olen näinud, et üha uute tehnikate ja oskuste omandamine tupsutab vaid ego, aga ei muuda midagi inimese olekus ega elukogemuses. Just see küsimus: „Mida see (kogemus, tehnika) muudab minu elukogemuses siin 3D-s?” peaks olema pidevalt kasutuses. Me ei ole tulnud siia selleks, et ulatuda vaimsetesse dimensioonidesse. Me oleme tulnud sealt vaimsest dimensioonist, et elada sajaga (mõnede jaoks ka üha suuremas teadlikkuses) seda 3D elu siin. Kui 5D tunnetus sellele tegelikult kaasa aitab, siis on see hea. Kui see ainult viib nõrgema kontaktini keha ja üldse materiaalse maailmaga, pole see midagi muud kui järjekordne vältimine, põgenemine. Samasugune nagu alkoholism, nuti-, seksi-, ostu- jm sõltuvused.
Niiet järgmine kord, kui sa jälle ülemeelelistes dimensioonides end uitamas, energiatega mängimas või ufodega vestlemas leiad, tee korra väike stopp ja küsi endalt: „Miks ma siin õieti olen? Kas ma olen siin, et oma 3D kogemuses midagi vältida või selleks, et seda päriselt ENDA jaoks paremaks muuta?” Justnimelt enda, sest igasugune teiste aitamise ja maailmapäästmise jutt on kindel märk sellest, et sa kuhugi olulisse kohta endas vaadata ei taha!
Teadlikke valikuid! 😇🕉💟☀️
1Või plejaadlased, siiriuslased, tähe-/valgusmeeskond, lihtsalt ufod, Bashari sõbrad või … you name it!
Usalduse tee 