Hea kolleeg esitas mulle ühe viimatise FB postituse alla küsimuse, mis mind esimese hooga kõvasti ärritas. No nende terapeutiliste küsimustega on juba kord nii, et võivad tabada kohta, millel pole kaitseid ees. Olin just kirjutanud, et mu postitused nähtavasti ei jõua inimesteni (kui selles on ühiskonnakriitiline komponent) ja tema küsib sinna alla: „Milleks sul seda vaja on?”
No milleks?! Mis küsimus see selline on? Mis, kas ma endale kirjutan või, kui FB-sse kribin? Ikka selleks, et seda loetaks, nähtaks… ja kui ei nähta, siis on see frustreeriv. Ilmne!
Aga see kuradi küsimus ei andnud asu, sest eelnev polnud vastus, mis selle ammendaks. Milleks siis ikkagi on vaja? Ehk: miks ma üldse kirjutan? Miks ma üldse tahan, et loetaks?
Olin sunnitud vaatama otsa maailmaparandja osale endast. Sellele, kelle tõttu ma üldse terapeudiks olen saanud. Kes on kogenud elus nii palju valu ja alandust ja hüljatust ja väärtusetust ja nähtamatuks jäämist, et lihtsalt pidi selle surve all kasvama hakkama, kui ellu tahtis jääda. Pidi selle pimeduse keskelt teed valguse poole otsima hakkama, kus saaks täiel rinnal hingata ja sirutuda helesinise taeva poole. Jah, nüüd sealt pimedusest väljas, on ta endiselt sellega ühenduses, endiselt on osa temast seal ja seni kuni see ühendus on, saab teine osa kiikuda tuules, puhastuda vihmas, sirutuda päikeses ja elada. Teate see puu metafoor (algselt Nitzsche, Jung) – et sinu latv ulatuks taevasse, peavad sinu juured ulatuma põrgusse. Terviklikuna, inimesena on minus jätkuvalt see juurte surve luua midagi selle eluga. Juurte, mis samal ajal otsivad uusi sügavusi. Kui vaja, ka põrgukatelde alt. Ikka selleks, et õied saaksid levitad aroomi suuremates kõrgustes ja viljad oleksid maitsvamad.
Tõsi, sotsiaalmeedia pole just parima õhuga paik, kus õisi nähtavale tuua, aga see on üks koht, kus inimesed liiguvad. Ja ma kasutan seda, et tuua neid uuesti kokku päris kohtumisteks, elavaiks pilkudeks, kõlaga häälteks ja tundega puudutusteks. Kohtumisteks ja ka sisevaatlusteks, mis aitavad jõuda enda väeni. Ei, elu ei ole internetis. Seal on vaid meie energia pikendus. Kui peaksime lõplikult püüdma end looduse füüsilisest reaalsusest lahti ühendada, lõpeb ka meie energia netis.
Mind on puudutanud väga Sir Robert Baden-Powelli viimane sõnum skautidele, kelle liikmise ta algatas: „Püüa jätta see maailm endast maha veidigi parema kohana, kui leidsid selle siia tulles.” Ma olen selleks taastanud üksjagu loodust inimtegevusest. Jah, paljuski loodus taastab end ise, aga on seda, mida ta ise ei suuda või milleks kulub inimeaga võrreldes liiga kaua aega. Siis ma nägin, et kui inimese mõte ei muutu, rüüstab ta loodust üha edasi. See tõi mind minu tänase töö juurde. Kui inimese kannatused vähenevad, suudab ta olla kogu ümbritsevaga paremais suhteis. Nüüd, see tänane on keerulisem töö, kui ma arvasin. Igal meist on oma vaba tahe ja see võib vabalt osutuda selliseks, mis ei taha muutust. Vägisi ei saa. Aga ma saan luua tervenemiseks soodsa ruumi ja ma saan sama moodi esitada küsimusi, ma saan provotseerida arengusse. Ei, mitte selleks, et tuua inimest sellesse tõesse, mis mina arvan, et tal peab olema. Ikka selleks, et ta jõuaks oma tegeliku tõeni, mis on kõigi nende haavade ja päriselt tervenemata armide all sügaval tema sees olemas. Ma usaldan, et sellest oma tõest hakkab ta tegema aina enam neid valikuid, mis on head talle, hõimule, loodusele, elule Maal. Ma võin tema oma tõde usaldada, sest ma tean, kust me kõik pärit oleme.
Nii siis ongi sotsiaalmeedia ja siinne blogi üheks selleks kanaliks, mille kaudu ma teen seda, mida ma teen. Minu esimene kung fu on sõna ja energia selles. Ma olen nõus, kui minu väljendatu ei lähe kõigile korda, ei resoneeru või tüütab ära. Ma polegi kõigile. (Või mis te arvate, miks maailmas üleüldse on palju terapeute ja nõustajaid?) Aga mulle läheb vägagi korda, kui mingi algoritm üritab mind vaigistada. Sest see on kellegi kratt, kellele on vaja, et maailmas oleks jätkuvalt kannatust. See keegi peab olema väga võimas, miks muidu valitseb ta tervet maailma… jah, arvasite ära – hirmuga.
Niiet, miks mul on vaja, et mu postitusi nähtaks on see, et need leiavad inimesi, kes resoneeruvad ja kellest igaüks, nii enda elus kui ühendatult teistega, on võimeline looma siia midagi ilusamat. Igaühele meist.
Usalduse tee 