Eile oli teine visioonide vabaring. Väga ägedaks kujunes! Hoopis teistsugune kui arvasin. Tuline, kohati kirglik, isegi vastasseisudega, kuigi sellises sõbralikus ja aktsepteerivas õhkkonnas. Oli diametraalselt erinevaid nägemusi ja oli sisemiste valukohtade puudutusi. Päris teraapiaks ei läinud, aga läbi tunda sai üksjagu. Sai kinnitust üks minu kartusi, et millegi ühiselt loomisel pole mõtet või see ei kanna, kuna kõik väline viitab sisemisele. Nimelt oli kohal elu vaimsest poolest niivõrd teadlik seltskond, et igasugune püüdlus luua midagi teisiti välises reaalsuses, taandati sujuvalt suunaks sisse: miks sul seda vaja on, kui sa ju tead, et lood kõik enda ümber oma sisemise olekuga? Leia vastupanu/protesti põhjus endas, vaata, mida see vajab, anna seda endale… ja ongi kõik. Ühiskonnas pole midagi muuta. Piisab fookusest heale, sellele mida tahan ja oma väljenduses selle järgimist. Lihtne.
Tundsin end peale seda ringi tühjana. Mul oli olnud üks suur unistus paremast maailmast, visioon isegi, kuidas seda luua, aga viimaseni me ei jõudnudki. Väga hästi ilmestas olukorda nädalapäevad varem sellele sündmusele tõmmatud Tarot-kaart: Maailm. Kes teab, see teab. Tühi olla oli tegelikult kerge. Mingi koorem sai maha. Noh, ma vähemalt püüdsin. Nüüd saan keskenduda ainult enda maailma loomisele.
Nagunii on minus ju teadmine, et kellelegi teisele millegi loomine, kui ta pole seda tahtnud, küsinud, oleks vägivald. Mina ei saa kunagi omada teadmist, kuidas oleks parem teistele. Mu lootus oli, et äkki keegi mõtleb veel nii nagu mina ja siis me võiks seda unistust koos unistada, aga see ei täitunud. Kui püüdsin osundada mõnele asjale, millega mina pole meie ühiskonna puhul rahul, tabas mind üks kahest: kas tõrjuv reaktsioon, et pole vaja halvast rääkides kurja karja kutsuda (hei, ega ju silmade sulgemine pole targem taktika või mis!?) või patroneeriv: „Sa ei pea laskma end millestki häirida, ela oma elu ja muuda see seespool, mis väljaspool ei meeldi.” Tänan. On tore tõdeda, et endaga heas kohas inimeste jaoks on meie ühiskonnaga kõik hästi, see on väga hea riik ja kord ja midagi selles muuta pole vaja.
Miks siiski tunnen end selle kõige juures veits näruselt? Kas kuna ma pole endaga heas kohas, oma eluga rahul? Võimalik. Aga see, et mind vihastavad uute arulagedate maksude, sh oma kodu juures parkimise eest, selga väänamine (mille üheks tagajärjeks on linnalooduse kadu), sõjaõhutamine, eestlaste asendamine omal maal ohhollidega (koos kaasneva sovjetikultuuriga), elektrihinna anomaaliad, napakad CO2-ga võitlemise poliitikad, mis sunnivad nt peale idiootlikke ehitusnorme, (ei hakka rääkimagi hiljutisest koroonaapartheidist, mis järgmise kampaania korral ilmselt kõheldamatult kordamisele tuleb) jne, jne – see kõik on midagi, millele ma peaks lihtsalt leebelt naeratama ja endast mööda laskma? Sest kui mina nendega ei haaku, ei sega need mind? Miks mulle tundub, et sellised: „Mis sind tegelikult vihastab?” jm terapeerimis-küsimused pole siiski universaalsed lahendused kõigele? Jah, neil on oma kindel koht, aga elu on siiski mitmekesisem või kuidas? David Ogilvy kuulus lause: „Kui sul on ainult haamer, näib kõik naelana,” kehtib ka selles.
Tunnen kuidas kshatriya minus pead tõstab. Samal ajal on täielik aktsepteerimine selle suhtes, mida kogen ja mida teised väljendavad. Kõigel on õigus olla (ja see pole spirituaalne kližee, vaid tegelik selgus minus). Vastandlikud tajud, ja ma luban endal neis olla. Pooli valimata. Mõlemad on ju minus ja minu jaoks tõelised. Nagu ütles äsja kuulatud Teal Swan: „Kui oled rebitud kahe ekstreemumi vahel, aga ei identifitseeru kummagagi, oled kutsutud oma teadlikkuses laienemisse.”
See avardumine mõjub. Võtan mingis mõttes läbikukkunud, mingis mõttes vabastava ja seega oma eesmärgi filigraanselt täitnud Visioonid II ringi peale endaga olemise aja. Olen tänulik, et mul on elustiil, mis selliselt vabalt oma ajaga ümber käia võimaldab. Midagi olen juba teinud õigesti 😀 Sellesse avarusse saavad kukkuda uued täpsemad koodid, mida teen edasi ja kuhu suunan oma energia. Tänan, armsad kaasteelised! Teie kingitused on hinnalised! Ahou.
Usalduse tee 