Usalduse tee

Käisin eile maal üleaedse juures tema uue maja ehitust kaemas. Koos imestamisega kaasaegsete tehnoloogiliste uuenduste üle (ja vaatamata minu halvasti varjatud irooniale näotuid mustjaid kuubikuid tootva moodsa arhitektuuri suhtes), saime muuhulgas arutada üha hullematest ehitus- ja energiasäästu normidest. Arvasin, et ökonoomsus ülalpidamises on mõistlik, aga selle igale majale seadusega pealesundimine kurjast, jättes väga ahta, aga see eest kalli võimaluste-pilu üldse midagi endale ehitada. Naabrimees nõustus. Ent kui me selle arutelu juures jõudsime üleüldse riigi isiklikke vabadusi kägistava ja maksudega tapva rolli juurde, oli tal sellele vaid üks lahendus: „Mida ma ikka teha saan? Kohta, kuhu riik ei ulatuks, ju pole. Tuleb lihtsalt rohkem tööd teha.”

Eht eestlaslik. Aga mitte ainult. Meenub Orwelli kuulsa „Loomade farmi” hobune Tümpsa, kes igale rõhumisele vastas vaid: „Ma teen veelgi rohkem tööd.” Kes on lugenud, teavad kui palju kasu sellest oli ja kuhu välja viis. Soovitan Orwelli väga lugeda, kes ikka arvab, et meil on ühiskonnas asjad hästi ja meie juhid tahavad ju ainult head. Näiteks päästa maailma kliimat… isegi, kui selleks on vaja inimestel end kokku võtta ja pisut rohkem makse maksta …rohkem tööd teha ja …natuke rohkem piiranguid kannatada.

On mingi ütlemine, et kannatus õilistab inimest. Saan aru, kust see tuleb. Ometi olen õppinud, et ühtegi asja ei tasu absolutiseerida. See eestlaste „kannatame ära” on natuke juba patoloogiline. Näen oma terapeudipraksises igapäevaselt inimesi, kes on nii kuradima tugevad ja kannatavad nii metsikult palju… et rsk, nui neljaks – ei tee muutust elus! Enne murduvad. Nagu Tümpsa. Tublid! Need, kes teraapiasse jõuavad, ongi sageli viimase piirini viidud. Kannatus maksimumis. Mõnedki murdunud, haarates õlekõrrena farmaatsia järele („Arst tee mind korda!”), mis akuutsest ohust võib välja tuua, aga tegelikule tervenemisele saab olema (kui vähegi mõjub) ainult takistuseks.

See, et armastuse saamiseks on vaja tööd teha ja vaeva näha, on siinse rahva arusaamades istunud ilmselt ammu enne, kui Tammsaare selle ühte meie tüviteksti raius. Raskusega, vaevaga! Siis oled õige eestlane ja jääd siin karmil maal püsima! Nagu tamm. Irooniliselt kasvab tamm meil üsna oma leviala põhjapiiril, eelistades tegelikult soojemat kliimat. Võib-olla on raskuste talumine olnud kunagi põhjendatud ja vajalik. Täna elame muutunud maailmas, kus resoneerumise printsiibi kohaselt: raskusega kergust ei loo. Selles valguses saab tammasaareliku uskumuse groteskne rumalus eriti ilmseks. Ehk on aeg muutuseks ka rahvuse põhiarusaamades elust?

Suur võimekus kannatada loob olukorrad, kus inimesed ei võta oma elu parandamiseks midagi ette. Kuni on hilja. Nii on mehed meil tugevad, ei nuta. Neil pole isegi õieti probleeme, on ainult… südameatakid. Võib-olla just neile põlistele kannataja-põlvkondadele vastukaaluks on ilmunud lumehelbekesed, kes ei tolereeri pisimatki ebamugavust? Tasakaalustamine läbi teise äärmuse?

Olen ise olnud suurema osa elust selline tüüpiline ärakannataja. See algab alati isiklikust sfäärist – tervis jupsib, ah pole midagi, tühiasi, saan hakkama. Ulatub aga sama energia teise otsana ühiskondlikku sfääri: mis ma ikka teha saan, mis see muudab, kui mina teisiti hääletan? Mõne inimese protestimisel pole mõtet, valitsus teeb ikka nagu ise tahab, jne. Orjarahva mentaliteet, nagu nüüdseks paljud on märganud. Osavalt kultuuriga sisse söödetud ja ühiskondliku normi piitsaga: „mis teised küll arvavad?!” vagusi hoitud.

Minu jaoks tuli muutus läbi isiklikul nahal kogemise, et kannatada on vaja ainult senikaua, kuni saan aru, et tegelikult ei ole vaja kannatada. Mõistsin. Sellega on kaasa tulnud märkamine, mis minus toimub? Esialgu oli vaja meeles pidada seda endalt küsida. Võimalikult sageli. Sest harjumuslik kannatusrežiimi minek oli nii tugevalt sees. Ajapikku on see mind järjest ja järjest välja toonud paljudest düsfunktsionaalsetest mustritest ja peidetud tervendamata traumadest. Muidugi käib kõik aegamööda ja sageli on selleks vaja kõrvalolija abi. Me ei pea sugugi kõigega üksi hakkama saama! Me pole selleks isegi loodud ja selline mõte on taas üks düsfunktsionaalne programm, mis hoiab meid eraldatuses ja kannatuses.

Niisiis algab kõik isiklikult tasandilt. Kuni me sellele tähelepanu ei pööra, ei muutu meie elus midagi. Ühiskondlik tasand kaasneb aga vältimatult. Ei saa muutuda teadlikuks isiklikul tasandil ilma ühiskondliku teadlikkuse kasvuta. Sa oled kas suuremas või väiksemas teadlikkuses ja see pole tasandi-spetsiifiline. Iseasi, kas sa pead vajalikuks ka kollektiivsel tasandil midagi ette võtta? Kõigi jaoks pole see tee või on oma kindel tee vaid ühel osal sellest. Ent püüd muuta välist ilma teadlikkuseta, ilma sisemise tööta, viib paratamatult vägivallani nende suhtes, kes on selle välise osa. Ainult ja üksnes välisele keskendumine on seega tõest möödavaatamine, asendustegevus. Kohtame seda väga palju igat tüüpi kellegi/millegi, sh loomade, kliima jne kaitsjate hulgas. Samuti kõigi poliitikute puhul (mõned idealistid välja arvata) – nende tung püünele on pöördvõrdelises sõltuvuses nende suutlikkusega endasse vaadata, nende sisulise sügavusega. Rahvas, kes neid valib, on järelikult samasugune – teadlikkuseta, väärides seeläbi oma „juhte”.

Tulles tagasi kannatuse juurde, ütleksin, et kui see ilmneb (kui seda märkad!), võiks see olla eelkõige ja peamiselt märk sellest, et midagi sinu elus vajab tähelepanu, muutmist. Millelegi tuleb otsa vaadata, tegeleda. Kannatus ei ole õilis. Pikalt kannatamine võib olla pigem rumaluse tunnus. Isiklikul tasandil on see kas ohvrina varjus, ilma väeta elamine või letaalne pohhuism (mis on sama). Ühiskondlikul tasandil võrdub see konna keetmisega aeglasel tulel – kui sa ikka ei taha märgata, et midagi karjub muutmise järele, on leeme temperatuur ühel hetkel tõstetud nii kõrgele, et sellest välja hüppamise muskel rammetuks haudunud. Paremal juhul oled selleks ajaks kõva tööga rohkem pekki naha vahele kasvatanud …ja leem saab rammusam.

Mul on suur respekt inimeste suhtes, kes on hakanud märkama, muutma, kes elavad aina teadlikumalt. Teiega saab teha suuri asju! Kes veel pole… et mitte olla nagu hukule määratud pohhuist või keetmist ootav konn, hakka märkama, mis sinu sees toimub! Hakka reageerima oma kannatusele, küsima teiste peegeldusi ja tunnetama sisemist tõde. Siis on lootust, et sa saad olema osa lahendusest. Lahendusest enda ja kõigi elu parandamisel.