Usalduse tee

Lahtilaskmise valu. Jaa, ma armastan teda! Ja lahkun ikkagi. Meenutan endale, et armastus ei taha omada, ei taha kinni hoida. Armastus annab vabaks. Nii ma teengi, annan vabaks. Ikkagi on valus. On kurb. Ühised mälestused, nii paljud läbielamised, kasvamised, raskused ja rõõmud, jagamised, kaasa tundmised, loomised… ja luhtumised. Koos. Mis nüüdsest on lahutatud. Eraldi. Miks see nii valus on, kui see peaks ju olema ilus? Armastada ja lasta valla, lubada lendama, sidumata, ohjes hoidmata. Omamata. Miks? MIKS?! Miks küll…

Mul pole vastuseid. Pole mõistuse jaoks. On ainult sisemine tunne, mida järgin. Olen otsustanud liikuda täielikku, totaalsesse usaldusse. Järgida oma südant. Oojaa – ma ei saa selles valus olles sugugi aru, kas ma ikka teen seda üldse?! Nii valus on ju! Küsin ikka ja jälle: kas sellel teel on mu süda, kus praegu astun? …vaikusest imbub teadmisena: „Jaa.”

Aga valu?! Miks südame tee on valus?! Peaks ju olema armastus ja lilled ja liblikad!

„Oh, on need ka. Märkad, kui oled valust läbi tulnud.”

Mh see käib lainetena – eile oli üks suurem tsunaami, siis rahunemine, õhtuks sai liblikaid ka. Täna hommikul jälle, valu. Lein.

„Loomulik. Mida pikemalt kiindunud, seda suurem lahtilaskmise valu. Ometi – kõik siin elus tuleb viimaks lahti lasta. Hea, kui oled selleks ajaks võtnud sellega olemisest maksimumi. Kui selle elukaar on läbitud ja energia vaibunud, on ka lahti lasta lihtsam.”

Novat, tähendab, SELLE elukaar pole vaibunud ja sellepärast nii raske!?

„Jah. Ja ikkagi olnuks teine valik nõrgem. Hoida midagi, mis ainult osaliselt rahuldab ja poolenisti täidab, on elada mugavuses, kus puudub kasv ja innustus, ärgitav särts ja avastamise, elamise entusiasm ja sügav rõõm. See on kurb elu, aga mugav! Seda küll. Ja seda sa ju ei tahtnud?”

Ei.

„Vahel ongi kasvamine valus ja raske. Kui murda välja kivistunust või jäikusest, klammerdumisest. Mooji on öelnud: valu on elus vältimatu, aga kannatamine valiku küsimus.”

Jaa, ma tean! Sellepärast ma väldingi siin selles olles lugude rääkimist. Ei lähe, niipalju kui suudan, draamasse. Üksnes tunnen, kogen, luban valul olla. Luban endal valus olla. Tuimuses, närtsimises. Las lainetab.

Aga mis siis kui see ongi elu, mida ma olen tulnud siia elama? Luua suhe, tervendada seal ennast ja olla teisele tema teekonnal käe ulatajaks. Olla koos ja hoida. Minna, kuni ühine tee kannab. Kuni sellel on süda. Ja olla valmis lahti laskma, igal hetkel, kui enam ei kanna. Kui tunne ühisest teest kaob või kasvab muutmise vajadus nii suureks, et keha juba ise teeb valikuid, mida mõistus heaks ei kiida. Lõhub stagnatsiooni. Isegi kui kaasneb draama. Ta ei hooli, sest on hinge teenistuses. Mateeriaks saanud vaimuna on tal vaimu teadvus, mida mõistus sageli ei hooma.

Kui siis osutub, et süda on lahti laskmise teel, ma järgin ikkagi ja ainult südant. Isegi, kui see pole mugav. Äh, ega seni polegi, kuni ma ei suuda elu võtta teadlikult, mänguna, kergusega. Isegi siis võib olla valus. Ja see on minu suur õppimine – valida süda-hing isegi siis, kui on valus. Pidi ju olema võimalik õppida ka valuta, läbi ahhaade, ühelt maalt. Aga ju ma pole veel seal maal.

Ja siis tuleb järgmine suhe, kus kõik kordub. Aga targemana, teen ma selles vähem vigu. Kasvame koos kiiremini ja läbime õpitud, ent korduvaid kohti mängeldes.

Mis siis, kui selleski saabub kätte lagi sellele, mis koos on võimalik või millest ma ei saa läbi minna temaga või kust maalt tema ei ole valmis enam minema ebamugavusse, mis arenguga või minu läbi tekib? Siis lõpetame selle suhte ja oleme vabad uuteks, mis meile paremini sobivad.

Mis siis, kui „kuni surm meid lahutab”-it polegi olemas? Pole olnudki?! On olnud ainult piiratud mõistuse ja traumeeritud egode püüd hankida garantiisid, et end kaitsta? Ei hakka rääkima sellest, et elus ei ole KUNAGI garantiisid. Või siis on see minu elus nii, et pole antud (ma pole seda eluplaani koostades siia valinud) pikka, lõpuni kestvat suhet?

Mis siis kui ma olen üks neist, kes toob siia just selle teadmise, kogemuse, võimaluse? Lammutab iganenud paradigmasid suhetest ja kooseludest? Näitab oma eluga, et teisiti on võimalik ja osadele isegi õigem? Tulla kinnijäämistest välja. Elada elusalt, dünaamilist, südame ehk kõrgema tarkuse juhitud eluvoogu. Kõike vastu võttes. Mitte midagi vältides. Totaalselt.

Mis siis, kui just see ongi minu tee? Heita väljakutse valitseva narratiivi autoriteedile. Olgu see kirikust või teadusest või tavadest ja normidest või „sest nii jäädi ellu aegu tagasi”? Minu disaini provokatiivsed väravad 38 ja 39.

Mis siis, kui seda lubades, seda osa endast vastu võttes, lubada suhetel laguneda ja mitte millestki kinni hoida? Võtta omaks, et selline muutlikkus ongi minu elutee osa ja tükike loomusest. Et võingi olla ajutine kellegi elus. Tulla ilma garantiideta. Nagu torm, milles on ettearvatav vaid, et ka see ükskord lõpeb.

Mis siis kui, lubades seda kõike, näitab elu mulle ühel hetkel, et vastupidine on ka tõde ja ma loon suhte, mis kestab läbi kõigist tormidest? Mis on nii kohanemisvõimeline, et on purunematu. Inimesega, kes on samal teekonnal nagu ma ise – valmis igal hetkel valima uuesti, truu üksnes oma südamele, täielikult hetkes, laskmata end piirata millel tahes. Vanadest traumadest tervenenud, mustritest vabanenud, alati loomas tervest kohast iseendana ja usaldamas hinge soove. Mitte, et ma ise üleni selline oleks, aga ma olen just sellel teel. Piirideta eheduse teel.

Muidugi polnud mul aimugi, mida see tee endaga kaasa toob?! Milliseid osi endas nägema ja vastu võtma paneb! Oli ainult intuitiivne liikumine. Panna välja taotlus, mis on suurem, kui ma suudan hoomata. Ja et seda looma-täitma asudes, esitab elu mulle väljakutse kasvada just sellesse hoomamatusse. Võib-olla, ainult võib-olla, olen ma alles nüüd valmis andma Piirideta eheduse kursust totaalselt? Sest ma ise tõesti elan seda. Keset varisevate illusioonide kaost ja ahervaremeid. Usalduses oma südame teel. Võttes ka selle vastu. Tuli südames. ❤️‍🔥

Itaalias, Marina di Carraras, 12.9.24.