Kõik mu teekonnad

Teekond, kui metafoor elamisest, on mulle aastaid olnud väga tähendusrikas. Igasugune kulgemine, arenguetapp või lugu, liikumine (just elus) ühest punktist teise, läbi põhjatute kuristike või jalamilt tippu, on käsitletav teekonnana, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Kuivõrd miski ei seisa kunagi paigal ja KÕIK on koguaeg liikumises, on see universaalselt kasutatav. Iga seisak on illusoorne, sest see tähendab tavaliselt, et ma ei taju parasjagu tausta- või allhoovuseid. Seetõttu on teekond kohane kirjeldamaks ka oma elu üldse. See metafoor on ajatu, kirjeldamaks inimkogemust planeedil Maa.

Ometi on teekonda kätketud üks piirav omadus, mis on mulle olnud elus nii harjumuspärane, et ma pea-aegu kunagi ei ole pannud selle kehtivust küsimuse alla. See on, et teekond võtab aega. Ja tõesti – kogemust tagantjärele hinnates näen, et muutus, jõudmine tuli ajapikku. On ju normaalne, et kõik ei toimu kohe, mateeria on inertne. See, mida täna enda ümber näen, on loodud mu teadvuses varem ja uude kohta jõudmiseks tuleb see täna luua esmalt teadvuses, energias, kust see siis hakkab looma ajapikku füüsilist reaalsust. Täpselt sellises tempos, millega ma ise suudan oma piiravad, ka teadvustamata, uskumused teelt eest korjata. Või siis ei suuda. Misjuhul see uus „jääbki tulema”. Kohale ei kipu jõudma. Manifesteerimise võlu ja valu.

Mitte väga ammu, esitas üks maatriksist väljas tegelane mu sellele võtab-aega-arusaamale rammusa väljakutse. Ta ütles umbes midagi sellist: „SEE KA on üks nn valgusõpetuste aegunud lugusid. Kui sa näed puhtalt, toimub muutus kohe. Hetkega.”

Ütlus oli esmalt väga häiriv. Mismõttes?! On ju ometi mingid reeglid, loodusseadused, kuidas asjad käivad siin elus! Mateeria inertsus oli üks neist, mille kaudu ma olin aastaid maailma enda jaoks seletanud. Ja nüüd… selline! Kas ta ajas häma?

Heitsin selle jutu kõrvale umbes sellise arvamisega, et: „Ah, mai tea, võib-olla selles on midagi, aga kuni ma ise ei näe, on see vaid üks intrigeeriv mõte.”

Nagu selliste asjadega vahel on – intriig selles ei jätnud mind päris rahule ja kusagil kuklas tiksus sedastus edasi ja idanes. See asetus samasse „sahtlisse” seal juba ees ootavate kogemustega, mil olin reaalselt näinud, mismoodi piiravad mõttemustrid lülitusid julge, „raamist väljas” kujutluse peale kohe vihaselt töösse, et „tuua mind tagasi normaalsuse turvalistesse piiridesse”. Nii armsalt hooliv neist.

Aga mis siis kui maatriks, mis meie reeglid siin elus määrab, ongi vaid üks võimalikke elu kogemise viise? Sugugi mitte ainuke ja sugugi mitte obligatoorne, vältimatu? Äkki tõesti hoopis kellegi alama kui jumala loodud, et meid oleks parem valitseda? Võib-olla isegi (algselt) heade kavatsustega, kuna inimese teadvus oli alles kogenematu ja lapsik ja sellised piirangud aitasid vältida liigse hulluse loomist? Mh, vaadates, mis ümberringi maailmas, sealhulgas Eesti riigi „valitsemisel” toimub, siis näib, et see siiani on nii. Seega, tolle tegelase osundatu võis viidata niiöelda kõrgemale tõele, mis polegi igaühele?

Ma olen selles mõttes täiesti chill, et mitte igaüks seda siin ei loe ka. Osad, kes loevad, heidavad selle, kui fantaasia kõrvale, sest see on liiga radikaalne. Ja õigesti teevad. Me ju ei anna lapsele kätte tikke, kuni temas pole küpsust tulega targalt ümber käia. Aga see, kui suudad hoida oma meeles vastandlikke ideid, ilma hulluks minemata, on juba võimalus avastada midagi uut.

Niisiis, kas on võimalik, et ajavabadus on kõrgem tõde? Tõde, mille saab omaks võtta üksnes kui suuta avada oma meel senisest palju suuremal määral. Vabastada see harjumuslikest igipõlistest piiravatest uskumustest. Või on vaja selleks tõusta hoopis kõrgemale meelest, teadvuse piiramatusse ruumi? Sellest avarusest vaadates meel taltub ja alistub. Sest ka tema ise on teadvuse looming. Mistõttu looja totaalne olemus jääb talle käsitamatuks. Nii allub loodu loojale. Olemuslikult. Kuigi võib tõsta looja vastu mässu, et iseseisvuda. Milliseid ilminguid me pidevalt näeme. Elu mäng Lila.

Siinkohal pean ütlema, et teadmine: „aega pole olemas”, mida esoteerikas aeg-ajalt kohtab, tekkis mu teadvusesse aastate eest, üht müstilist kogemust spontaanselt läbi elades. Saan sellega nõustuda, isegi kui igapäevaselt meele-vallas ehk ego eraldatusteadvuses elades, pole see mu pidev taju. Ent see, et ka esmapilgul pikk teekond võib saada läbitud hetkega, oli ometi midagi radikaalset uut. Pane siis kuidagi oma meeltes kokku kõik need kolm või viis või rohkem dimensiooni igaühe erinevate reeglite või nende puudumisega – parajalt segadusttekitav!

Ja siis ma hakkasin märkama, kuidas muutus oli mitmelgi puhul võtnud mul niiöelda negatiivselt aega! Ehk – enne tuli muutus, tuli kogemus ja alles mitu päeva, vahel nädal hiljem saabus sündmus, mis nähtavas maailmas energiat muutis… Tere tulemast uude ajastusse! Isegi uskuda pole enam alati vaja – piisab avatud kohalolust ja ilma piiranguteta vaatlemisest. Suutlikkusest selliselt infot vastu võtta.

Näen, et selline pöörasus elu tajumisel ja kõikvõimalike kogemiste puhul iseloomustab praegust aega väga paljude jaoks. Segadusseviivat on ohtralt ja kui ei suuda avatust säilitada, mille kindla hoidmise eeltingimus on iseendaga joondatus, tekib vanast, harjumuslikust maatriksi-mustrist kinnihoidmisest vastupanu ja pinge. See manifesteerub omakorda ärevuse eri spektritena. Püüdes ärevust alla suruda, näiteks sõltuvuskäitumise või mingite allopaatilise meditsiini rohtudega, ajame oma keha-süsteemi ainult veel enam sõlme. Lahendus on tegelikult radikaalselt lihtne: minna lubamisse, vastuvõtmisse. Ainult, et selleks on vaja suutlikkust. Saades mõned kogemused kätte kellegi (teadliku sõbra või kaaslase või terapeudi) toel, õpime muutuvas maailmas järjest osavamalt ise navigeerima. Kasvame sisemiselt. Nii mõnedki meist just selle järele siia ellu ongi tulnud.

Kuidas on sul, hea lugeja – kas see, et asjad, muutused võtavad aega, on loomulik või eksisteerib tillukenegi võimalus, et aeg pole muutuse toimumiseks tegelikult ja alati vajalik? Kas märkad, et see võib olla erinev suurte ja väikeste asjade puhul? Kui see on nii – millest see sulle räägib?

Kirjuta mulle siia, kui tunned, et teema sind samuti intrigeerib. Või tule mõnda ringi (vaata siit), kus saame seda koos lähemalt uurida! Aga loomulikult võid ka võtta need küsimused lihtsalt endaga tänasesse päeva kaasa, lastes neil endas idaneda. Kes teab, mis ühel päeval võib nii veel õide puhkeda?!


2 kommentaari “Kõik mu teekonnad

  1. Minu teraapiaõpingute esimeses moodulis rääkisime maandatusest ja koherentsusest. Kui need laperdavad ja pole nö paigas, siis tuleb isegi teraapia tegemisega olla ettevaatlik. Õpetaja selgitas koherentsust kui sisemist pinnast, millele toetuda – seega olla joonduses, suutlikkus energiat teadlikult kokku tuua ja suunata. Tunnistan, et ma ei hooma selle mõiste laiaulatuslikkust veel, aga tean, et see on üks minu komistuskive. Mõistsin et täpselt sellele minu viimane ärevuse sümptomi peale tehtud konstellatsioonitöö viitaski. Õnneks, töö lõpuks sai koherentsus taastatud. Nüüd tuleb keha järgi, et muutustega koheneda. Võib-olla see kõige esimene, kõige olulisem, traumatöö, ongi kõige aeglasem, teinekord vajades ka nö keha järgi jõudmist. Kui ühelt maalt on saavutatud teatud sisemine tugevus ja küpsus, sealhulgas koherentsus, saab trippida juba palju kiiremini, sest kese on ju alati paigas. 🙂 Mulle tundub, et ma ise olen justnimelt teekondade üleminekufaasis. Vana sild kukkunud kuristikku (tagasiteed pole), uus tee alles loob. Puhkan. Kogun jõudu. Integreerin. Võtan kokku. Olen tänulik! 🙂

    Liked by 1 person

    1. Tänan tagasiside eest! Kommenteerin omakorda, et sõna koherentsus on mullegi vaid ebamääraselt hoomatav. Näiteks Joe Dispenza kasutab seda palju ja läbivalt, kui üht põhieeldust päris muutuste tegemisel.

      Nõustun, et olles oma teadlikkuse, tervendamise ja eneseavastamise-avamisega eri etappides, toimivad meie jaoks erinevad reeglid. Ilmselgelt on aina puhtamast kohast elamisel kasutada järjest võimsamad tööriistad. Võimekus vastutada ju kasvab samuti. Ja kas ei tee see meie teekonda mitte järjest põnevamaks?! 🙂

      Meeldib

Leave a reply to Tauno Tühista vastus