Usalduse tee

Kõik oli olemas. Ja kõik oli minu poolt tehtud parimal võimalikul viisil. Nagu oskasin.

Mu õng oli rakendatud õigesti – sügavus paigas, konks paras, sööt õige ja kammisin sellega mööda kõiki võimalikke trajektoore mu ees oleva jõelõigu sügavamat kohta. Vise viske järel, mil rakenduse ujutamised siinse rutaka voolu tõttu üsna kiirelt möödusid.

Vimmad olid jões, selles polnud kahtlustki. Nägin neid, olin saanud neid. Eile ja ka täna. Aeg-ajalt sulpsas mõni üle veepinna. Ja vimb võtab kuderändel õnge! Kogemusest tean – eriti hästi hommikul päikesetõusust üheteistkümneni. Siis teeb pausi ja õhtul jälle. Kell oli vaevalt üheksa. Olin siin olnud seitsmest ja mul oli kõigest kaks vimba… Eelmisel õhtul olin nelja tunniga saanud neli ja kokku ma tahtsin saada kaheksa, et oleks põhjust suitusahi naerma panna.

Kasvõi juba tõenäosuse järgi pidanuks mu sööt igal kolmandal-neljandal korral mõne vimma suu eest mööda liikuma! Polnud võimalik, et siin kärestikul oli korraga vaid üks vimb – see, kes parasjagu õnge võttis. Neid pidi olema rohkem! Pigem ikka kubisema. Aga õngevõtt oli kangesti niru. Mis toimub?! Milles asi?

Nagu mulle omaseks saanud, ei jäänud ma rahule selgituse puudumisega. Kõigel on alati põhjus ja ka selle olukorraga tahtis maailm mulle midagi öelda. MIDA?!

Esimene seos tuli võrdlusest valgustumisega: sa võid omalt poolt kõik teha ja kohale ilmuda, aga sa EI SAA valgustumist „esile kutsuda”. See tuleb ainult läbi jumala armu. Ometi – kui sa enda osa ära ei tee, ei pruugi sa olla valmis või suutlik seda armu üldse vastu võtma, kui peaks sulle ilmutatama. Nii ka siin: kalale üldse mitte tulles või kehva söödaga või keskveest ja mitte põhjalt püüdes, oleks väga väike lootus vimba saada. Olgu, kui ikka jumal tahab sulle vimba anda, siis ta leiab selleks võimaluse isegi siis, kui sa kalale ei lähe 😀 (nii minuga juhtus, aga sellest pisut hiljem). Kuid kui sa ikka ise tahad, on tõenäosus saada võrreldamatult suurem, kui selleks valmistuda. Seejuures mida hoolikamalt, seda parem.

Kõrvalepõikena… Vahel tundub, et jumal tahabki, et sa valmistuksid, ei anna muidu! Minu näitel – ma lapse ja noorukina eriti ei saanud kala, kuigi armastasin kalal väga käia. Juba seitsmeaastasest saati. Pidev ebaõnn sundis mind kalade ja püügi kohta palju lugema ja õppima – et kuidas siis ikkagi?! See töötas – ma hakkasin kala saama. Ühtlasi omandasin juba väga noorena laialdased teadmised kalade ökoloogiast.

Ilmselgelt polnud juhuslik, et sellele tuli järg täiskasvanuna, mil jõudsin forellipüügini. Seda kavalat ja ettevaatlikku kala on meie selgeveelistest ojadest palju keerulisem püüda kui näiteks haugi või linaskit vaiksest tumeda veega jõest, kellega samuti just liiga lihtne alati pole. Ragistasin terve hooaja lendõngega mööda Oostriku ligipääsmatuid kaldaid, enne kui oma esimese forelli tabasin. Kenasti mõõdus ja puha. Aga kui tahtsin teda kaldamudast pesta, et ilusat pilti teha, hüppas ta mul kahvast välja… ja läinud oligi. Esimese forellini, mille ära sain süüa, kulus veel üks hooaeg… Forelle üsna tagasihoidliku tulemuslikkusega püüda üritades, süvenes minus veendumus, et neid ongi nii paganama vähe. Pikk lugu lühikeseks – sealt sündis sihtasutus Eesti Forell ja edasine on juba ajalugu.

Ajalugu, mille sisse mahtus jõgede taastamise ja kudealade rajamise algus Eestis (kuigi päris esimesed koelmud olid tehtud juba enne Eesti Forelli) teaduskraad hüdrobioloogias ja lõhilaste kudealade taastamise metoodika, mis oli mu Pärnu kolledži eksperimentaalseks lõputööks ja mille järgi siiani Eestis kudealasid rajatakse. Aga mitte ainult. Selle õppimise teekonna tulemus oli veel Sindi paisust kärestiku saamine. (See üle-Euroopalise mastaabiga sündmus oli mõistagi meeskonnatöö ja -pingutus, aga mul oli selles häbenemata võtmerolle ja mitte vaid üks.) Kui see ja veel palju muid projekte said tehtud, kalandus, millesse olin nii meeletult palju ennast investeerinud, milles tohutu teadmiste, oskuste ja kogemuspagasi ning sidemed ja tunnustuse kogunud… lihtviisil lahkus mu elust. Ühel hetkel teadsin ilmeksimatult, et see etapp oli läbi saanud. Kõik. Lõppenud. Tunne aina süvenes, kuni igasugune sellealane töö täiesti vastumeelseks muutus.

Niisiis võiks seda osa minu elust vaadata kui, et jumalal oli mind tarvis teatud töö jaoks, aga et ma selleks suuteline oleks, istutas ta minusse küll tõmbe ja huvi, aga ei kinkinud kalaõnne. Jättis ilma oma armust. Ma pidin ise pusima ja leidma tee ja arendama ennast ja muuhulags saama ühiskonna jaoks tunnustatud eksperdiks. Seeläbi hakkas mul minema hästi ühtviisi õngevetel kui ka täitsin oma osa suuremates arenguprotsessides ühiskonnas ja looduse taastamisel. Hea plaan, Jumal! 😆 Oleks kala mulle kergelt õnge tulnud, poleks olnud ju vaja vaeva näha, õppida, ega kraadi omandada. Süda võib olla õigel kohal, aga ühiskonna jaoks on vaja legitiimsust ning looduse aitamiseks tema protsesside sügavat tundmist.

Olgu veel öeldud, et looduse vaimses mõttes energeetikat ma toona tundsin ja kasutasin veel vähe. Kuigi Sindi protsessis ja paljus mujalgi võis just see otsustavaks saada. Täna õpin ja töötan ma aga just sellega.

Niisiis, ma saan valmistuda hästi, teha enda poolt kõik võimaliku ja edasi jääb alistuda elule, jumalale, usalduses või usus. Nõnda, õnnemänguna, ju kalapüüki sageli vaadeldaksegi. Ma olin siiani olnud üldiselt arvamusel, et kalaõnn on enda teha – läbi hoolika valmistumise ja veekogude tundmise olin õppinud, et saagikus on minu võimuses mõjutada. Ometi ei saanud ma mitte igal korral kala. Olin neil kordadel, kas lihtsalt veidi frustreerunud või siiski rõõmus looduses veedetud ajast ja käsitlesin saaki filossoofiliselt. Vahet pole. Need korrad ei kummutanud minu veendumust, et ma valdan seda teemat. Võib-olla natuke selektiivselt ei tahtnud ma neid kordi küll eriti mäletada. Sest need ei klappinud mu veendumusega.

Ja siiski on iga kalastaja kogenud fenomeni, kus üks mees võtab kalu välja nagu ketti ja tema kõrval täpselt samas sügavuses ja sama sööta leotav kaaslane saab kala kordades vähem või üldse mitte. Kõik on täpselt sama, aga tulemus drastiliselt erinev. Mõistatuslik nähtus, mis poetab mõra sellesse õnn-on-enda-teha arusaama. Vähemalt tavalisel, füüsilis-materiaalsel tasandil. Olen olnud mõlemas rollis ja täna oskaks ehk seda juba seletada. Siin allpool sellele ka viide tuleb.

Ja siiski ei rahuldanud see usaldusse alistumine mind antud juhul enam päriselt. Teades, et ma pole jumalast eraldi, et ma ise loon oma elu ja kõik kogemused selles… millist välist armu pidin ma siis veel ootama?

Olgu, ühe asja sain „valemisse” kohe juurde lisada. Selleks oli taotlus. Kui sa ei tea, kuhu sa lähed, viib sind sinna iga tee. Selge taotlus ja sinu fookus sellele seab asjad joondusesse ja liikuma. See on või, õigemini, peaks olema, meie viis maailma kujundada. Mitte jõuga läbi surudes, vaid täpseid taotlusi tehes ja seejärel lubades sellel kõigel nii või veel pareminigi ilmneda. Loomulikult ei saa vaba tahte seaduse tõttu taotlust siduda, ilma musta maagiasse minekuta, konkreetse isikuga – see tooks kaasa karmatagajärje. Aga saab küsida kogemust. Antud näites, kui soovisin kaheksat vimba, siis mul oli ükskõik, keda neist paljudest seal jões või isegi millist (eelistatavalt suurt! :)). Ma ei pidanud küsima näo ja sünniaaja (ja nime) järgi täpselt seda ja toda konkreetset vimmakala.

Heakene küll, taotlus mul ju oli samuti olnud! Kaheksa. Selge, konkreetne. Kuigi… hakkasin mõtlema, et vend tuleb ka perega maale, võiks ehk paar kala rohkem olla… Kümme? No ja tegelikult emale, kes kala väga armastas, paar tükki soolamiseks kah. Kokku niisiis kaksteist. Pigem. Juba oli läinud segaseks ja fookus hajunud. Kui palju siis? Ah, las jääb kaheksa. Kuus mul juba ju on ja see on otsustatud, et suitsuahjule ajan nagunii hääled sisse… Tõtt-öelda, ma vist ei julgenud sellise püügitempo juures lootagi, et võiksin välja tõmmata kaksteist kala. Tundus täiesti ebausutav. Niigi oli selle kaheksaga olukord frustreeriv. Aga no kui võimalik, oleks ikkagi kaksteist hea! Daah..!

Mõne aja pärast sain veel ühe vimma. Nüüd oli neid kokku seitse, lisaks üks priske turb, kes hommikul esimesena oli mind rõõmustanud. Seega saan juba kaheksa suitsukala kokku. Kena küll, eesmärk hakkab täituma, ent mis ma märkasin, oli mingi kummaline vingus tunne minus, mis püsis. See hakkas mind huvitama. Olukord oli lahenemise äärel, veel tubli paar tundi püügiaega järel, aga minus istus rõõmu ja rahulolu asemel mingi… häda. Loomulikult ei jätnud ma seda asja niisama. Asusin uurima, mis see oli ja miks?

Asjale osutus väga keeruliseks näppu peale saada, sest see polnud nagu üldse üheselt nimetatav emotsioon või tunne. Mingi vingus olek, pettumus, negatiivsus, viril ja saamatu tunne. Ohvri või lapse varju jõuetu energia, kes hädaldas, et mina ei saa ja mul ei tule välja ja üldse on tuul liiga vali ja vool liiga kiire ja aega vähe ja jube halb on kõik. Selline, no mai tea, mis tunne… häda ja viletsus! Ja see oli mind saatnud siin juba eilsest külmetamisest saati lõikavalt vilus kevadtuules, mil tahtsin ruttu kalad kätte ja koju kobida.

See tunne oli mulle väga tuttav lapsepõlvest peale. Sugugi mitte vaid kalapüügiga seoses. Ma ei suutnudki leida, kust ja millega seoses juba minusse istunud, aga teadsin, et oli mind saatnud suure osa elust. Elis oli seda märganud ja kutsunud mind ära õnneseente korvi. Kuhu olin ka teadliku valiku teinud minna. Juba aastaid tagasi. Ent täna avastasin selle vastikult saamatu õnnetusehunniku tunde salaja ikkagi enda sügavusest pesitsemas. Üdini negatiivse ja iga head kavatsust saboteeriva. Justkui kõik varjuarhetüübid kokku mätsitud känkraks. Brrr, öäk!

Sellise sisemise hoiakuga, kujutad ette, võibki jääda oma jumala armu ootama ja seni jõuga tulemust välja pressima. Näiteks mõtlesin juba, et lähen ostan osa vimbu turult.

Sain aru, mis oli see puuduv lüli. Seisund. Või olek. Teame ju, et seisund on see, millega loome. Ainult, et ei oska oma seisundit alati näha, sest alateadvuse mustrid ja peitu surutud tunded käivad nähtamatult taustal nagu autopiloot. See on just seesama põhjus, miks afirmatsioonid ei toimi – kuni pole enda negatiivseid programme alt ära puhastanud, ei küündi oma taotlustega sügavusse, kus on kõige ilmneva juured.

Võtsin selle ebamäärase negtiivsuse tundetasandil vastu ja vabastasin ära. Polnud keeruline, aga seda märgata oli olnud keeruline! Hetk hiljem maandus minusse taju, mis headel püügipäevadel on ikka olnud sage kaaslane: selline, et kala kohe võtab! Nii juhtuski. Kas teise või kolmanda heite järel vajus kork mulksti vetesügavusse. Haakisin ja tundsin, et otsas on tugev kala. Mõningase võitluse järel maandus kobe, silma järgi nii 700 grammine vimb teiste kõrval sumbas. Kohe seejärel sain veel ühe. Jälgisin huviga enda muutunud olekut, tundsin heameelt vabaduse tundest ja rõõmust, mis ühtäkki olid kuskilt ärganud. Ega polnudki enam eriti üllatunud, ometi iga kord siiralt tänulik ja rõõmus, kui sain lühikese ajaga veel neli vimba. Muidugi – jõgi oli neid ju täis. Kolmteist! Elu jagas mulle nüüd juba külluslikult! Vist esimest korda kõigi mu kevadiste vimmapüükide jooksul läksin ära enne kavatsetud kella, ja olles samas kuhjaga ületanud oma saagisoovid.

Rääkides veel jumala plaanidest – mõni tund hiljem helistas sõber Riho, kes oli käinud merel mõrda nõudmas ja küsis, kas ma vimba tahan? Niisiis oli jumala plaan, et ma täna vimba suitsetan, olnud päris kindel. Aga enne jõudsin õppetunni ära õppida. Ja vimba oli igal juhul külluslikult. 🙂

Vimmapüügi õppetunni millegi loomisest summeeriksin valemisse: esitada selge taotlus, teha ära oma osa (ettevalmistusest), ilmuda kohale või nähtavale ja viia olek joondusse oma taotlusega. Puhastada seisund kui vaja. Ja usaldada või teada, et kõik lähebki just nii, nagu mulle on parim.

Muidugi on vimmapüük siin vaid metafoori teenistuses vastavat taipamist kohale tooma. Kasutada saab seda aga näiteks nii töö, raha kui suhete puhul. Anna mulle märku kui oled katsetanud, et kuidas töötab?

🐟🐟🃏🕉️