Pean tunnistama, et astusin hiljuti Elurikkuse Erakonda (ErE). Ja mitte lihtsalt, vaid ma koguni kandideerin 2019.a riigikogu valmistel. See oli mulle endalegi üllatav, sest olen ikka arvanud, et seda ei juhtu kunagi. (Noh, aastaid tagasi, enne vaimsele teele astumist, olen ma ju mõelnud, et riigikokku kuuluda oleks vinge, sest saaks olla tuntud ja tähtis ning ei peaks enam pensioni pärast muretsema – see saaks väga suur. Samas kui ma üldiselt annan endale aru, et pensionilootust muutuva maailma ja demograafia taustal mul tegelikult ei ole.) Samas nüüd seda siiski tehes (kandideerimist mõtlen), on see ette võetud hoopis teises energias. Seal pole egolikku edevusepüüdu (kui, siis õige tilluke hulk), vaid see on kuidagi tunnetatud valik. Mulle lihtsalt jõudis kohale, et ma seekord tõepoolest lihtsalt teen seda. Ja kohe järgnes ka kutse kandideerida.
Ent, miks siis ikkagi? Hea, kui minu tuntus piirdub Pärnumaal mõnesaja inimesega, kellele ma seoses Sindi paisu saagaga meelde jäänud ja ega nemadki kõik kindlasti ErE-t vali. Seega ma jah aitan nimekirja pikendada, aga häältesaak saab olema väga küsitav. Ega mul head vastust polegi. Küsitav on isegi värskelt loodud ErE valimiskünnise ületamine (praegu u 1-2% toetust), rääkimata sellest, et ma ise nimekirjas kusagil taga olen. Ainus võimalus – isikumandaat, peaks tähendama korralikku imet. Kuid võib-olla polegi friigikogu egode sisse sattumine asja mõte? Võib-olla polegi seal tõepoolest võimalik midagi sisuliselt muuta ja ma lihtsalt raiskaks seal energiat? Võib-olla on kogu kandideerimisjandi mõte vaid selles protsessis endas? Ja selles, et ma saan, isegi kui väga vähe, seeläbi anda edasi inimestele teistsuguseid vaateid. Teistsuguseid energiaid. Lõppude-lõpuks on ju riigis peamist mõju omavate kartelliparteide loosunglikkuse ja poliittehnoloogiate ainus eesmärk võim ning sellega seotud rahavood ja “toiduahelad”. Neis pole üheski ammu mingit arusaamist kuhu maailm liigub ja millised on Eesti rahvuslikud, kultuurilised ja vabade inimeste vajadused selles. Globalistide ja nende agenda mõjualuste, sh uussotside (roheliste) vaated on kohati aga lausa judinaid tekitavad. Kuigi rohelised omavad vähemalt head arusaamist keskkonnast. EKRE seisab õigete asjade eest, aga nagu mu nõiast täditütar õigesti viitas: vaata mis energia neil taga on! Tõesti, Eesti ja maailm vajab selgelt rohkem armastust, teadlikkust, avaramat vaadet elule ja maailmale ja neid kõiki riigijuhtimisse integreerivat egovaba riigimehelikkust. Näib, et ErE ja sellesse koondujad (muide, väga palju vaimsel teel käijaid!) suudavad ainsana seda tuua. Kui üldse keegi suudab.
Niisiis, poliitika. Ei või öelda, et ma sellest üldse midagi ei teaks ega arvaks. Napakad otsused, seadused ja hävitavad suundumused, mille poole seda riiki tüüritakse on mulle ammu närvidele käinud ja tähelepanu äratanud. Näis, kas ma suudan seda protsessi ja kõike kaasnevat armastuse ja kaastunde energias läbi teha. Teen proovi igatahes. Ja sellega seoses ilmub siia blogisse nüüdsest kirjutisi ka poliitilistel ja ühiskonnaelu teemadel. Loodan, et naudite 😀
Usalduse tee 