Usalduse tee

Olen olnud alati üsna kindel, et ma ei lähe kunagi poliitikasse. Liiga palju põhimõttelagedaid võimumänge ja toiduahelasõltuvust ning liiga vähe riigimehelikkust ja tervet mõistust on sellest kõigest välja paistnud. Tõsi, riigijuhtimine valmistanud mulle meelehärmi aastaid, oma idiootsuseni küündivate otsuste ja vabadust üha piirava seadusandlusega. Ent ma pole uskunud, et seda süsteemi oleks võimalik tegelikult muuta, olles ise selle osa. Transurfing ütleb otse, et pendlit (loe: mistahes nähtust) ei saa peatada sellele tähelepanu osutades. Nii anname sellele vaid hoogu. Ainus mida saab teha, on luua ise uus pendel või anda energiat sellisele teisele, mis teenib sinu arusaamu. Millegipärast ongi nii, et muidu täiesti arukad inimesed muutuvad kohe tundmatuseni, kui satuvad riigikokku või parteide nn toiduahelasse. Nad minetavad oma selgelt mõtlemise võime ja isegi põhimõtted. Seda asendab partei aetav poliitiline liin ja kellegi huvidest tagatoa poolt kokku klopsitud kaardimaja värvigamma. Masendav. Ja nii sünnivad „geniaalsed” seadused, mis ei arvesta siinse rahva vajadusi, looduse omapära, ega isegi põhiseadust. Tasakesi võetakse meilt järjest enam ise otsustamise õigust. Nii rahvana, kui juba ammugi üksikisikuna oma eluvalikute üle. Surutakse läbi otsuseid, mis võivad olla kasulikud globaalse eliidi „pikale plaanile” ja rahakotile, mitte aga siinseile inimestele, kultuuri ja looduse kestvusele.

Näiteid võib tuua, aga analüüs läheks väga pikaks. Need ulatuvad raiskavast Rail Balticust, üle võlli metsade raiest, GMO-de ning glüfosaadi jts pika mõjuga hävitajate soosimisest euronormide ja -suuniste üliagara ja mõtlematu kehtestamise ning üha süveneva tsentraliseerimise ja bürokratiseerimiseni (vali mis valdkonda tahad!). Vahele mahuvad veel hõõgniidiga pirnide keelamine, kaugloetavate arvestite ja vähepõhjendatud ehitusnormide jpms kohustuslikkus. Jne, jne.

Ei taha end väga vihastada ja seepärast sügavamale sisse sorkima ei hakka praegu. No ja mida sellisest riigist või saasta tootvast süsteemist arvata? Öeldakse, et riik see oleme meie, aga ma ei tunne ennast juba väga ammu selles ära. Võib-olla see pole lihtsalt minu riik? Kuid on näha, et nii tunnevad ometi väga paljud, kes on ärkama hakanud või veel säilitanud iseseisva mõtlemisvõime. Jaa, ma olen täitsa mõelnud, et läheks kuhugi, kus üldse riiki pole. Või nagu mu hea kolleeg aastaid tagasi tähendas: „Tahaks riigiteenust kelleltki pädevamalt sisse osta.” Paraku ei eksisteeri kumbagi võimalust. Mis siis üle jääb? Filosoof Jiddu Krishnamurti on öelnud, et üksikisik ei saa ühiskonda muuta, ta saab sellest vaid välja astuda. Cesar Teruel (kes valgustununa ongi omamoodi välja astunud) vastas kunagi mu sellesisulisele küsimusele, et ainus mida sa saad teha on loobuda koostööst (non-cooperation). Kui paljud seda teevad, kukub süsteem lõpuks ise kokku. See haakub vägagi ülaltsiteeritud transurfinguga.

Mulle meeldib arengu metafoorina vähi koorikuvahetus, mida veebis levivas meemis on näitena kasutanud rabi dr Abraham Twersky. Ma usun, et ühiskonnad arenevad sageli just sarnase printsiibi järgi. Ühelt maalt osutub ühiskonna pealisehitis ehk poliitiline süsteem sama moodi liiga kitsaks nagu vähile tema kest. Vähk ei saa kasvada, kuni kannab vana kõva kitiinist kesta. Mida vähk teeb – läheb kiskjate eest kivi alla peitu, heidab vana kooriku tervenist endalt ja kasvatab avarama, aga esialgu pehme uue kesta.

Ühiskonnad ei saa minna kivi alla, mistõttu on need „kestavahetuse” ajal haavatavad ja nii sünnivad revolutsioonid ja sõjad. Kuid teist teed ei ole kui kasvatada uus ja avaram süsteem. Saates senise ajaloo prügikasti. Olemasolev praguneb ammu ja selle parandamine on augulappimine, mis käib nii, et püütakse aina uusi ja uusi asju seadusega reguleerida. Selle käigus kaob üha enam terve mõistuse ja südames tunnetatud tõe osakaal, asendudes administratiivse käsu-keelu-kontrolli-süsteemiga. Püüe kõike reguleerida on absurdne, sest inimmeel on lõputult loov ja kõike ei suudeta kunagi ette näha. Küll aga ähmastab üha enamate seadusepiiride kehtestamine järjest enam indiviidi enda mõtlemis-, otsustus- ja vasutusvõimet. Kas näete, et ka läbi selle üritatakse meid muuta kuulekaiks lambaiks, kelle ainus roll näib olevat tarbida ja paljuneda? (Hm, tegelikult vist isegi mitte paljuneda – küll seda saavad meiegi eest teha vilkama sugueluga sisseimporditavad nn põgenikud – noored tugevad kutid maadest, kuhu on pommidega demokraatiat eksporditud…)

Niisiis, kui inimeste vaimu ei õnnestu lõplikult tuimestada, seda tarbimisühiskonda orjastada, on uue süsteemi teke ja vana kõrvaleheitmine paratamatu. Olen arvanud, et nii läheb ka Eestis. Me lihtsalt kasvatame omale toimiva uuete seadustega ja inimlikuma süsteemi, mille abil riiki edasi viia. Olen arvanud, et see juhtub tasapisi ja hakkab toimima mitteformaalsete reeglitena ammu enne, kui Toompea kõrguse seltskond märkab, et nad on ülearuseks muutunud. Kogu oma süsteemi – valitsuse, parlamendi ja kaasa lohiseva riigiaparaadiga. Mõnda aega võivad oma mänge edasi mängida, kuni selgub, et pole rahajõge, mis seda kaardimajakest koos hoiaks. Siis, tähtsusekünkalt alla pudenedes, avastavad: „Oo, näe! Eesti elab juba ammu ilma meieta ja toimivana!” Võib-olla saavad paljudest neist edaspidi ausad käsitöölised, põllumehed, kaupmehed, kunstnikud, õpetajad jt.

Kuid tõenäoliselt märkab valitsev klikk koos oma valvekoerte ehk repressiivaparaadi – politsei ja maksuametiga püüet midagi uut luua juba varasemas faasis. Ja asub seda loomulikult koheselt maha tõmbama. „Ei mingit isetegevust! Seadused on täitmiseks ja maksud maksmiseks, kurat! Mis oma peaga mõtlemine see siin olgu!” Sel juhul ei pääse meiegi revolutsioonist. Tulemus on raskesti ennustatav.

Samas lisandub võrrandisse kohe-kohe veel üks muutuja. Keskkond ei pea senisele kasvumantrast pimestatud kasumijahil röövmajandusele lihtsalt vastu ja hakkab kärisema mitmest otsast. Ainuüksi see asjaolu võib tekitada kaose, mille kõrval pole kohalikku revolutsiooni enam vajagi. Selle tulemusena liigume vältimatult uude ajastusse ja ellujäänud hakkavad kasvatama seda uut kaitsekoorikut – avaramat, mõtestatud ja toetavat reeglitesüsteemi ühiskonnale.

…

Nii ma mõtlesin, kuni pildile ilmus ootamatult kirgas laik – Elurikkuse erakond (ErE). Lugenud ErE printsiipe ja mõistnud mille eest selle märgi all üha laienev ja valitsevast klikist nii erineva taustaga seltskond seisab, tärkas minus lootusekiir. Mis siis, kui on ikkagi olemas ka teine tee? Kui äkki ongi võimalik muuta süsteemi seest poolt? Elu seadused seda küll ei kinnita, aga imesid sünnib. Vähemalt on nii võimalik tuua laiema avalikkuse ette kestlikud lahendused ja väljapääs ummikust, kuhu seni vääramatult teel oleme. Et inimesed hakkaks mõistma, et teisiti saab. Meie riike ei pea olema globalistide kaaperdatud ehk vaid formaalne EL-i käepikendus. On võimalik anda inimestele tagasi iseotsustamise õigus ja peremehehool oma maal. On võimalikud kestlikud loodust säästvad-taastavad ja elujõudu tugevdavad lahendused nii majanduses, kui laiemalt kogu ühiskonnakorralduses. Sest paar asja on üsna selged:

• tulevikuühiskonna mudel on kogukonnapõhine;
• otsused ressursikasutuse ja ühiselureeglite kohta hakkavad tulema neist samadest kogukondadest, koostöös teaduse, innovatsiooni ja südametarkusega;
• valdavaks saab kestlik, sotsiaalne ja piirkonna (mitte kaugel klaastornis istuva kapitalisti) jõukust maksimeeriv majandusmudel;
• kogu riiklik nn pealisehitis, sh seadusandlus, riigiteenused, kaitse jm hakkab tekkima alt üles, kogukondade ja nende omavahelise koostoimimise vajadusest lähtudes;
• inimkonnal on elamisväärset ja õnnelikku tulevikku üksnes läbi teadlike, endaga kontaktis ja tarkade indiviidide kasvatamise, kes suudavad teha adekvaatseid ennast ja kogukonda puudutavaid otsuseid ja nende eest vastutust võtta (mitte ei pea seda delegeerima aastateks puhevile minevale nn rahvaesindajale);
• ainult loodust ja elurikkust hoides, nende taastumiseks võimalusi luues, saame Maal üldse ellu jääda.

Eeltoodu tuleb nagunii varem või hiljem. Olemasolevas süsteemis toimiv ja tegelikkuse adekvaatsel mõistmisel põhinev erakond suudab, kui mitte enamat, siis vähemalt inimesi tulevikuks ette valmistada läbi teabe jagamise ja eeskujuks olemise. Osaledes ErE-s saan ma ise-enda jaoks rahu, et olen teinud oma parima, et jõuda uude ajastusse võimalikult sujuvalt ja valutult. Kui ka sellest ei piisa, on vähemalt südametunnistus selles osas puhas.

Aga ehk leidub küllaldaselt neid, kes mõtlevad samuti, toetavad või tulevad kaasa ja meie kõigi parimast koos piisabki? Sel juhul luuakse siit edasi juba ajalugu. Ja mul on hea meel öelda sulle, sõber ja kaasteeline: „Tere tulemast ajalukku!”