RB või Hyperloop või…?

7 min lugemine.  

Osalesin hiljuti ühes tänavaaktsioonis, milles tõmbasime tähelepanu Rail Balticuga (RB) seotud kahtlustele ja vastuseta (või salastatud vastusega!) küsimustele. Selle vältel mitme võhivõõraga vesteldes selgus minu jaoks üsna üllatav tõsiasi. Nimelt osutus, et RB poolehoidjad tõid oma veendumuse põhjustena välja aina ühtesid ja samu, aastaid tagasi avalikkusele aksioomidena ettemaalitud väiteid: RB-ga saab soodsalt Euroopasse; RB aitab hoida maanteid ja puhast õhku, kuivõrd rekkad kolivad maanteelt raudteele; RB on keskkonnasõbralik ja tänapäevane transpordiviis ning pärnumaalase jaoks vast kõige olulisemana – saab kiiresti Tallinnasse. Üllatav oli see minu jaoks eelkõige seetõttu, et enamik neist on analüüside ja konstruktiivse kriitika abil ammu ümber lükatud, ent inimeste peades elavad müüdid edasi. Käsitlen neid järgnevalt lühidalt, tuues sisse seni ehk vähem kajastamist leidnud vaatenurga. Samal ajal säästan teid liiga sügavatest analüüsidest, kuivõrd need ei mahuks kuidagi sellise lühida lugemise formaati. Ühtlasi palun heal lugejal, kes seni pole kahelnudki RB vajalikkuses, hoida avatud meelt loo lõpuni.

Klaarin kohe alguse ära ka asjaolu, et ma ise olen senikavandatud kujul RB vastu, kuid olen kiirete ja kaasaegsete transpordiühenduste poolt.

Sissejuhatuses toodud väited, nagu märkisin, on enamuses ammu ümber lükatud. Põhjalikke analüüse leiab nt kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust lehelt (http://avalikultrailbalticust.ee/). Nii on sügavalt küsimuse alla seatud RB keskkonnasõbralikkus. Sest, kas saab olla keskkonnasõbralik rajatis, mille tegemine vajab vähemalt 16,8 miljonit kuupmeetrit ehitusmaavarasid ja ähvardab selleks tühjendada vastavad maardlad 50 km raadiuses trassist ehk 100 km laiusel koridoril läbi Eesti? Pole vaja olla hiromant, et ennustada, milliseks kujuneb liiva, kruusa ja killustiku kättesaadavus ja hind selle peale tavainimesele, kes maja ehitada või oma teed paigata soovib. Tuhande järve maast Eestist (1300 looduslikku järve), saab seejärel kardetavasti mitmetuhande karjäärijärve maa. Oleks siis, et need kõik ka korrastatud saaks, mis seni pigem harv erand kipub olema.

Kas saab olla keskkonnasõbralik rajatis, mis Eesti taradega kaheks jagab ja loomad aastatuhandetega väljakujunenud radadelt üksikutele viaduktidele ajab? Viaduktidele, millistest seni kaugeltki mitte kõiki pole loomad omaks võtnud. Ent mis loomad – inimesed niisamuti ei pääse enam otse üle, olles sunnitud teinekord isegi oma metsa või põllule jõudmiseks tegema mitmekümne kilomeetri pikkusid ringe. Kujutlege lisanduvat kütusekulu!

Kas tõesti on keskkonnasõbralikum elektriraudtee, mille liikuma panev jõud põletatakse taastumatust maavarast? Jah, rongi liikumise kohas see saastab vähem, aga ega saaste olemata jää – puhtama Pärnumaa maksab oma tervisega kinni Virumaa. Kas see pole mitte üks-ja-sama meie Eesti?

Lisame siia uue trassi kulgemise üle seni puutumatute loodusalade, sealhulgas läbi Rääma raba, mille veerežiim rikutakse, üle põldude ja külade, läbi niigi väga ohustatud metsiste väheste mänguplatside jne, jne. Kuidas saab keegi üldse väita, et RB on kuidagi keskkonnasõbralik? Meil tuleb lõpuks ometi mõista, et jääme siin maal kestma ainult loodusega kooskõlas tegutsedes ja mitte sellest jätkuvalt üle sõites.

Ent see kaubavedude maanteelt raudteele kolimise väide? Samuti ebarealistlik. Ei tehased, ega kauba lõppsihtkohad asu raudteejaamades. Võib-olla on mõned harvad erandid. See tähendab, et raudtee kasutamiseks tuleks ikka tellida rekka, mis sõidab tehasest raudteejaama ja teises otsas rekka, mis jaamast hulgilattu vms läheb. Lisandub kaks laadimist. See kõik on täiendav ajakulu ja kaubarongidel on kiirusepiirang isegi ulmelist 240 km/h lubaval RB-l vaid 120 km/h. Kaubaveo hind RB-l on aga prognooside kohaselt kallim, kui maanteetranspordil. Sellises olukorras peab ärimees olema raha peale tõsiselt vihane, kui valib raudtee, mis on kallim, vajab täiendavat logistilist planeerimist ja kulgeb kokkuvõttes umbes sama ajaga, kui uksest-ukseni sõitev rekka. Seega on ootus, et maanteetransport RB-le üle koliks soovmõtlemine, millel puudub reaalne alus.

Eriti mulle meeldib aga see kiirelt ja odavalt Berliini saamise väide. Et koguni pensionärile sobivat, kellel pole eriti palju raha (nii on inimesed arvanud). Esiteks hakkab ettenähtavas tulevikus, so kusagil aastaks 2024 saama RB-ga täpselt Poola piirini. Sealt edasi on kohmakad Poola siseliinid ja eraldi rong Berliini. Ümberistumised kindlasti Kaunases ja Varssavis. Kokku jõuab Tallinnast Euroopa südamesse „nagu linnutiivul” 13 (loe: kolmeteist) tunniga. Veel huvitavam on aga piletihind, mis arvutuste kohaselt saab RB-l olema ca 150€. Kusjuures täpset hinda pole RB kavandajad seni avaldama soostunud. Kas ehk põhjusel, et kardetakse kaotada sellesse avantüüri uskujaid? Võrdluseks sobib võtta suvaline Ryanairi pakkumine: Tallinn-Berliin 2h ja 39,97€. Kumba te valiksite?

Nii jääbki ainus vettpidav väide RB eelistest seotuks pärnumaalase kiire ühendusega Tallinnasse või Riiga. Jätame Riia kõrvale, sest seal tahetakse käia ikkagi suhteliselt harva – no mitu korda aastas sa ikka Jurmala veeparki või Riia ooperisse sõidaksid? Või kas tihe bussiliiklus siis seda seni on kuidagi pärssinud? Oluline on ikka see Tallinna suund. Tõepoolest saaks RB realiseerumisel pealinna väga kiiresti. Lubatud on koguni 47 minutiga. Kusjuures AECOM-i uuringus toodud tariifipoliitika alusel maksaks pilet aastal 2020 (kui selleks ajaks midagi valmis saab üldse) 10,5€. Hiljem see muidugi kasvab. Seda on huvitav panna võrdlusse mitmete teiste alternatiividega ja mõtiskleda, milline oleks mõistlikeim?

Vaatame neist mõningaid. Alustame kiiruse järgi, sest see näib olevat tänapäeva maailmas peamine. On korduvalt viidatud, et RB on oma olemuselt eilne tehnoloogia. Tulevikutrendid transpordis on hoopis teisest klassist. Kuulsaim transpordiliik, mille katsetused käivad, ehkki ühegi valmis trassini pole seni jõutud on Hyperloop. See kuni 1200 km/h kiirust arendav vaakumtorus liikuv pea hääletu transpordiviis on RB kõrval kui kosmosesüstik „metsavahiga” võrreldes. Kusjuures vastava postidele maast kõrgemale rajatava (ei sega kuidagi sellealust maakasutust) taristu hind ei olegi selline kosmos, nagu võiks arvata. Visionäär ja ettevõtja Elon Musk on lubanud selle valmis ehitada vaid ca kahe kolmandiku kuludega (koos päikesepaneelidega energia tarvis) võrreldes tavalise ülikiire raudteega, millise alla kvalifitseeruks ka RB. Täpsuse huvides, et jutt käis Los Angelese – San Francisco vahelisest ühendusest.

Hyperloope on maailmas kavandamisel palju, kuni selleni välja, et nendega loodetakse tulevikus ühendada suur osa linnu. Meile lähim tõsiselt kaalutav Hyperloopi projekt on 300 km pikkune trass Helsingi-Stockholm. See rajataks suuresti küll tunnelisse ja nõnda oleks ka selle rajamise kulu kordades kallim. Samuti on räägitud Hyperloopist Tallinn-Helsingi tunneli kontekstis. Mõistagi eeldab Hyperloopi investeering ära tasumiseks, et leidub kahe punkti vahel piisavalt palju sõitjaid. Seetõttu on seda lähi-aastakümneil Pärnu ja Tallinna vahele vaevalt oodata. Kuid Tallinn-Riia? Ja võib-olla siis juba ka peatus Pärnusse? Igatahes kui RB äriplaan eeldab, et hakkab Pärnu-Tallinn liinil vedama nii palju kui 1,46 miljonit reisijat aastas, mis tähenab, et u 20% tööealisest Pärnu elanikkonnast peaks ilmselt Tallinnas tööl käima hakkama, oleks vast ka Hyperloopil jumet. Pealegi – tegu on tõeliselt kaasaegse ja keskkonnale väga väikese mõjuga tehnoloogiaga, mis viiks teid pealinna ametisse… 10 minutiga! Ja mis veel parem, hind ei oleks kallim kui ennustatav RB oma. Virgin Hyperloop One-i Indias arendav Richard Branson on lubanud, et pilet saab olema samas hinnas kiirraudteega. Tõsi, Indias on reisijaid ikkagi kõvasti rohkem kui me Pärnut isegi veel suuremale maa-alale venitades iial leida suudaks. Seetõttu saab mastaabiefekt hoida hinnad madalamad. Ent ometi, selle kõige valguses polegi Hyperloop nii utoopiline kui mõned arvavad. Ja muide, on olemas veelgi selliseid tänapäevaseid tehnoloogiaid, mis vabalt lööksid RB-d nii hinnas kui kiiruses. Nimetame kasvõi Skyway-d, mida arendatakse siinsamas Leedus jm.

Iseäranis realistlik, aga ometi kiirustades prügikasti heidetud alternatiiv oleks kiire raudtee rajamine olemasolevale trassile. Seda kohati õgvendades ja investeerides suurusjärgus 50 miljonit eurot (võrdleme RB Eesti osa, mis on tänaseks, kui hankeid pole veel tehtud, jõudnud arvutustes 1,6 miljardile eurole), saaksime kuni 160 km/h sõitva rongi, mis jõuaks Pärnust Tallinnasse ühe tunni ja 20 minutiga ehk vaevalt pool tundi aeglasemalt kui RB. Kusjuures oleks võimalik lülitada sisse enamik tänaseid peatusi, raudtee kulgeks mööda trassi, millega inimsed ja keskkond on kohanenud, materjalide ja karjääride vajadus oleks sadades kordades väiksem jne. Piletihinnad algasid enne Lelle-Pärnu lõigu sulgemist kuuest eurost, konkureerides edukalt bussidega. Miks seda ei valitud, on selge – see oli ohver RB altarile. Kuid veel pole hilja. Kuni saatanlikku RB-d pole valmis rajatud, on veel võimalik mõistlik otsus teha.

Alternatiive on loomulikult veel. Bussid sõidavad tund 50 minutit ja piisavalt ette ostes on tänagi võimalik hankida pilet Pärnust Tallinnasse ühe (!) euroga. Otse bussist võttes tuleb siiski vähemalt 8-9 euroga arvestada. Kusjuures bussid liiguvad meil kesklinnast, võrrelduna rongide, sh RB arvatava lähtekoha Papiniiduga. See on paljudele hoopis mugavam võimalus, sh linna külastavaile turistidele.

Autoga saab muidugi üleüldse kust ja kuhu ja millal ise tahad. Aga kulu on krõbe. See pole ju ainult bensiin. Auto amortiseerub, rehvid kuluvad, hooldused käivad vastavalt läbisõidule, kasko maksab ja nii tulebki keskmise masina läbisõidu kilomeetri hind kusagile 30 sendi kanti. Tallinna ots seega ca 39€. Sellest palju otstarbekam on kasutada sõidujagamist, mida vastavates Facebooki gruppides pakutakse vaid osalise kütusekulu – 5€ eest. Igati hea, leiduks ainult sulle sobival ajal keegi minema just! Auto peamine häda on üha tihedama liiklusega ohtlikuks muutuv maantee. Varem või hiljem selle neljarealiseks ehitamisest me ei pääse, olgu RB-ga või ilma.

On ka hoopis tasuta variante. Näiteks häälega sõit. Skype või mõne sõnumiäpi kõne maksab kaunikesti tinglikult natuke elektrit ja interneti kasutust. Palju olulisemana toob see meid aga küsimuse juurde: miks on sinna Tallinnasse üldse nii hirmsasti vaja võimalikult sageli ja võimalikult lühikese ajaga? RB justkui arvestab, et inimesed tahavad kõik Tallinnasse tööle saada. Et Pärnu muutuks Suur-Tallinna eeslinnaks, magalaks nagu mõni Lasnamäe või Jüri. Seda näib soosivat tänane arengutrend. Inimesed teavad, et Tallinnas on tasuvamad töökohad ja kipuvad kodulinnast seepärast minema. Et äkki hoiaksime neid (ja nende tulumaksu) siin selliselt, kui nad Tallinnas töötada, aga siin elada saaksid?

Esmapilgul tundub ju tark nii teha, konjuktuuri arvestades. Kuid mida selline mõtteviis tegelikult väljendab? Seda, et tulevik ongi ainult Tallinnas ja kõik koondub veelgi enam sinna. Ääremaale nagu Pärnusse võib küll kolida rohkem inimesi, kelle tarvis saab ehk luua kuigivõrd juurde teenindussfääri, kuid kas sedagi? Kiire ühendus Tallinna tähendab, et nad käivad lisaks tööle ka kultuurisündmustel seal, isegi suurema ostuvajadusega. Mis viga siis nii ka juuksuris juba lõunavaheajal töölt ära käia ja toidukraami varuda jne. Kokkuvõttes toob selline areng elu Pärnusse vaid õhtutundideks, võib-olla veidi ka nädalavahetustel. Nädala sees on nn Suur-Pärnu nagu kummitusküla tühjade majadega. Kas me sellist Eestit tahamegi?

Võib-olla tuleks asjadele natuke teisiti vaadata – võtta eelduseks, et me soovime ka nn äärealadel või väikestes tõmbekeskustes nagu Pärnu, näha elu kogu oma külluses õitsemas ja mitte olla vaid tööjõu kasvusubstraat Tallinna ettevõtjatele. Kõik algab suhtumisest ja mõtteviisist – see, mis suunas mõtleme ei saa meid viia teise suunda. Võiksime keskenduda pigem sellise elukeskkonna loomisele, mille tarvis inimesed üleni, mitte vaid magama ja lõbutsema tahaksid Pärnumaale tulla. Võib-olla siis ei peakski me iga hinna eest raiskavat Rail Balticut taga ajama, vaid võiks talupaojatarkuse kohaselt renoveerida olemaoleva raudtee ca 20 korda odavamalt – ikka saaks käia kiiremini pealinnas asju ajamas ja lisaks anda väikestele kohtadele toimiva rongiühenduse. Peemiaks oleks aga just siia piirkonda panustatud inimeste energia ning ajupotentsiaal. Kas pole see mitte edasiviivam valik?

(Artikkel ilmus ka õhinapõhises portaalis Külauudised. Aitäh Urmas Saard!)

Illustratsioon pildipangast Visualhunt.com.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s