Usalduse tee

7 min lugemine.  

Hea võitluskaaslane võidukas kestvussõjas Sindi paisu üle ja äsja kõrge riikliku autasuga pärjatud Hans Soll püstitas oma jaanuarikuises artiklis küsimuse Pärnu jõe tulevikust. Sellest, kuidas kaitsta ja edendada Pärnu jõe kasvavat kalapopulatsiooni. Elava legendi staatusesse tõusnud mehe mure on mõistetav: suur töö jõe avamisel saab peagi tehtud, suurim kitsaskoht elurikkuse kasvule on juba praeguseks kõrvaldatud, ent mis saab edasi? Kas suudame jõele taastumisel toeks olla või varitseb oht lühinägeliku kisklemisega ees terendava kondi pärast kõik need piimajõed allavett saata?

Oht on muide reaalne ja tuleneb meie individualistliku ajastu inimloomusest, mis tekki ikka enese peale tahab kahmata. Jutt koostööst ühiseks hüvanguks kipub jääma vaid ilusaks retoorikaks. Ometi on just koostöö see, milleni peame jõudma, kui soovime mistahes valdkonnas kestvalt edeneda. Teine märksõna on vastutuse võtmine. Mitte sellest ära nihverdamine või lubamine selle meilt ära kaaperdada kellelgi kõrgel ja kaugel oleval (kes pealegi, nagu väga tihti selgub, ei vastuta üldse millegi eest).

Toon ühe näite. Üle kümne aastat tagasi, mil Pärnu lahe kohapopulatsioon polnud veel niigipalju taastunud, et harrastajad seda püüda saanuks, andsin ühe loengu väikesele rannakalurite seltskonnale. Teemaks oli kalavarude olukord Pärnu lahes ja vajalikud kaitsemeetmed. Rääkisime, kuidas püügisurve on kohakalal tekitanud kohastumuse, mis sunnib teda järjest väiksemana suguküpseks saama. Seetõttu isendite keskmine suurus püügis järjest kahaneb. Areng, mis kellelegi ei meeldi. Ilmselgelt on selle vältimiseks olulised meetmed püüda vähem ja mitte nii väikseid kalu. Selle info peale märkis üks elupõline kalur, et nojaa, aga kuidas tema saab jätta selle kala, mis ta vähegi saab, välja võtmata? Sest kui tema seda ei tee, siis naabrimees teeb seda nagunii. Keegi ei jätvat midagi teiseks korraks või aastaks. Ehk – ilmnes kalurite mõtteviis, millega kollektiivselt saetakse oksa, mis neid üleval hoiab. Selge, et sellises mentaalses keskkonnas polegi muud võimalust kalavaru säilitada, kui rangeid piiranguid kehtestada ja nende täitmist kõvasti kontrollida.

Samale mõtteviisile juhtis tähelepanu Soll, märkides, et kalurid, väheste eranditega, pole toetanud Sindi paisu likvideerimise ideed. Lihtsalt põhjusel, et äkki kehtestatakse mõni täiendav piirang püügile, kui lõhekala taas jõkke ilmub. See, et piirangud on vähese enesekontrolli ja madala teadlikkuse olukorras vältimatu vahend kalavaru kaitseks ja lõppkokkuvõttes selleks, et kõigil oleks rohkem ja suuremaid kalu püüda, näib vähestele kohale jõudvat. See on muide samavõrra paljude harrastuskalastajate probleem. Esmajoones nende, kel puudub peremehetunne või austus looduse ees.

Kardetavasti pole tänaseks kuigipalju muutunud. Ja seni kuni püsib vähene teadlikkus või soovimatus võtta vastutust, pole muutust ette näha. Seni jääb kestma igavene kemplemine vete ja kalavaru juriidilise omaniku, riigi ning samade asjade kasutajate – inimeste vahel. Ent, kui mingi asi on riigi oma, kelle oma see siis on? Standartne vastus: riik, see oleme meie, ei veena miskipärast. Jätab inimese parimal juhul segaduses näoga otsa vaatama: mis ma siis teha saan, kui need seal ministeeriumis… jne. Kuhugi on ammu kadunud peremehetunne ja kaasnev vastutus ning mõistmine. Olles vastutuse veekogude, sh Pärnu jõe ja lahe eest delegeerinud riigile, ootame ka lahendusi sealt. Nood mõõdavad kõigile võrdselt, ükskõik, kui hoolikalt sa oled enda kaldast röövpüüdjaid peletanud või koelmuid rajanud. Või, kas sellest kalast sõltub sinu elu või käid veepeal üksnes reostamas. Kohapealne tegelane veab silma vidukile ja teeb vaikselt rehepappi: „Äh, see ju riigi vara!”. Vastutus nii kaudne ja kauge ja ähvardab vaid inspektorite ilmudes. Kahjuks puudub ka avaram seostamisoskus ja nii saab alati õige näoga väita, et egas meie kala välja püüdnud – see läks Rootsi randa ära. Mis sellest, et teadus on selgelt näidanud siinsete ja Rootsi või Ahvenamaa populatsioonide geneetilist erinevust. Viimane on muide taas tõestisündinud lugu.

Mismoodi seda olukorda muuta, kui mitte muuta mõnda alustingimust? Hullumeelsuse ilming pidi ju olema pidevalt samade asjade tegemine ja lootmine, et midagi muutub. Näiteks samade erakondade valimine, kui tõmmata päevakajaline paralleel. Kuidas jõuda koostööni ja eelkõige vastutuse võtmiseni, ilma, et tavapärases ühisvara tragöödias kahmataks merest viimane koha ja jõest veel kudemata lõhe?

Minu nägemuses on selleks eelkõige kaks hooba – teadlikkuse tõstmine ja peremehetunde loomine. Kusjuures esimest on tunduvalt lihtsam teha, kui teine on olemas. Sest siis on olemas ka vastuvõtlikkus. Oma nahk on turul. Keegi teine ei vastuta su laste ees, kui sa ise.

Teadlikkuse tõstmist on püütud läbi aastate muudkui teha ja see peab jätkuma. Ainult, et ka seda saab teha laiapõhjalisemalt ja avaramalt. Kaasates teadust ja tulemuslikke näiteid praktikast, mitte üksnes siit vaid kogu maailmast. Mitte ainult kalavaru või ökosüsteemide majandamisest vaid ka kultuurist ja psühholoogiast kuni hinge- ja iidsete esiisade tarkuseni välja. Käepärane näide tuleb M. B. Mulderi ja P. Coppolillo raamatust: „Conservation. Linking Ecology, Economics, and Culture”, mis koondab looduskaitse ja säästva ressursikasutuse uurimusi üle kogu maailma. Selle märkimisväärse teose üldine järeldus on, et kaasates looduse kaitsesse aktiivselt kohalikke kogukondi, ühes võimaldamisega neil jätkata traditsioonilist ja mõistlikku kaitsealuse ressursi kasutust, on tulemuslikkus alati väga kõrge. See tähendab, et loodusalad ja -ressursid on hästi hoitud, elurikkus kasvab ja… inimesed neis kogukondades on õnnelikud ja rahul.

Kõlab nagu liiga hea, et tõsi olla? Ent see pole midagi uut. Aastatuhandeid on eluslooduse ja maaga hästi kontaktis kogukonnad suutnud loodust ja loomastikku kõige paremini säilitada. On ka varem üht-teist võssa läinud, aga see pole olnud kunagi nii ulatuslik, kui praegusel ajal. Meenutagem või Lihavõttesaart, mille inimene tühjaks tarbis, hävides sellelt lõpuks ise. Tänapäeval loodame sellisest saatusest pääseda teaduse abil.

Ent teadus kipub jääma võimetuks (seda oleme näinud eks, kasvõi Pärnu lahe koha näitel), kui vastuvõtlikkus on madal. Tõsta saab seda, kui teha inimestest taas peremehed. Mitte niivõrd indiviididena, mis võiks viia peremehitsemiseni halvas mõttes, vaid teadlike kogukondadena, kes mõistavad loodusväärtusi, mis neile hallata on antud ja suudavad nende mõistlikus kasutamises ja jagamises kokku leppida. Kuulata, mis selles osas on öelda teadusel ja miks mitte lähtuda otsuste tegemisel alati ka südame häälest. Edulood ülaltoodud raamatusse tekkisid just samamoodi. Võib teha tarku majandamiskavasid jõele ja kalapopulatsioonidele, aga nende tõhususe jaoks on vaja elluviijaid, kes asuvad sellele jõele ja kalale tõeliselt lähedal. Võib-olla sõna-sõnalt igapäevases kokkupuutes. Ja igapäevases toetavas kokkupuutes ka omavahel. Selline on jõud, mis suudab meie maa ja looduse säilitada elurikkana, see tähendab eluvõimelisena.

Kogukonnapõhisus on märksõna, mis asetab meid tulevikulahenduste lähtepunkti. Senine, üha süvenev tsentraliseerimise trend Eesti riigis pea igal tasandil, jätab aina vähem õigusi ja vastutust inimestele endile. Pole raske näha, kuhu selline areng viib – veelgi enam Tallinna ja keskvalitsuse keskseks. Toimub kaugenemine elust maal, loodusest ja põlistest sidemetest, kohaliku ettevõtlikkus mandub. Kaugenenud ametnikul on väga lihtne ühe pastakaliigutusega muuta kehtetuks või illegaalseks alati kehtinud kirjutamata reeglid, sõita üle ürgsest loodusest (näiteks sinna raudteetrassi või lageraiet lubades) või kohalike huvidest. On ju ka kohapealseid ametnikke, aga nemad on jäikade seadustega käsist-jalust seotud, jäetud ilma kaalutlusõigusest ja nii kõigest keskust teeniv käsuliini pikendus.

Oma digiallkirja pandiks seab keskvalitsus erinevaid kontrollima määratud ametkondi. Nood kasutavad seadusega antud jõudu, aga ei jõua ometigi kõikjale. Keskkonnainspektsioon võib Pärnusse peakorteri kolida või keskkonnaametiga ühineda, ent ma ennustan, et see ei muuda mitte midagi siinse keskkonna hoituses. Ikka ei jõua inspektor igasse jõekääru röövpüüdjat varitsema või kinni nabima iga kaitsealuseid luiteid äestavat ATV-rullnokka. See on paratamatu. Küll aga jalutab selles jõekäärus ja luiteid mööda sageli lähedane maaomanik, kellel on olemas nii naabri kui inspektori number ja kaasas fotoaparaat. Ühiselt hoitakse loodusväärtustel silm peal ja ühiselt seatakse seal miskit korda kui vaja. Kasvõi korjatakse tuhandeaastase lagunemistsükliga plastprügi välja. Tehakse korda mõnigi koelmu ja taastatakse rikutud elupaik. Koostöös teadlasega jälgitakse väljapüüki ja kudekarja olukorda ning vajadusel otsustakse koos, et asustame juurde või püüame see aasta natuke vähem. Pidades otsusest peremehetundega kinni. Vastutasuks võib saada mõne erandi lubamist ainult kogukonnasiseseks kasutamiseks. Näiteks paari sügisrändel lõhe või kümnekonna kilo jõesilmu püügi enda (mitte müügi) tarvis. Niipalju, kui looduse olukord seda varu kahjustamata teha lubab. On palju tõhusam lubada säärast erandit, kui röövpüüdjate ja ametlike rehepappide töönduspüügi mõõtu laastamistööd, mille selle erandi lubamine ära suudab hoida.

Muidugi – see, millest räägin pole võimalik tänaste seaduste-regulatsioonide juures. See on tulevik, mis saabub üksnes siis, kui mõistame, et vaja on elukorralduses sisulisi muutusi ja mitte vaid tühisõnalisi reforme. Meenutan – etümoloogiliselt tähendab sõna „reform” vormi muutmist (re form). Sisu, teadagi, see tingimata ei puuduta. Niiet olge ikka valvsad, kui keegi valjuhäälselt mistahes reformidest kõneleb – sõnad kannavad tähendusi ja manifesteerivad vastavaid energiaid.

Sisuline muutus kogukonna tähtsuse ja vastutuse tõusule on tasapisi pead tõstmas. Vastukaaluks inimeste alahindamisest ja rumalaks pidamisest, hirmust võimu kaotamise ees ja kontrollivajadusest tingitud tsentraliseerimisele ning püüdele Eestist Suur-Tallinnat kujundada. Loodan, et saame ühiskonnana aru, et riik tuleb ehitada toimima alt üles ja kogukondadest lähtuvaks enne, kui on hilja. Hilja on siis, kui senise majandamise jätkumisena saabuvad looduslikud kataklüsmid meid tööstusrevolutsioonieelsele arengutasemele tagasi heidavad. Oht, mille eest tuhanded teadlased on juba korduvalt hoiatanud.

Tõsi – ühe küla piiresse jääva jõelõigu hooldamine ja majandamine ei ole ilmselt see, mis meid võiks päästa looduskatastroofist. Kuid see on üks näide kogukonnapõhise toimimise mudelist, mis on nii või teisiti meie tuleviku pärisosa. Asudes sellele tulevikuteele juba nüüd, võime säilitada lastelastele paljugi elu toetavat.

Niisiis, järgmine ülesanne paisuvabal jõel on alustada algusest. Jagada jõgi kogukondade kaupa halduspiirkondadeks. Võttes aluseks Pärnu jõe loodusala kaitsekorralduskava (KKK), koostada igas halduspiirkonnas jõe majandamiskava, mis on võrreldes KKK-ga detailsem, praktilisem ja tegeleb püügihuvi pakkuvate liikide kasutuse reguleerimise ja taastamismeetmetega. Kavad on seotud teiste piirkondadega terviklikuks Pärnu jõestiku ja lahe ökosteemse majandmise kavaks. Nende tegemisse ja elluviimisse kaasatakse reaalselt kohapealsed kogukonnad. Kuni uus kohapealt juhitav kogukondade koostöösüsteem tööle hakkab, jätkub riiklik Pärnu jõestiku taastamise projekt. Selle ühe osana uuritakse jõge põhjalikult, mis loob alusinfo edasisteks tegevusteks. Ehk suudetakse üht-teist lisaks Sindi paisule veel korda teha – korrastada koelmualasid ja pidurdada maaparandussüsteemide jõge laastavat mõju. Jätkub ka lõhe ja siia asustamine.

Jääb üle vaid küsimus, kes teeb? Hans Soll sai selgeks, et riigi poolt toetust jõe halduskeskuse loomiseks ei tule. Loomulikult – see pole tsentraliseeriva mõtte huvides, et kohapeale miskine kompetents tekitada. Seega saab selle asja ette võtta vaid ärksa meelega mees jõeäärsest külast. Selline, kes helistab-kirjutab alustuseks samasugusele mehele või naisele naaberkülast. Tehakse tunnetuslikult üheks piirkonnaks olevate külade esindajate ühine arutelu, kuhu kutsutakse ka kalateadlane. Ametnikku ei kutsuta, sest kohalikul initsiatiivgrupil pole vaja teada, kuidas ei saa midagi teha. Ametnikuga räägitakse siis, kui on selge, kuidas on vaja teha. Kui ametnikul jagub veel kastist välja mõtlemist, algab tema abil uute seaduseelnõude ettevalmistamine. Muutused kinnitab uuenenud koosseisuga riigikogu, kes pole seal üksnes reformideks, vaid selleks, et Eestist luua elurikast ja igal tasandil toimivat ökoriiki. Saame näha, kas peame seda ootama veel ühe valmistsükli või oleme rahvana juba küpsed tulevikku astuma. Soovin meile neiks valikuteks tarkust.