Usalduse tee

Käisin hiljuti läbi taas ühest kriisist. Ei ole nii, et vaimne tee neist kuidagi vabastaks. Küll, aga lubab neid totaalsusega läbida. Teadlikult. Transformeerides neist igaühe abil iseennast. Kriis sai seekord alguse sellest kirjutisest. Lugu tekkis siia üsnagi spontaanselt, kuna kõik, mis minus toimus, ei mahtunud enam sisse ära.

Võib arvata, et oli vähemalt üks inimene, kes sellest end korralikult häirituna tundis. Tegelikult oli neid mitu. Terapeutiline küsimus oleks, mis neis käivitus? Üks ütles ausalt, et (nais)kliendina tekiks tal kartus, et äkki armun temasse ka ja selline laperdav (vt ka seda lugu) terapeut oleks tüütu valik. Lisas siiski, et ta võib-olla pole õige hindama, kuna pole ise suhtes ja on end elu eest natuke sulgenud. Igatahes ütlesid kriitilised hääled, kuidas selline avalikustatud siseheitlus abikaasat alandavat ja et tema reaktsioon jäänud loo tasakaalust puudu.

Pean tunnistama, et ei saanud täpselt aru, milles seisneb alandus, kui asi polnud ju temas? Üksnes minu enda protsessi kajastamises, mille käivitas keegi kolmas. Ent kui naine komandeeringust koju jõudis, tabasin õhust, et asjad ei ole kohe üldse hästi. Kui too kirjutis oli tõmmanud joone alla mu eelmisele kriisile ja olnud osa tervendusest, vallandas selle avalikuks tegemine samal ajal uue. Ei saa öelda, et vähem laastava. Igatahes pikema, tõmmates mind mitmeks nädalaks auku.

Draamas ilmnes kaks raskuspunkti. Esimene – mida tunneb naine, kui tema mees armub kellessegi teisesse? Kas see pole siis alandav, kui mehe tähelepanu läheb kõrvale? Kas ei näita see, et suhtes peab midagi olema korrast ära? Või on korrast ära midagi mehega ja vaene naine peab seda jubedust taluma? Teine raskuspunkt seisnes kogu selle niivõrd isikliku loo avalikult jagamises – milline häbi ju!

Ma isegi ei oska enam öelda, kumb ühe normaalse keskmise inimese jaoks jubedam tundub? Ma ise ei ole juba ammu enam normaalne. Nii näen ma, et midagi pole katki kummagi asjaoluga. Elus võib ja tõepoolest tulebki kõike ette. Oluline pole mitte see, mis juhtub, vaid see, kuidas reageerid? Kuidas juhtunu vastu võtad, mis valikud edasi teed? Loomulikult on kõigel põhjus, aga teise armumine EI TÄHENDA, nagu sa oma kaaslast ei armastaks, või oleks teil midagi halvasti. Muidugi – kui teil on probleeme, on need ainult soodustavad asjaolud, et kellessegi armumisele järgneks mingid olemasolevat paarisuhet mitte just toetavad teod. Suur vahe on selles, kas sa oled OTSINUD kõrval-/uut suhet, olnud SAADAVAL või tabab see sind ootamatult nagu pikselöök?

Minu puhul olid tolles kirjutises kulminatsioonini jõudnud sündmused selgelt teist laadi. Õnneks mõistis mu naine seda varsti. Tal on väga hea tunnetus, mis raalib välja täpse energia. Normaalne oleks siinkohal nentida: „Aga kõrvalseisjad ju ei pruugi aru saada, kas ikka oli nii?” Loomulik vastus sellele oleks: „Aga miks mingi kõrvalseisja arvamus peaks meid üldse kottima?”

Siiski, naisel mingid valukehad käivitusid ja mängu astusid oleksid: „AGA kui see teine naine oleks sama moodi tundnud ja seda sulle öelnud, sa oleksid temaga läinud!”

„Kust sa tead?!” Ja tegelikult ei teagi. Variante on palju. Esiteks loeb teadlikkus, millega mingisse olukorda minnakse. Minu tänane teadlikkus lubab jääda tunde-tormis paigale ja mitte (üle)reageerida. Alles selge sisemise taipamise ilmnemisel tegutseda. Kunagine mina oleks sel juhul muidugi läinud… ja vähemalt salasuhte loonud. Tänane teab, et midagi ei jää päriselt varjatuks, ega luba endal elada mitmepalgelisuses. Igas mõttes puhtus kaaneb spirituaalse kasvuga samuti. Pealegi on mul oskus armastada ilma tahtmata saada.

Ometi on võimalus, et tormi vaibudes vastastikune tunne jääb… Ikkagi ei tähenda see, et midagi peab sellega TEGEMA. Meie sobivused elus pole sugugi määratud ainult mõne eluaspekti poolt. Mul on sedagi olnud – meeletult tugev hingeside ja tõmme, ja ikkagi mõistmine, et siin elus käime eri radu. Täna on mul kindel teadmine, et just Elisega koos loodav on minu tee.

Siiski pole elus olemas garantiisid. Alati jääb võimalus kõike muuta. Näiteks teha oma teekond kõrvalepõigete võrra aeganõudvamaks. Valida uus elumuster, sest eri partneritega koosloomine alati erineb. Loobuda pregusest eneseteostuse suunast, valides midagi täiesti teistsugust. Jne. Ego võib selles uues näha midagi nii ahvatlevat, et vaigistada hingesosin ja lihtsalt tormata, pea ees… Jälle on koht teadlikkusel valitavate kogemuste osas. On ju armumine alati illusoorne ja meelest tingitud, mille all võib, ja vabalt võib ka mitte olla peidus midagi sügavamat, saatuslikku.

Ent kui tõesti universumil on plaan, mille kohaselt minu areng on igas mõttes parem selle uue inimesega, pole tõenäoline, ega isegi mitte õige, seda ignoreerida. Sel juhul olekski muutus parem kõigile osapooltele. Sellele kurdiks jäämine, kaasaminekust loobumine, kasvu pidurdav. Nagu ma ikka ütlen, võib nii minna, et kahe õnnetu inimese asemel saab neli õnnelikku.

Antud juhul neid muid variente ei tekkinudki ja seetõttu ma oletan, et kogu šõu mängiti maha just minu noore-ea trauma tervendamiseks. Ning muidugi on katsumused alati testiks, kuivõrd ma olen oma vanad mustrid ületanud, vasanad võitnud? See oli siin ka!

Pean abikaasat tunnustama suure mõistvuse eest, mida ta suutis üles näidata! Kuigi algne reaktsioon oli egol käivituda ja draama üles tõmmata. Nii inimlikult loomulik julgelt 99%-le inimkonnast 😀 Just seetõttu, et mu naine algset reaktsiooni ehedalt välja näitas, oma protsessid sellega seoses läbi tegi ja jõudis välja uue suhtumiseni, ma tean, et midagi maandus ja mõistvus tekkis päriselt.

Kas võib imetleda kaunist loodusmaastikku reisil olles, reetmata sellega vaadet koduaknast?

Lihtsam oligi esimese raskuspunktiga. Sellega, et mees üldse kellessegi teisesse armus. Ma ju ei teinud seda meelega või ettekavatsetult, ei otsinud seda kusagilt. See lihtsalt juhtus. Olgu, kuivõrd juhuseid ei ole, oli ka selle ilmumine põhjuslik. Selles peitus kasvamise koht. Aga põhiline on see, et ma ise EI TEINUD selle jaoks midagi. Järelikult ma teadlikult ei valinud seda kogemust. Olin selle tekkes sama palju süüdi, kui ootamatu paduvihma käes märjaks saamises.

Kuigi võib jälle spekuleerida, nagu peaks olema oma partneril midagi viga, kui sulle teised silma jäävad?! Ent, kas võib imetleda armumiseni kaunist loodusmaastikku reisil olles, reetmata sellega vaadet koduaknast? Kas võib meeldida sellesse „uppumiseni” mõni meisterlik maal galeriis isegi siis, kui kodus seinad šedöövreid täis? Te ju vaimustute restoranis maitsvast roast koguni juhul, kui abikaasa kodus on hiilgav kokk? Sama moodi ilmselgelt VÕIB armumine juhtuda minu partneril kellessegi teisesse. Olulisem sellest, on: mida ta selle osas ette võtab? Mis valikud teeb?

Seda kõike mõistis mu abikaasa suurepäraselt, kui üle pea löönud emotsioonilaine oli vaibunud. Ma oleksin ju tõesti võinud selle omaette vaikides läbi elada. Mitte lubada sel välja tulla, et mitte naist ärritada. Teda käivitada.

Sellega oleks olnud kaks jama. Esiteks, on ta nii tundlik, et tajub ikkagi ära, kui mul mingi protsess toimub. Jummel, eriti veel, kui mõni teine naine on sisse segatud – seda haistab tegelikult iga naine mitme miili kauguselt! Selgitada asju siis, kui naisel on mingi kahtluseuss ärganud, pole enam eriti tulemuslik. Kindlam on olla proaktiivne. Riskides muidugi naise trigerdamisega. Ent mis elu see meil koos on, kui peame käima nagu mööda miinivälja? Üles tuleb kaevata need miinid ja kahjutuks teha, et saaksime sel väljal vabalt tantsida! See ongi teine jama, mis asja ainult endale hoidmine võib tekitada – võtame võimaluse areneda. Teiselt. Ent kuna me ise selles sees, siis ka endalt.

Sellegipoolest on mõistlik iga suhte puhul eneselt küsida, kui palju ausat omavahelist avatust see suhe üldse talub? Kui vabad me selles siin oleme? Vastus näitab ära meie kasvupotentsiaali antud suhtes.

Minu ideaal on olnud suhe, kus ma võin olla aus ja avatud kõiges. Sealhulgas selles, mida ma läbi elan ja mis minuga toimub. Kus pole vaja mitte midagi varjata või jätta rääkimata. Aastaid olen arvanud, et selline suhe võib olla võimalik sõprade vahel, kuid võimatu abielus. On ju seal partnerile igasugused ootused, millele too peab vastama. Sootsiumi vaidluse alla mittekuuluvad reeglid, kuidas koguaeg on tehtud või vähemalt kõik välja peab paistma. Ego miiniväljad, kus tuleb olla ettevaatlik, et midagi ei plahvataks, mis meid draamasse, kriisi võiks paisata. Samuti lihtsalt isiklikult omased eelistused, mis meid unikaalseiks teevad ja millest lähtuvalt üldse partner on valitud. Kui vastasid partneri ootustele suhte alates vaid seetõttu, et ennast maskiga paremaks kaunistasid (petsid), määrasid end juba alguses draamasse. 99%+ inimesi paraku nii teeb.

Tasapisi olen liikunud ideaalilähedase suhte suunas. Praegune on siiani parim, kuigi ka mina läksin sellesse alguses ikkagi maskidega. Ma ju ei saanud näiteks tunnistada, et jah, mulle naised meeldivad ja mul on elu jooksul olnud palju kõrvalsuhteid – milline naine oleks nõus sellise mehega üldse teist korda kohtuma?! Värskes suhtes ma alguses muidugi ei näinudki teisi naisi. Ega uskunud seetõttu, et see teema võiks kunagi üldse taas-tekkida. Ei muud kui näide toonasest ebateadlikkusest. Vasanad ei sure välja iseenesest. Ja mida piinlikum on teema, seda enam peab ju seda varjama ja seetõttu vähem lootust on selle tervendamiseks.

Muidugi ilmus teema uuesti välja. Sellega on saanud palju tööd teha. Tööd, mis on aidanud tervendada abikaasal hülgamise ja petmise haava ja minul nii suguvõsa mustreid kui isiklikke alandatusega seotud traumasid. See on olnud metsik teekond, millest oleme koos läbi tulnud. Natuke räsituina, ent hingeliselt üha paremas konditsioonis. Selle tulemus on see, et avatust ja ausust meie vahel on ja saab olema järjest enam. Ometi näitas äsjane kriis, et on veel minna. Osalt avas juhtunu kogu selle ja varasema teekonnaga seotud haavu, millest meel hakkas aega viitmata lugusid treima. Näidates kohti, mis veel tervendust vajasid. Teisalt ilmnes, et mitmed neist haavadest olidki juba paranenud. Üksnes meel reageeris pisut üle.

Niisiis tuli avatusest kokkuvõttes reaalne kasu. Kuigi kaasneva raskuse ja valuga toimetulek nõudis suurt sisemist jõudu, oma keskme hoidmist ja suutlikkust paljust läbi minna. See alati nõuab. Ja alati selles protsessis kasvame. Kui ikka valime selle vastu võtta, mitte minna kergema vastupanu teed. Näiteks endasse vaatamata teist süüdistama või lihtsalt põgeneda, minnes emotsiooni pealt laiali.

Võib öelda, et suhe talub seda rohkem ausat omavahelist avatust, mida küpsemad on partnerid. Küpsust ei näita siinjuures mitte teemade, kriiside puudumine, vaid see, kuidas neis toimitakse. Ja see, kui suur on partnerite teadlikkus selles kõiges elamisel. Kusjuures mõlema partneri. Kui ainult ühel partneril on teadlikkus ja oskus kriise käsitleda, on suhte avatus ikkagi piiratud. Avatult ei kesta selline suhe kaua. Varem või hiljem kärsatab rohkem egos partner selle läbi. Ükskõik siis, kumb suhte lõpetab. Või pidurdab teadlikum oma kasvu. On vaid väike võimalus, et kärssamise järel areneb vähemteadlik seitsme-penikoorma-sammudega teisele järele.

⚜️

Fotod: autori erakogu – Peruust, Sri Lankalt ja Indiast.