On imeliste valgete ööde aeg. Midagi, mille tõttu põhjamaal on nõnda eriline elada. Vahel kohe tahaks tõusta päikesetõusuga ja imetleda ärkavat loodust. Kuulata laululindude trillereid, mis kogu kevade on kõrva paitanud, ent peagi üha harvemaks jäävad…
Ja linnas elades olen suvel lausa sunnitud ärkama päikesetõusuga. Sest nunnud kaaslinlased naabri katuselt, kellel on küll rumal pilk, aga see-eest sõjakas hoiak, lihtviisi ei lase edasi magada. Suvehommikud kulgeksid nagu kesk kajakakolooniat. Nende kõikevõitev kisa, mis matab nii laululindude viimased hääled kui omaenda uneriismed, sunnib, piltlikult öeldes, haarama kabuuri järele. Muidugi, mis magad siin ilusat hommikut maha! Ainult, et nende jutukate lindude lärmis, kes üle katuste lihtsalt peavad liigikaaslastele kuulutama, et nende munast just keegi koorus ja seejärel, et see keegi tegi mingid sammud ja võib-olla, et kakas nii armasti, või millest iganes nad seal parasjagu uhkelt pead kuklasse visates informeerivad, pole hommik enam sugugi niiväga meeldiv.
Lapsepõlvest oli mul kajakate kisaga jäänud üsna romantiline assotsiatsioon. Seostus hommikuse sadamaskäiguga, mil merelt naasvailt kalureilt otse paadist kala ostsime suitsuahju panekuks. Mul polnudki nende lindude vastu kunagi midagi. Täpselt seni kuni kolisin Pärnu kesklinna. Kõigepealt ootamatult sageli vajalikuks osutunud autopesu. Et värv selle happelise valge võõba all säiliks, ei saanud kaua oodata. Siis korteri aknad, mille läbipaistvust ikka just sel päeval ulatuslikult limiteeriti, kui oli külalisi tulemas või aknad täpselt äsja puhastuse läbinud. Tüütu jaa, aga mis teha – loodus ikkagi. Kõigil ju õigus elada.
Kuid esimesel siin elatud suvel avastasin keset juulit, et ma polnud juba mitu nädalat korralikult magada saanud, sest see jäledalt vali ja tunde kestev kisa algas enne nelja hommikul. Mul hakkas mõõt täis saama. Sain peagi aru, et ühegi vahendiga ma nendeni ei ulatu ja mingi paugutiga peletamine, nagu üks naaber praktiseeris, tekitab vaid lärmi juurde. Mõni aeg hiljem tegin tähelepaneku, et kisa on eriti palju just sel ajal, kui pojad on üha enam täiskasvanu mõõtu võtmas ja koloonia jõudsalt lindudega täieneb. Ehk siis juuni keskpaigast augustini. Seejärel väheneb. Ent väljaheite probleem jätkab kasvu. Aastast-aastasse.
Siis ühel suvel tegi kajakas pesa meie maja katusele. See oli kõige hullem. Esiteks ei püsinud sel suvel aknad enam nädalatki ilma mingist kaarest märgistamata. Teiseks oli kisa eriti lähedal ja eriti vali. Töökoht mul samuti kesklinnas katuse all ja seal oli kajakal pesa aastaid otse katuseakna kohal. Alati kui suvel akna avasin, järgnes selline hädakisa, mis kutsus taeva alla ähvardavalt tiirutama ja samuti lõugama hordide viisi teisi kajakaid. Nagu Alfred Hitchcocki filmis.
Ja no kuulge – kajakas pole ju mingi linnalind! Vaadake või tema ujulestadega jalgu, mis iialgi ühelgi oksal ei suuda teda istumas hoida. Kuid katuseharjad ja korstnad on nagu lamedad rannakivid… Tema loomulik pesituskoht on mererannas ja laidudel. Las jääbki sinna ning jagab puid-maid kormoranidega pesakoha pärast, mitte ei hakka linna üle võtma. Meil siin oma normaalseid linnalinde küll. Tuvid, varblased, kõiksugu laululinnud ja minupoolest isegi varesed. Viimased pole küll ka teab mis ilusa häälega, aga intelligentsete ja huvitate tegelastena on neilegi ruumi.
Selle enda jaoks selgeks mõelnud ja tuttava ornitoloogiga konsulteerinud, asusin järgmisel kevadel tegutsema. Esiteks viisini nii kodumaja kui töökoha katuselt minema kogu pesamaterjali. Töö juures oli seda aastatega kogunenud kõva suure prügikoti täis – oksad, kõrred, kõdu, sammal, kalaluud. Kodumaja mullune esimene pesa polnud kuigi materjalimahukas. Edasi katsetasin erinevaid soovitusi. Näiteks potentsiaalsele pesakohale mao pildi joonistamist. Selle peale kajakas sisuliselt naeris. Paar nädalat hiljem kontrollides, oli ta hakanud rajama uut pesa täpselt mao peale. Ega midagi, korjasin materjali taas kokku. Ja see, muide näiski olevat üldse kõige lihtsam ja samas humaanne tõrjeviis.
Kombineerisin seda siiski röövlinnukujulise lohe riputamisega ridva otsa katuse kohale. Sellega sain päris palju õppetunde, kuidas odavad hiina asjad tuleb igas punktis ise üle käia. Vähegi kõvema tuulega oli midagi pooleks või rebenenud. Tugevdasin selle koha. Ent kui nädala pärast naaber oma hoovist leitud lohe tagasi tõi, osutus remonti vajavaks järgmine sõlm. Lõpuks sain lohe siiski püsima igasuguse tuulega.
Tulemus oli see, et kajakas loobus pesitsemast. Ei mingit võitlust, ega vajadust otse linde või mune hävitada. Vähem sitta ja vähem lärmi. Jee!
Järgmisel kevadel helistasin läbi kõik ümberkaudsed majad, mille katustel olin pesitsemist täheldanud. Kõik nõustusid, et probleem on, aga lahendust mitte. Pakkusin, et kui nad ise ei saa või ei oska, ma võin aidata. Ühel katusel isegi käisin ja leidsin kaks igavesti jurakat aastaid kasutuses olnud pesa ning ühe uue. Kõik majad lubasid kenasti tegeleda. Ja… neljast katusest kolmel peremehetsesid kajakad edasi. Võib-olla siis polnud asi niivõrd oluline.
Kuid kajakas on ju ka teatavat nutikust. Erinevalt varesest, ta inimesi vist päris näo järgi meelde ei jäta, aga kui ühes kohas pesitseda ei saa, valib lähima uue. Tungi vastu ei saa. Ja katusel sündinud kajakas valib munemisele mõeldes esimese variandina pesakohaks samuti katuse. Mine tea, kas nostalgia või kogemuslik turvalisus? Looduslikke vaenlasi täiskasvanud linnul linnas pole ning populatsioon muudkui kasvab. Ma võin küll enda katused vabad hoida, aga kuni teistel katusevaldajatel on poogen, muutub sellest vähe.
Nii tänagi – ärkasin kell pool viis ja läks natuke aega, enne kui mõistsin, miks? Suvel tahaks ju hoida akent öösel lahti. Kuid koos mõnusa värske õhuga voolab kõik lärm sama lihtsalt sisse. Mitte, et seda kinnise aknaga üldse kuulda poleks.
Niisiis ärkasin vara ja küpses otsus kirjutada sellest lehte. Mitte selleks, et linnavalitsuselt sekkumist nõuda. Või mida nood teha saakski peale direktiivide jagamise? Vaid selleks, et pöörduda, teie, majaomanike ja katuste valdajate poole: võtame kajakad ette! Anname linna laululindudele tagasi! Igaüks oma katuse piires ja sellest piisab. Ülal on toodud info, mis selleks teha vaja ja no seda pole tõesti palju. Ainuke asi, et alustama peab aprilli algusest ja katuseid tuleb käia regulaarselt kontrollimas juuni teise pooleni. Peale seda pole järelkurna tegemine enam kuigi tõenäoline. Kirjutan sellest praegu, sest siis on aega atra seada järgmiseks kevadeks. Leida keegi, kes tunneks rõõmu katusele ronimisest ja sealseist vaadetest ning ühtlasi natuke prahti kaasa korjaks.
Muidugi juhul, kui üldse nõustute, et kajaka pesitsuskoht pole linnas. Kui te aga naudite kõike, mis selle suure valge linnuga kaasneb, ei saa keegi teid sundida. Demokraatia ikkagi. Ainult, võite arvata, mis juhtub, kui naaber oma katuse puhta hoiab?
🦅
Avaldatud ajalehes Pärnu Postimees, 25.6.26.
📨 P.S. Selle loo peale on mu kontaktid üles otsinud ja kirjutanud juba kaks linnaelanikku, kellel sama mure. Üks, kes nimetas end kajakaliste terminaator Mai magalast, on suutnud enda katuse 8 aastat kajakavaba hoida, ent ümberkaudu kasvab koloonia edasi…
Usalduse tee 