…ja siis seisad sa taevalikus pühas ruumis ja sinu poole ulatatakse kaks peekrit. Ühe sisu tume ja tihkjalt tummine, sügava musta läikega, lõhnab magusalt kui kurat. Teisel hele-kerge siidjalt sametine, tähesärast sädelev ja oma heledas kiirgavuses pea-aegu läbipaistev, lõhnab kui õhk-õhuke jasmiiniõie nektar.
Need mõlemad on maailmast. Need mõlemad on sulle.
Üks on teise peegeldus ja olemuselt lahutamatu.
Saad aru, et sul tuleb valida. Nii nagu kunagi Eva Aadamale õuna ulatades selle võimaluse lõi. SEE on hea ja kurja puu tundmise tulemus: valik. Kumba poole valid? Heleda või tumeda, hea või kurja? Valguse või pimeduse?
Aga sellel hetkel sa võib-olla veel ei näe mao kavalust. Valides ühe, sa ei pääse teisest. Teine tuleb KA! Mäletad – need kaks on lahutamatud! Üks ei saa eksisteerida teiseta.
Su valiku illusoorsusesse on peidetud sügavam tõde. Valides ühe, kaasneb teine varjuna. Olles headuse poolel vankumatu, teed sa kellelegi sellega kurja. Vannutades end kurja, pole võimalik vältida hea sünnitamist. See on loomupäraselt, aga teadmatu eest peidetult, kaasas. Elu paradoks.
Ja kui sa pole seal seistes sisimas just täiesti katki. Kui sind ei seo eludeülesed või just selleks, siin sündivaks kinnitatud karmid lepingud. Sa valid valguse poole. Võid tunda kergendust, et tegid õigesti. Ühinesid heade armaadaga. Teadmata, et kannad varjus kaasas kurjust ja pimedust. Sa ei valinud seda, sellepärast sa ei näe seda. …kuni otsustad saada nägijaks. On see su eluplaanis, seekord?
Ja võib-olla sa tead, et kõik, ma mõtlen kõik, ehk need, kes pole katki või lepingutega võtnud ränki ülesandeid. Kõik valivad valguse poole! Ja tulevad külvama tegusid ja seemneid, mille üks külg on valge, teine must. Oleneb kumb pool igast neist on parasjagu pööratud sinu suunas, selle järgi annad sa hinnangu külvajale. Ometi on ükskõik su hinnangust, sest sisimas on ta valinud sama moodi nagu sina.
„Miks on maailm täis hea ja kurja võitlust?” küsid. Sest pole näha valgust ilma varjuta. Ilma valguse murdumata lõpmatuiks spektreiks on kõik kui valge leht, tabula rasa – millele midagi ei ilmu.
„Millal hea lõpuks võidab?”
Siis kui sina enam ei vali.
Sest siis sa ei suru valimata jäänut varju. Sa ju saad selle nagunii. Varjust on tema päralt salajane ohjamine su üle.
…
…ja sa seisad taevalikus ruumis ja sinu poole ulatatakse kaks karikat. Must kui öö, milles säravad erksad tähed ja ere kui päikesekiirtes vahutav kristallpuhta veega kosk, milles suplevad mustad kaarnad. Ja sa näed mõlemat, aga sul puudub hirm. Pole hirmu eksida, pole hirmu pimeduse ega määratu headuse ees. Sa oled puhas ja avali. Armastad. Kõigis selle värvides, nii kaastundes, kui alistumises usaldusse. Ja sa tead nüüd, mida teha.
Saad aru, et su valiku tasand on kõrgem.
Kui sinu loomus kaldub budasusse, on su valik mõlemast ära öelda. Need jäävad su käeulatusse alatiseks, oled teadlik mõlemast, ei karda, oled täielikus teadlikkuses kaastunde kehastus, ja sa lihtsalt ei vali. Elu on osa sinust ja toimib sinu kaudu, aga sina oled kõigest puutumatu. Teadlik.
Kui sinu loomus kaldub kristusteadvusse, rüüpad sa mõlemast. Korraga! Sa ei vali ühte, sa valid kõik. Oled teadlik nii pimedusest kui valgusest endas, ja elad neid sajaga. Olles osa elust endast. Teadvel kogu mängust. Aga, et sul pole Kristuse lepingut, saad sa olla veel totaalsem. Zorbas-Buda. Tantrika.
Ainult jumalas on koos ka need kaks teed. Ja kõik muud olevad ja mitteolevad teed. Samaaegselt valida kõik ja mitte midagi. Samaaegselt olla osa elust, ja sellest puutumatu. See oledki sina, kes on sama mis mina. Maailm. Kõiksus. Üks.
⚜️☯️🕉️🌍✨
Usalduse tee 