Kuidas ma saan teda jälle (üldse kunagi) usaldada!? Miks ta mulle nii teeb?!

/6 minuti lugemine/

Hiljuti sattus ühe päeva jooksul lausa kaks inimest minu juurde rääkima usalduse teemal. Õigemini küll usaldamatuse. Olgu inimeste vastu üldisemalt või konkreetselt oma lähisuhte partneri vastu. Mis võiks sobida siia blogisse paremini, kui väike mõtete jagamine just selles vallas?

Aeg tundub kuidagi selline, et meie varjatud hingehaavad annavad endast sagedamini ja jõulisemalt märku. Vahel kohe on selline periood, et vaevalt saad ühe asjaga ühele poole, kui järgmine ilmub. Näib, kui oleks hing osutanud: hei, sul on siin edasminekut takistavaid (loe: arengut võimaldavaid) asju varjul ja praegu on hea aeg nendega tegelda. Eksole, nagu mul muid muresid poleks? Saaks oma tööprobleemi kaelast ära, aga nüüd tegele veel selle sõnnikuga!

Ent emotsioone viskab üles ja poleks tark neid ignoreerida, sest nood ei sünni kunagi tühjalt kohalt. Isegi kui nii tundub. Loomulikult – kui midagi on sisimas lahendamata, leidub aeg-ajalt mõni väikegi põhjus, mis selle üles toob. Isegi kui arvame, et see on ju ammu lahendatud. Võime täiesti siiralt arusaamatuses arvata: „Mis jama see siis nüüd on? Ma ju olen ta endast lahti lõiganud / andeks andnud (vms) ja selle asja lahendanud!” Kuid, kus ta siis on, kui mingi meenutus, kellegi poetatud sõna või mis iganes seos selle asjaga endiselt emotsioone tekitab? Seekord siis usaldamatus. Kas seda on üldse võimalik ületada? Saan ma teda veel kunagi täielikult usaldada?

Rahvasuus on ütlemine: aeg parandab haavad. Ei paranda ta midagi! Ainult sügavamale ühe uute haavade kihi alla peidab, mistõttu võib tunduda, et seda ei mäletagi enam. Jah, tavateadvus ei mäleta ehk niiväga selle juhtumi üksikasju, kuid alateadvuses seisab kõik halastamatu kindlusega alles. Seisab alles ka siis, kui see on tervendatud, ent sellisena on sellest jäänud vaid mälestus. Õppetund, mis ei suuna enam me saadavat elukogemust. Mis moodi seda siis tervendada?

Esmalt tuleb mõista ühte olulist asja: see, et mina ei saa teda usaldada, EI TÄHENDA, et probleem oleks temas. Jajajaa! Ta oligi siga ja käitus sinuga halvasti jne, aga… esiteks kutsusid sa selle kogemuse ise enda ellu ja teiseks, hingehaava sellega seoses lõid sa endale samuti ise. Mitte tema ei teinud seda.

Nende jaoks, kellele äsjaöeldu on mõistetav, on edasine juba selge. Kellele pole, vajavad maailma ja enda mõistmises väikest kvanthüpet. Ma pole kindel, et suudan seda järgnevate ridadega tekitada, aga proovin selgitada. Kui sellest jääb väheks ja/või on soov omaenda mõne teemaga sügavuti minna, võid alati ühendust võtta. Kui sinu teel on aeg selleks küpseks saanud, saan sulle ka lahendamisel/edenemisel vajalikku tuge pakkuda.

„Kuidas ise?” küsid. „Mina ju ei käinud võõra mehe juures! Mina pole üldse selleks mingit põhjust andnud. Tema, kuradi naistemaias selline! Ja see naine ka, kuidas ta võis, teades, et mees on suhtes?! Mul on sellest vastik, et tavaliselt need lehtsabad tekitavad pikaajalised haavad mitmetele inimestele, siis pühivad käed puhtaks ja lähevad järgmisi traumeerima. Nad ei saa isegi aru et midagi valesti tegid. Ja pole vaja neid õigustada! Nad olid ju „katki” eksole, siis on kõik lubatud!”

Selline või sarnane sõnavõtt enda või kellegi esituses pole paljudele meist sugugi võõras. Kuid see on paraku vilets platvorm, millelt ei tasu oodata muud leevendust sisemisele ängile, kui et selle välja prahvatamine toob korraks kergenduse, sest energia on selleks korraks pisutki maha laetud. Ent pole hullu – me valvas ja haiget saanud meel jääb tootma täpselt samasugust draamat üha uuesti ja uuesti. Kuni see õnnestub kodurahu huvides (ja ehk mõnede kingituste toel patuselt) kuhugi alla ära suruda.

Esimese asjana, kui sa tõepoolest tahad sellega tegeleda, et sellest vabaneda, tuleb see olukord vastu võtta, mitte ära tõrjuda. Leppida et see juhtum oli ja tunne sinus on just selline nagu see parasjagu on. Tunda ära, kogeda sellega seoses kerkivad tunded (oi kui vastikud jaa, aga nad on). Lubada neil olla. Eelkõige on see ju sinu ellu tekkinud, sest sul on olnud vaja seda kogeda. Taas võiks küsida, miks ja kust? Sellele on vastus olemas ja selleni jõuame ka.

Kui sisemuses ikka keeb, ega luba siin midagi tunda või kogeda, on paras aeg hagu alla visata – põletatagu see emotsioon siis juba korralikult:

Mõista oma mees hukka!

Mõista kõik maailma lehtsabad (kasuta naise nime, kellega ta sind pettis) hukka!

Ja oma eelmine mees, kes samuti ringi hooras ja lipakas, kelle pärast ta sind maha jättis!

Mõista kogu maailm hukka ja vaata, kas sul hakkab parem!? Kas sa näed, kuidas nemad seal kõik on süüdi selles, et sul on sitt olla? Kõik on nemad teinud! Sulle ilmsüütule. Ilmaasjata!

On jah. Aga mida sa sellega peale saad hakata? Minna mägedesse erakuks, et mitte enam inimesi näha ja haiget saada? Sest siin võib ikkagi mõne kaabaka otsa komistada.

Või võid vaadata nii: kes tekitas sinus solvumise, et sinu mees käis teistes naistes? Olgu, mees oli põhjus – päästik. Aga kes solvus? Kas sai mees sinu eest sinu sees solvuda/haavuda? Või said sa seda ainult ise teha? (See muide ongi ise enda haavamine.)

„Jah, aga ma haavusin õigusega, sest nii ei tehta!”

Kas sellepärast, et mees on sinu omand ja ta peab käituma nii, nagu sina tahad? Ma loodan siinkohal, et sa sellest faasist vähemalt oled edasi kasvanud, ega arva, et sa saad kedagi omada. Ma loodan. Sest kui pole, peaksime siinkohal minema seda asja uurima.

„Ei, see pole omandiküsimus. See on pigem, et kas siis miski pole püha? Kahe inimese lähisuhe pole püha?”

Lähisuhe on niisiis püha? Kas see tähendab, et armastus sinu sees on valikuline – voolab ainult siis, kui seda vastu antakse ja ainult siis, kui vastu andja ei jaga seda mitte kellelegi teisele? Eks, sel juhul voolab see ka vaid sellele teisele, kes jagab armastust vaid sulle? Kui see on nii, siis küsimus on, kas ikka armastuse olemusest* on aru saadud? Või aetakse see millegagi segamini?

Selle kõige taustal võib olla veel hirm, et ta jätab sind maha. See tähendaks, et sa jääd armastusest ilma. Sest see saab tulla vaid teiselt. Sellest hirmust klammerdutakse ja hakatakse tegema reegleid. Vabamal inimesel on vabamad reeglid. Et näiteks ainult intiimset lähendust ei tohi teisega jagada. Katkisemal või vähem teadlikumal on karmimad reeglid – isegi vaadata ei tohi teisi! Sest see ju ohustab. Äkki ta hakkabki väljapoole minu vanglat (reeglistikku) tahtma.

Hirmu olemus on alati armastuse puudumine. Aga sa ju tead, kus selle allikas tegelikult asub. Armastuses elades puudub usaldamatus. On ainult usaldus kõige oleva ja elu suhtes. Niiet, kui keegi sinus on haiget saanud, siis on need su sisemised mõttekonstruktsioonid, mis ütlevad, et kuidagi kindlal viisil on elu sinu jaoks turvaline. Avatus on mõtteraamide jaoks kohutavalt hirmus. Sest siis pole neid vaja. Loomulikult nad sõdivad avatuse vastu! Kuid kas saab elu elada täiel rinnal, kui ollakse barrikadeerunud oma mõtteraamide taha? Nende taha, mis ütlevad kuidas PEAB olema. Saab ainult väikest osa elust, mis pole raamistatud.

Paradoks on selles, et raame seades me saadame elule hirmu sagedust, sellist mis põhjustab meil nendele raamidele vastavate olukordade taas ja taas kogemist. Ise kutsume need seigad enda ellu. Et sa seda praegu kogeda said, pidid sa need usaldamatuse raamid juba varem paika panema. Võib-olla väga ammu. See võis olla su esimene poissõber. See võis olla su isa, kelle vastu tuntava usaldamatuse sa korjasid üles oma emalt.

Et sellest tsüklist terveneda ja saaks raamid pensile saata, vabastada neis oleva eluenergia, selleks tuleb kõigepealt haavad parandada. See on alus. Haavu ei saa jätta tähelepanuta. Nende ravimine algab nende tunnistamisest ja nende olemuse endale kogemise lubamisest. Sellega sa võtad need kogemused, enda haavad vastu ja annad võimaluse neil tervenema asuda. Kaasa saad aidata suunates neile armastust ja TUNDES, et sa andestad neile, endale nende tekitamise eest ja neile, kes on sinu jaoks päästikut vajutanud, mis võimaldas sul oma barrikaadidele vastavat kogemust endale luua.

Hea uudis on see, et kuna sa oled need haavad endale ise tekitanud, saad sa need ise ka tervendada. Üksikud teadlikumad ja endaga tegelemises kogenenumad ei vaja selleks sageli isegi kõrvalist abi. Kuid abi on tegelikult abiks. See aitab hoida fookust, ega lase mõtteil laiali hajuda. Teine asi, et nii raamid kui haavad asuvad alateadvuses. Ilma sinna minemata, pole võimalik neid tervendada. Just sellest on tingitud taipamised nagu: „Mh, ma ju olen sellega tegelenud, aga ikka!” Ja selle kõige tõttu vist ongi meil kaasajal üha rohkem tervendajaid šamaane ja terapeute ja meetodeid kõiksugust sorti. Et igaüks leiaks endale sobiva.

Üks paradoks ilmneb eeltooduga akordis veel. Raamide sootuks ära jättes ei jookse su mees su juurest padavai kohe teisi naisi proovima. Vastupidi – selline vabadus on talle tohutult köitev ja vabastav ühekorraga. Uskuge, tal võivad tulla teised naised mõttesse (sest mõtteid pole võimalik kontrollida ja selles kõiges on veel, mida ei jõua siin seletada), aga ta ei realiseeri neid ühelgi viisil, mis teie suhtest väge välja võiks viia. Ta ei lähe nendega seksima. See kehtib seda rohkem, mida teadlikum on mees. Kui siiski läheb, on kaks varianti: ta kas pole sinu mees või on sul siiski veel midagi endal sees lahendamata 😉

 


* Ehk peaks sellel teemal samuti millalgi kirjutama…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s