Kuidas küsida tasu?

/7 min lugemine/

Ükspäev selline olukord. Sain hommikul tuttavalt sõnumi, mille sisuks oli, et ta on sattunud teatavasse vaimsesse kriisi v hädaolukorda. Oli väga häiritud olekus, ega saanud endaga õieti hakkama. Ma ei tabanud küll kohe täpselt, mis temaga on, aga teatav pilt hakkas jooksma, millest olukorda aimus. Mis ma teen? Loomulikult aitan. Nii nagu oskan ja kõrgemalt poolt vahendeid antakse.

Mõni tund hiljem ta saabub. Räägime. Selgitan üht-teist ja toetan, suunan teda selles kogemuses ja energeetiliselt. Teen reikit ebaharilikult kaua, üle pooleteise tunni. Kokku tegelen temaga umbes kolm tundi. Kui ta ära läheb, on taas rõõmus ja pea-aegu endine. Kepsleb minema ja ma näen, et isegi Bachi tilku pole väga vaja teha, nagu alguses plaanisin. Nii korras paistab. Kuigi, üldise tasakaalu ja hingeõppetundide ületamiseks tegelikult võiks. Tuttav, juba poolelid minekul, arvab ise ka, et pole vaja. Seepeale taban end mõttelt, et tegu on (muuhulgas) ühe arhetüübiga, kes pelgab õisi võtta, sest aimab, et see tema elu muudab. Ja see on ju ometi hirmus! Tundmatus! Pärast kontrollin konspektist oma tunnet ja see peab paika ühe teisegi sümptomi osas sellel õietüübil. Selle teise sümptomi kirjeldus mu õpetaja José sõnastuses kõlab: „Ainus, kes võib üritada lahkumist ilma raha maksmata.”

Seda ta täpselt tegigi. Ütles vähemalt kenasti: „Aitäh!” aga ei poolt sõnagi mingil tasu teemal. No mis see kolm tundi siis ära ei ole, eksole. Ei, ta pole vaene või rahatu, nagu on miskipärast mitmed mu spirituaalsed sõbrad. Muide, ühe staažika ja väga hea terapeudi sõnul kipubki reeglina nii olema, et rahaliselt kitsamalt elavad inimesed ei unusta tavaliselt maksta, olles vastupidiselt väga tähelepanelikud rahaasjades. Kellel on pappi palju, neile oleks see nagu ükskõik, kas või kuidas sina endaga hakkama saad. Kas alateadliku kitsi hoiaku või millegi muu tõttu on just nemad need, kellel pole lihtsalt sularaha kaasas ja siis unustavad ülekande ära ja nii vahel mitu seanssi järjest. Isegi, kui tasu nõustamise või teraapia eest on teada. Minul aga polnud selle päevani hinnakirja olemaski.

Muidugi võis vabalt nii olla, et mu tuttav lihtsalt unustas selle teema oma suures rõõmus ja vabanenud olekus. Võib-olla see tuleb talle mõni päev meelde ja ta pakub ise midagi välja. Ma igatahes ei tahtnud või tihanud tema rõõmsasse olekusse raha mainimisega pilvi tuua. Olin ma ju ise samuti rõõmus, et asi selliselt oli lahenenud. Enne kohtumise algust me tasust ei rääkinud – no pole minu meelest normaalne, et hädas inimene tuleb su juurde ja sa alustad sellest palju su teenused maksavad. Või on? Ma ei tee seda tööd raha pärast, aga ometi on minulgi vaja süüa osta ja elektri eest maksta.

Tean muidugi, et oleksin teda ka siis aidanud, kui ma oleks ette teadnud, et tasu ei saa. Kuid ikkagi olen natuke pettunud. Eks ma ju lootsin midagi ikka. Seda enam, et muid sissetulekuid mul hetkel eriti pole.

Kõige raskem ongi just heade tuttavate ja sõpradega. No kuidas sa küsid neilt raha ilma et end sandisti tunneks? Tõepoolest, nii võib igale vestlusele sõbraga hakata hinnasilti külge panema ja nõnda pole varsti enam ühtki sõpra. Kuid ometi kipuvad mõnedki sõbrad sind vahel ära kasutama, rippudes näiteks tundide viisi telefoni otsas, saades sinult tegelikult professionaalset nõu. Ühelt maalt hakkad tundma, et tegelikult sa võiks oma ajaga muud ka teha, kui poolt maailma tasuta nõustada. Ja hakkad teatud sõpru vältima. Kuidas siis tõmmata viisakalt piiri, et sa ei sõidaks endast üle, aga ei muutuks ka ahneks haiks, kes liigutab uime või lõugu vaid piisava tasu eest?

José ütles selle kohta kenasti: „Oma pereliikmeile ja sõpradele tehke tasuta, aga kui hakkavad võõrad tulema, küsige raha!” Tänane tuttav polnud mulle kaugeltki võõras, ent ma ei saa teda ka päris sõbraks pidada. Ja kui palju mul veel häid tuttavad on!

Kuidas ma ise käitun? Jah, mulle meeldib samuti saada tasuta asju või vähemalt sõbralt ootaks erihinda. Samas ma Anu kosmosekotis käisin esimese korra tänulikult tasuta (unustamata siiski küsida, palju see maksab?), ent edaspidi olen (küll sõbrahinna) maksmist lausa peale käinud. Ma ju saan aru, et see on tema töö ja kust siis tema oma sissetuleku peaks saama. Sama lugu Argo väga heade massaažidega.

Muide veel üks tarkusetera José põhjatust müstitsismivarasalvest. Nimelt on tasumine suuresti eeldus, et klient üldse abi saab. Energeetiline ravi näiteks sageli lihtsalt ei toimi, kui inimene selle eest midagi vastu ei anna. Energiavahetus peab toimuma. Seetõttu ütlesingi ühele oma töötule sõbrale, kes ei tahtnud rohkem reikisse tulla, sest tal pole raha maksta, et tulgu ikka ja küpsetagu teinekord kasvõi mõni kook või midagi. Andku vastu ükskõik mida tal on võimalik ja asjad toimivad.

Sellele mõeldes saatsin tollele tuttavast kliendile taotluse järele, et see abi, mis ta sai, tal püsiks ja ta selle vastu võtta, omastada saaks. Olgu see siis minu poolt kingitus või leidku ta kunagi midagi muud, kuidas mulle tasuda saab. Pea-asi, et ta oma kriisist kenasti väljas oleks.

Ent ikkagi toob see kõik mind teema juurde: kuidas küsida tasu? Kuidas saada üle sellest ebamugavusest, mis rahast rääkimist saadab? Ma olen selle ju kord juba läbi käinud kui tehtavaile pikkadele rännakuile pidin lõpuks, läbi meeleheitele sattumise ääre, midagi hinnakirja sarnast välja mõtlema. See juhtus, kui tabasin, et olin suurest vastutulekust ja ebamugavusest raha küsida, piirdunud oma töö ära andmisega tunnise massaaži vastu. Rännaku, millega seoses on mul omal kulud ja mille vältel saadan, juhendan ja toetan inimest kuue kuni kaheksa, vahel üle kümne tunni kestva protsessi vältel! Te vast teate palju üks keskpärane massaaž maksab ja selle tegijaid on ometi palju. Erinevalt võimalustest sääraseid sügavaid sisemisi rännakuid saada. Esimesi tegin muidugi vaid sümboolse raha eest, aga kogemustepagasi kasvades jättis see ka mu töö väärtuse vaid sümboolseks. Kahjuks pole võimalik üksnes sümboolselt süüa või osta sümboolselt kütust.

Oma bioloogitööle on mul olnud veidi lihtsam hindu teha. Kuigi seal oli, eriti esimestel aastatel, vaja murda paradigmat, mille näisid olevat omaks võtnud kõik töid tellivad keskkonna- ja tööde eest tasuvad KIK-i ametnikud. Paradigma võinuks sõnastada umbes nii: „Kuulge bioloogid, teil on ju niigi hea töö! Nagu hobi. Milleks teile veel palk sinna juurde?” Kuid vaimsete või hingeteemadega on raha küsimine kuidagi eriliselt keeruline. Tõepoolest, madalama tundlikkusega inimene ei pruugi terve reiki seansi tajuda mitte midagi, rääkimata sellest, et oskaks järgnevatel päevadel ilmnevaid nähtusi või muutusi oma elus eelnenud reikiseansiga seostada. Muidugi tundub see siis õhu müümisena. Võib mõelda, et reiki on ju tasuta suurelt vaimult kõigile antav energia, miks siis peaks selle vahendajale midagi maksma, mida too ise pole ostnud? Noh tegelikult on vahendaja siiski maksnud – väljaõppe kursuste ja initsiatsioonide eest. Lisaks kulutab ta oma väärtuslikku taastumatut ressurssi – kulutab kliendi peale oma aega. Teraapias lahenduse leidnuna võib kõik tunduda nii imelihtne ja nõustaja polegi justkui midagi eriti teinud – vastus tuli (õige küsimuse peale) ju ise. Mille eest seal ikka niiväga maksta on? Eksole. Meenub reklaamindus, kus ka töötanud olen. Sealne kliendile varandust teeniv idee võis sündida loovjuhi peas mõne sekundiga. Polnud mingit tundide kaupa higistamist. Tundide, mida võiks kokku lugeda ja arvele kirjutada. Nüüd, kus lihtne, aga geniaalne idee olemas, oli ju kõik jälle korras ja keegi ei mäletanud aega, kui ideed polnud. „Mh – see tuli teile nii lihtsalt, miks ma siis nii palju (üldse) maksma pean?” Ja varastatigi ideid, väites, et nad tulid hoopis ise selle peale.

Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem valgustunud šamaani (nagu mina teda kutsun) Karini viis. Ta ütleb kohtumise lõpus kuidagi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt: „Minu tööl ei ole kindlat hinda. Ma töötan annetustega. Andke lihtsalt niipalju, kui mu töö teile väärt oli! Ükskõik, kui palju te saate.” No aga Eestis nii teha?! Ma olin kõrval tõlkimas ja nägin, kui eestlased, kes olid terve perega just vabanenud aastaid kestnud painetest, talle metallmünte peotäie kokku kraapisid. Piinlik oli. Ent tema naeratas kelmikalt ja oli rahul! Karin on muidugi üldse eraldi lugu.

Ma saan aru, et minu puhul on õppimise koht enda ja oma töö väärtustamine. See pole lihtsalt, et ma räägin inimesega natuke juttu või panen talle käsi peale või segan paar tilka pudelisse. See on aeg, pühendumine, oskused, teadmised, kogemused ja energia. Ja ka otseseid kulusid. Nende, pealtnäha lihtsate aktide vormi asemel tuleb näha, mida need suudavad muuta. Isegi, kui muutus ei ilmne alati kohe. Isegi kui muutust ei ilmnegi, sest inimene pole selleks sisimas valmis ja saboteerib mõju. Ma ju andsin oma parima ja sellel on väärtus. Tervenemiseks on aga vaja ka teist poolt – inimest ennast. Ma ei saa tema eest tema tööd ära teha. Ega selle tegemata jätmise eest vastutust võtta. See on tema vastutus ja kui see läheb talle maksma rohkem seansse või terapeute, kui oleks võinud, siis on need tema, mitte minu õppetunnid. Miks ma peaks tema vastutuse enda kanda võtma, makstes tema seansid ise kinni? Muidugi ei pea! Ei tohigi!

Kas ma olen nüüdseks küllaldaselt näinud, et see, mis ma teen töötab? Väga hästi töötab! Siis võin ma end avada väärtuse eest, mis mul on anda, tasu vastu võtmisele. Avan ja võtan vastu. Õiguse, rõõmu ja kergusega. Ma leian alati selle võimaluse, kuidas kliendile kommunikeerida tasumise asja ja see laheneb alati nii, et mõlemad osapooled on rahul.

Mis puutub seda hiljutist tuttavat-klienti, siis… äkki tegi kõiksus minuga lihtsalt nalja? Ma olin reiki eest tasu küsimist ebakindlusest edasi lükanud kuniks ka Josélt sertifikaat käes kuu aja pärast (mis siis, et mul varasemastki reiki II astme initsiatsioon). Seni püüdnud harjutamise jaoks leida vähemalt kolme inimest nädalas, kellelt saanud kooki ja šokolaadi jms. Tolgi päeval ma ju küsisin, kust ma omale sel nädalal kolmanda inimese leian, kellele reikit teha? Ma ei küsinud klienti…

Eh, mis nalja – elu vastas täpselt mu küsitule 😀 Ent, kuidas see ütlemine oligi: kui soovitut ei tule kohe, ei tähenda, et seda ei tulegi, vaid, et see võib tulla hoopis suuremal võimsamal kujul, kui sa oskasid oodata. Mis, ah?


Üks kommentaar “Kuidas küsida tasu?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s