Toon siia blogisse aeg-ajalt juurde mõne vanema kirjutise, mida vajadusel (mõne fakti täpsustumisel v info lisandumisel) veidi kaasajastan. Ent püüan viimast teha minimaalselt, lisades kirjutise algusse kommentaari, mis mis mul sellega (nüüdseks) veel seostub. Alustuseks lugu LGBT nähtusest, mille kärbitult avaldas Delfi. Selle avaldamise üle ma tegelikult eriti uhke ei olnud. Pigem tundus, et see pole üldse nö minu teema, millega pildile astuda. Kuid ühel hetkel sai hing täis ja tahtis väljavalamist saada.
Nooh, see valamine vastuolulisel ja inimesi polariseerival teemal andis muuhulgas ühe kummastava kogemuse. Nimelt tajusin inimeste tähelepanust tingitud energiavoogu. See oli nii tugev, et tundsin end mitu päeva sandisti. Aga miks sandisti? Sest üritades öelda midagi tasakaalustavat nii emotsionaalselt laetud teemal, ei saanud ma, muuhulgas kommentaaride järgi otsustades, kummagi leeri heakskiitu. Panite tähele – just mina, autorina. On ebameeldivalt sagedaseks kombeks rünnata argumentide asemel nende esitajat (ad hominem). Olen seda isegi kunagi teinud, aga see asub väitluskultuuris päris madalal. Ja saingi piki bilongi. Muidugi, kirjutis ju ei toetanud täielikult ei ühe ega teise seisukohti. Polariseeruval ajastul on tasakaalustatuse esitamise püüd ohtlik.
Kust ma aga tean, et minu mitu päeva kestnud sant enesetunne just artikli avaldamisest pärines? Alustuseks selle järgi, et mul polnud kaks või kolm päeva aimugi, et lugu üldse oli avaldatud, kuid mingil täiesti seletamatul põhjusel tundsin pikalt raskust, isegi iiveldust ja haiglast olekut. Püüdsin leida selle põhjuseid, kuni sõber Alar saatis artikli-lingi ja nägin selleks hetkeks kogunenud 88 kommentaari loo juures. Nagu ikka, kui saad põhjusele jälile, tajud seda nö kuuenda meelega ja vahel lausa kehalise reaktsioonina, et jah – sellest see on. Juhtum õpetas mulle energiate tunnetamise ja nendega toimetulemise osas nii mõndagi.
Et aga antud teema päris niisama pole tulnud, näitab selle taaskerkimine ja koguni siia lisamine. Hea oleks seda vaadata ühenduses järgmise looga blogis.
LGBT ründab ehk inimeseksolemise kirjusus
/7 minuti lugemine/
Ma olen hetero. Loodetavasti võib seda tulevikuski julgelt öelda, pelgamata, et see mõnele end rõhutuna tundvale vähemusele või nende eest võitlejale (kaudseltki) ähvardav tundub. Nojah vähemalt kuni heterod veel vähemus pole. Seni tõesti veel pole[1], kuigi ühiskonnas tõusnud lärm homoteemal kuulutaks nagu vastavat ohtu. Ent millest kogu see lärm? Tunnistan kohe, et ma pole kaugeltki kõiki teemakohaseid artikleid ega seaduseelnõusid lugenud. Kuid mitmeid olen. Ja ma olen kuulanud inimesi. Muidugi on palju selles kõiges lihtsalt tondi nägemist, mille kohta vanasti Eestis öeldi: hirmul on suured silmad. Kuid asjal on teine pool: kõikjale varjatult ja avalikult tükkiv LGBT propaganda ja asjaolu, et saatan peitub detailides.
Kõigepealt – on see omasooihar, igasoofiilne või end teisest soost olevaks tundma panev seksuaalne sättumus üleüldse kuidagi loomulik või midagi täiesti anomaalset? Kui me oskaks sellele küsimusele vastata, oleks ehk pool teemast juba ammendatud. Vaadates ühiskonnas ringi, siis, kui te just igapäevaselt LGBT kihutuskoosolekutel ja homobaarides ei käi, jääb paratamatult silma, et enamus inimesi on „normaalsed”. See tähendab heterod. Normaalne tähendab teadupärast normikohast ehk enamlevinut, harilikku. Uskudes statistikat kasvõi suurteski piirides, kinnitab see eeltoodut. Ent see kahekümnendik elanikkonnast, kes end küsitlustes selgelt mitteheterotena määratleb, on siiski arvestatav hulk rahvast (Eesti oludes ca 65 tuhat inimest), et seda liiga erandlikuks pidada.
Tähendab, statistikast me LGBT väljatõrjumiseks abi ei leia. Enne teadustehnilise revolutsiooni võidukäiku ja hädas nüüdki, on siitkandi inimene hingeliste kahtluste korral abi saamiseks ikka pöördunud kiriku poole. Paraku pole meil sealt vastu ootusi suurt abi loota. Alustades homoskandaalidest Vatikanis ja lõpetades kohaliku kirikuõpetaja poolt homode kaitsmisega, mis erineb samas kiriku ametlikust seisukohast nagu on sedastanud EELK peapiiskop Urmas Viilmaa. Et asi segasem oleks, toob mu teoloogilist filosoofiat armastav lellepoeg välja piiblitõlgendusi, mille kohaselt pole homoseksuaalsus pühakirja järgi sugugi patt või vajab koguni alles selgeks vaidlemist. Iseenesest on huvitav, et jumalasõna pole midagi enesestmõistetavat vaid vajab „läbitöötamist”, koguni debatti. Kas on tõde keeruline taibata või polegi see lihtne ja ühene, olles maetud keerukate mõttekäikude rägastikku? Toomase viidatud artiklist ilmneb tõe väljaselgitamisraskuse põhjusena asjaolu, et homoseksuaalsus on piibliteoloogia seisukohast marginaalne teema. Lisame siia antiikaja seksuaalse käitumise vabaduse (vähemalt meestele) ja saamegi, et see polnud vist üldse oluline teema, millel tollajal pikemalt peatuda. Ehk oli küllap normaalsus?
Mh, kristlusest, kui kulutuuriruumi kujundavast alustalast ei saa niisiis ühest abi. Inimene on aga kangekaelne ja otsib edasi. Tänapäeva eestlane on kristluse asemel pigem teaduse usku. Elame ju teadusliku materialismi ajastul. Kuid teadusest pole samuti arvatava traditsiooni kaitsel suuremat tolku. Aet Annist näitas hiljuti kenasti, kuidas teadus on leidnud homoseksuaalsuse loomariigis täiesti tavalise, normikohase kuigi ehk mitte valdava olevat. Inimene on ka ju loom, eks? Vähemalt oma bioloogilises osas.
Olgu. Näib, et omasooiharus on elu maal alati saatnud. Niisiis normaalsus, kuigi statistiliselt mitte kuigi sage. Leppigem, heterod, pealegi sellega, et inimeseks olemise variantide hulk on tohutult kirju. Aktsepteerigem seda.
Ent kas peaksime end tundma LGBT-st ohustatuna? Aitaks ehk, kui teaks, kust selline nähtus üldse tekib? See ei saa ju olla päritav, kuivõrd homoseksuaalne vahekord ei tooda järglasi üheski liigis. Võib-olla mõni kapi-homo või suure südamega biseksuaal annab oma geene kuidagi edasi. Tänapäeva homopaar leiab hea raha eest näiteks surrogaatema. Lastesaamise tung on ikka. Ometi on ka täiesti normaalseil hetero-paaridel juhtunud omasooihar järglane tulema. Geenide süüks ei maksagi asja ajada. Need on nagunii vaid pool tõde – teise ja otsustava poole määravad epigeneetilised tegurid, mis mingeid geene sisse-välja lülitavad. Seega peavad põhjused asetsema ühiskonnas endas, kõige tõenäolisemalt kasvukeskkonnas.
Antropoloog Annist viitaski „mõnedele uuringutele”, mis peavad põhjuseks seksuaalset segregatsiooni kasvueas. Ehk, mida enam poisse-tüdrukuid eraldi kasvatada, seda suurem on vastav tõenäosus. See võib nii olla, aga elus on harva asjad mustvalged. Nii pole Eestis aastakümneid olnud koolides eraldi poiste ja tüdrukute klasse ega lasteaedades rühmi. Ometi ei erine omasooiharate osakaal täiskasvanute seas oluliselt muudest õhtumaadest. Tooksin siinkohal vastukaaluks ühe teise seletuse. 20. sajandi väljapaistvamaid vaimseid õpetajaid Osho küll räägib samuti segregatsioonist põhjusena, ent on persooni tasandist lähtuvalt öelnud ka, et homoseksuaalsus on lapse arengu loomulik faas, millesse võib mõnikord kinni jääda. Sisuline selgitus ütleb umbes nii:
Iga poisi ja tüdruku kasvueas, kusagil seitsmenda kuni kümnenda eluaasta paiku on periood, mil suheldakse põhiliselt oma sookaaslastega. Sõpradega läbikäimine on vahel isegi füüsiliselt lähedane. Kui nüüd see periood elust jääb mingil põhjusel vahele, näiteks sõprade puudumisel või segatakse sellist sõprust näiteks vanemate poolt, kes ei pea poiste kaelakuti jõlkumist või tüdrukute ühes voodis magamist kombekaks, jääb lapse elus vajalik arengujärk puudu. Kogemusena puuduolevat jääme aga psühholoogilises plaanis alateadvuse tasandil taga otsima vahel terveks eluks. Nii hakkavad täiskasvanud noored mehed otsima lähedust teiste omasuguste seast, justkui täites vastavat tühimikku endas. Asja teatav kurbloolisus seisneb aga selles, et alateadvuse tühikuid pole võimalik kunagi lõpuni täita. Vähemalt mitte tavateadvuses funktsioneerides.
Kas Oshot võib uskuda? Kahtlemata oli tegemist äärmiselt vaimuerksa tegelasega, keda peetakse valgustunud meistriks. Elu on näidanud, et vaimsed kõrgused käivad alati teadusest ees. Seega võiks LGBT-de mõistmispüüdes vähemalt kaaluda seda, mis ta on öeldnud. Ja öelnud on ta muidugi märksa enam.
Samuti psühholoogiliste seletuste hulka kuuluvad varases nooruses toimunud seksuaalse ärakasutamise juhtumid, mis võivad panna end turvalisemalt tundma seksis samasoolisega või hoopis jätavad esimese kontakti mõjuka jälje just omasoolisega. Ma siiski ei tahaks hästi uskuda, et kõigi homode ja lesbidega on nii kurvasti läinud. Psühholoogia leiab veelgi seletusi. Näiteks lapsepõlves puudunud lähedane kontakt samast soost vanemaga, mistõttu vastava läheduse vajadus on jäänud täitmata ja taas kompenseeritakse seda alateadlikku tungi võibolla isegi terve elu. Kokkuvõtvalt igasugused kurvad kõrvalekalded loomulikust, harmoonilisest ja toetatud kujunemisest läbi inimsuhete.
On ainult üks küsimus, mis minul siinkohal tekib. See seostub põlisameeriklaste seast tuntud „kahehingelistega”. Nimelt on nende hõimudest teada üsna tõhusad ja äärmuslikkust välistavad kasvatusmeetmed. Külas ringi jooksvaid lapsi kasvatasid kogukonna vanemad liikmed ja eelkõige see, kelle tipi ümber lapsed parasjagu mängisid. Selliselt oli elimineeritud ainult ühe ema-isa mõju, kellel ju võis mingeid probleeme esineda. Siia pilti ei taha hästi mahtuda Osho antud või muud psühholoogilised ega ka uuringupõhine segregatsiooni-selgitus. Kas olid nood „kahehingelised” (kelle kirjeldus muide pigem biseksuaale meenutab) ikka olemas enne valge inimese poolset genotsiidi? Kui jah, on ehk tegemist Suure Vaimu poolse vimkaga? Millegagi, mille mõistmiseni me ei pruugigi küündida?
Spirituaalne astroloog Erkki Lehitranta on rääkinud, et segadused oma sooidentiteedi osas võivad tõesti olla ellu kaasa võetud nö karmalised õppetunnid. Nimelt on ta leidnud, et vastavate kalduvustega inimestel on sünnikaardil sageli päike ja kuu väga lähestikku, põhjustades mehelike ja naiselike omaduste suure kattuvuse ja segunemise. See võiks ehk seletada ka transsoolisuse nähtust. Kuigi viimane võivat tuleneda hoopis kohanemisraskustest, näiteks mehena elamisel, kui palju eelmisi elusid on elatud naisena.
Suures plaanis on aga ehk abiks mõistmine, et hingel pole sugu. Võttes selle omaks, näeme, et kuigi bioloogiliselt on inimesel üks ja kindel sugu pea-aegu eranditult alati, saab segadus sooidentiteediga tekkida üksnes inimese enda peas. See pole kusagilt vääramatu saatuse poolt antud (kui ehk karmalised juhtumid välja arvata). Ehk pole liigne lisada, et sellisel juhul on see ka muudetav (sh on karma lahendatav, seda me ju siia muuhulgas tegema tulemegi). Juhul, kui inimene seda ise tahab, mõistagi. Sest mingil hetkel on see vormunud indiviidi otsusena: jah, ma olen (nt) gei. Otsuseid saab muuta. Kuigi see pole tihti sugugi lihtne. Eriti, kui mingi seletamatu tunne räägib muud. Paljud suured asjad elus eeldavad suurt tööd. Ent, kui tahtmine on olemas, siis… kõik on võimalik.
Olgu kuidas on. Selge tundub olevat vaid see, et homo- ja biseksuaalsus (raske on öelda transseksuaalsuse kohta) on ajast aega olnud ja selles mõttes normaalne, ehkki väikesearavuline nähtus. Üsna loogiline järeldus on, et see ei kao siit kuhugi. Kuigi erinevad ühiskonnad tahavad aeg-ajalt erinevaid norme ametlikult kehtestada, et endi elu reguleerida. Me tuleme ühiskonnast, kus see teema oli tabu ja kriminaalkorras karistatav. Ilmselge äärmus, arvestades, et see paraku pole midagi erandlikku. Nüüd on aga ilmnenud surve lükata asja teise äärmusesse – ei piisa sellest, et LGBT kalduvustega isikud on lihtsalt olemas ja elavad rahulikult ja aktsepteeritult oma elu enamuse seas. Nüüd on vaja neid igal võimalusel kuidagi esile tõsta. Lükata pendel teise serva. Neil on vaja oma seksuaalset sättumust eksponeerida paraadidel, festivalidel, massimeedias. Kuulutada igal võimalusel enda ägedust ja nõuda endi sättumuse arvestamist seadustes. Koguni trügida kooliprogrammi. Milleks? Mis teil viga on? Kas tõesti olete ikka veel rõhutud ja vaevatud? Miks on vaja oma sättumusega liputada? Selge, et selline pealetükkivus teistsuguse orientatsiooniga inimesi ärritab. Seksige rahulikult edasi kellega tahate. See pole ju kellegi teise asi, mis teie magamistoas toimub. Aga ärge palun ka tehke sellest kellegi teise asja, sest just see on see, mis vastuseisu tekitab.
Eriti kohatu on püüd üritada „uusi” soorolle meie, heterote lastele selgeks tegema hakata. Lapsed õpivad maailma tundma nagunii. Mida loomulikumalt seda parem. Homopaarid pole mingi uus normaalsus. See on normaalne, ent on olnud ja jääb ühiskonna äärealaks. See ei peaks saama enam tähelepanu inimsuhetest ja perekonnaõpetusest, kui seesama statistiline viis protsenti, mille antud nähtus moodustab ühiskonnast. Vaid nii tagate, et keegi teid vaenama ei hakka. Olge ise normaalsed, kui tahate, et teid normaalseteks peetaks!
Ma tunnen väga toredaid homosid. Mõnesse armu või ise, kuigi tean, et füüsiliselt ei suuda mehekeha iial võistelda minu jaoks naisega. Mul pole selle vastu midagi, et olete nagu olete. Aga ma ei saa aru võitlevast LGBT aktivismist. Kas see ei näe, et tekitab just soovitule vastupidise efekti? „Aga võib-olla on selle võitlemise ja propaganda taga mingi varjatud agenda?” ärkab minus vahel vandenõuteoreetik. „Võita endisuguste hulka inimesi juurde?” „Kas see on kõige ülaltoodu valguses üldse võimalik?” küsiks siinkohal skeptik. Ei tea, ei tahaks uskuda. Ometi räägivad inimesed segaduses noortest, keda saavat homoks-lesbiks kallutada. Ja arvestades eeltooduga, et identiteet tekib inimese enda peas, siis ei olegi see enam imekspandav. Eriti, kui neil pole hästi õnnestunud suhete loomine vastassugupoolega ja homo olemine tundub olevat nii „in” – mõtle kui paljud toredad seltskonnastaarikesed ja tugevad professionaalid on avalikult ja seksikalt peded! Äge ju!
Statistika muide toetab sellist „rahvajuttu”. 21. sajandi Eesti naiste terviseküsitluse uuringud on näidanud vähest ent märgatavat eksklusiivselt meestele suunatud külgetõmbe vähenemist naiste hulgas (89% 2004-2005 vs 85% 2014). Sealjuures on see number üha väiksem just nooremates vanuserühmades (vt märkus 1).
(Artikkel ilmus lühendatult EPL/Delfi netiversioonis 17.10.2017)
[1]LGBT seksuaalse sättumusega isikute arvu ühiskonnas on olnud uuringutega keeruline täpselt välja selgitada. Üldiselt kipub see kõikuma 5…10% ulatuses riikide rahvastikust. Leiad täpsemat teavet näiteks siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Seksuaalsete_sättumuste_statistika
Usalduse tee 