/4 minuti lugemine/
Siin illustratsiooniks olev viie aasta tagusest Eurovisioonist inspereeritud Nõmme Raadio kollaažpilt tekitas mu FB seinal paar väikest dialoogi. Naljana mõjuvast asjast võiks ju kergelt üle minna ja kõik, aga ometi äratas see mõned mõtted.
Ühelt poolt Jana arvamus, millega võib üldjoontes nõustuda, et sääraseid huvitavaid tegelasi on koguaeg olnud, aga saanud ebatolerantsete massid poolt varem maha surutud. Niisiis pole see midagi uut ja hoopis ühiskonna avatuse kasv on võimaldanud kõiksuguseid eneseväljendusi tuua suurele areenile. Kuigi tuleb tunnistada, et varasem ebatolerantsus on kenasti panustanud ilusate inimeste ja evolutsioonibioloogiliselt kestlike paarisuhete loomisse.
Teisalt võiks küsida Janne kombel, kas see ikka on naljaks, mis suurel sallivuse ajastul vahel väga veidrates äärmuslikes vormides ilmub? Ehk on see hoopis kurb või pettumust valmistav? Tõepoolest, terapeut minus tahakski esitada neile mõned sügavuti minevad isiklikud küsimused…
Muidugi on see naljakas, kui su kujunemine on toimunud pigem 80-ndate (et mitte öelda inimkonna senise arengu) väärtushinnangute kohaselt. Kui vaataja kujunemine ehk põhiväärtused on aga paika saanud sellelsamal nüüdisajal, on pildil 2014.a. tähistavad tegelased ilmselt lihtsalt ägedad (coolid), kelle pühendumust ja isikupärast stiili võib vaid imetleda.
Minusuguse fossiili (loe: 80-ndate arusaamadega ilust ja harmoonilisest enestäiustamisest (olgu, Arni läks ehk isegi siis juba pisut liiale)) on see nüüd koht pisut murelikuks muutuda. Sest siit saab heita pilgu tulevikku. Nimelt kasvavad uued põlvkonnad üles juba uues normaalsuses, kus selline pilt ja „eneseteostus” on massimeedia abil võimendatud igapäevaseks. Muidugi saavad noored perekonnast ja vanemate hoiakust suurima osa ellu kaasa, ent meediat ei saa tänapäeval paljudel põhjustel inimeste kujunemisel/kujundamisel alahinnata.
Bioloog minus märkab mõningase õudusega, milleni selline kõigesallivus võib viia. Noored on ahned trende järgima. Ühest küljest püüavad grupiga sarnaneda, mistõttu väga ei julgeta erineda. Ent kui grupikäitumine võtab (kellegi/millegi mõjutusel) seni aktsepteerimatuks peetud suundi, lähevad nad sellega küsimusi esitamata kaasa. Trende loovad tänapäeval väga tugevalt meediafiguurid ja meedia ise, kes klikisõltlasena üha suuremaid veidrusi tiražeerib. Lihtsalt kuna seninähtu ei too enam masse ja tähelepanu püüdmiseks tuleb aina vinti peale keerata. Seega tekib üha rohkem uut normaalsust, mida pealegi pole enam aktsepteeritav arvustada, et end naisena lille löönud, aga bioloogilises mehekehas võbelev õrn olend (ja teised nn lumehelbekesed) jummala eest ei haavuks. Kuigi haiget saamine tundub olema teatud arenguetapil vältimatu arenemise ja õppimise viis. Jääb üle vaid takka kiita või mitte tähele panna.
Ma veel ei ole sellises kõrguses, et saaks leebe pilguga kõike pealt vaadata ning isegi ei ütle midagi. Varem tegelikult ütlesin veel vähem. Aga see oli, et konflikti vältida. Mis pole just kõige tervem elamise viis. Nüüd olen aru saanud, et kui sisemine impulss kerkib, siis on õige ennast väljendada. Ma ei tea, kellele või milleks see võib lõpuks vajalik olla, ega peagi teadma. Ainus, mille eest mul vastutus lasub on see, kuidas ma ütlen. Kas lähen kriiskan seda kellelgi vihaselt näkku või püüan lausuda läbi huumori ja parem kui läbi armastuse. Sellest sõltub, kuidas seda vastu võetakse: kas põrkab kohe tagasi, ballastina kaasas terve hulk täiendavaid emotsioone või ehk koguni maandub kuhugi idanemiseeldustega kohta.
Õigupoolest ju ei peaks püüdma oma ütlemisega kedagi mõjutada. Sest sellega on vargsi kaasas mõte, nagu mina teaks paremini. Kas ikka tean? Või isegi kui mul on õigus, aga teine pole oma mõistmisega samal maal (olles v-o nt kõrgemal), siis tema jaoks pole mu jutus tõde. Sellest hoolimata on minu ülesanne öelda, kui sisetunne selleks märku annab. Öelda hoolivalt (kuigi – miks mitte oma persoonile iseloomulikul viisil) oma tõde välja, sest see võib teist (aga ka mind ennast) aidata midagi mõista või olla talle abiks hoopis aastaid hiljem. Jumala teed on ettearvamatud.
Samuti võib ju iga inimene end väljendada oma seesmiste impulsside kohaselt. On selleks isegi teatavas mõttes kohustatud, et mitte tagasi hoida seda erilisust, osakest looja lõppematust väljendusküllusest, mis igas meist pakitseb. Isegi, kui see väljendus võtab habemega naise kuju. Või väljendab end hoopiski tungis oma sugu muuta või ka näiteks samale soole suunatud seksuaalsuses, millest siin varasemalt juttu on olnud. Ja mis õigus on mul teda arvustada?
Ometi, mina ei pea sellega kaasa minema. Veelgi enam. Olles siiski maises kehas maist kogemust omandamas, ei näe ma mitte kõiges elu loomulikkust. Iseäranis mitte seniselt evolutsioonirajalt kõrvaleastumises. Vaadates väga suurelt, on ka kurjusel ja inetusel (mis, eksole, pole kunagi absoluutne) oma koht suures elu vaatemängus ja ka halb panustab tegelikult hea kasvu. Kuid see ei tähenda, et peaks nõmedustele takka kiitma. Või vaikselt mööda vaatama vägivallast, isegi, kui see on vägivald looduselt vägivallatsejale endale antud keha kallal. Seda öeldes olen ma kaugel sellest, et midagi seadusega piirata. Oo ei! Inimestele peab jääma võimalus teha oma vigu, läbida õppetunde, saada kogemusi. Kuid bioloog minus ei näe midagi head evolutsiooni sellise suuna võtmises nagu seda on üha naiselikumaks muutuvad mehed ja mehelikumaks muutuvad naised. Trend, mida meedia võib-olla tahtmatult kultiveerib. Niisamuti on bioloogile homoseksuaalsus evolutsiooniline tupiktee. See on olemuselt väga kurb (laste saamine sealjuures lausa tehnokraatlik ja emotsionaalsetele traumadele ust avav tegevus) ja ma arvan, et seda teed ei ole vaja minna. Ma ei usu, et tasapisi tekkiv Soodom-ja-Komorra oleks midagi tolereerimisväärset.
Teisalt mõistan hinges, kuidas mind pannakse kõige selle tunnistajaks olemisega proovile tolerantsuse ja aktsepteerimise õppetundides. José D. Figueroa Garcia ütleb, et see on lausa terve inimkonna praegusaja õppetund ja just sellepärast on palju äärmusi tekkimas ja kultuuride, rasside jm segunemist. Olen saanud neid õppetunde tunda omal nahal ja pean ütlema, et kogemus, kus sul pole muud valikut, kui aktsepteerida seni täiesti vastuvõetamatut, on väga sügavalt puudutav ja transformeeriv.
Seetõttu ei ütle ma, et see androgüünsete meeste ja emantsipeerunud naiste ajastu oleks vale ja sellega tuleb võidelda. Ei. Seda on vaja kogeda, on vaja mõista. Ja ikkagi valida ise tee, mis on õige minu jaoks. Sealhulgas öelda välja oma arvamus ja naerda, kui see mida näen, on minu jaoks naljakas. Kui mõni lumehelbeke selle peale solvub ja veetilgaks sulab või raheteraks kleepub, siis on see ju ometigi tema väljakutse. Veendunud lumehelves liugleb puhuvates tuultes elegantselt keereldes ikka oma hange poole. Varem-hiljem saame nagunii kõik ookeanis kokku. Et ühel hetkel taas auruna kõrgustesse tõusta. Annaks taevas sellele ringlusele ja mängule kestvust ja ilu!
Om shanti shanti shanti
Usalduse tee 