Varasemaid kirjutisi: meditatsioonist koolis

See on üks neid lugusid, mille ilmumise üle Õpetajate lehes (2014) on mul eriliselt hea meel. Esimene avalik kirjutis üldse, kus mu loo peategelaseks polnud kalad, jõed või kalamehed ja samas mulle hingeliselt lähedasel teemal – vaimse dimensiooni toomine igapäevaellu. Ei saa öelda, et see viis ja pool aastat tagasi just suurt furoori oleks tekitanud, aga tähele seda pandi, millest annavad tunnistust paar kommentaarigi artikli all. Paradigma muutumiseks on paljudesse ajudesse vaja järjepidevalt tilgutada, nagu langev vesi kõvemaidki kive uuristab ja see kirjatükk oli üks tilk teiste seas.

Muuhulgas andis see ehk tillukesegi tõuke Vaikuseminutite algusaja arengusse. Igatahes kutsuti mind sellepeale Vaikuseminutite alles koguneva tuumikuga liituma, mida ka tegin. Siiski ei suutnud ma seal kauaks püsima jääda. Minu enda huvi olnuks eelkõige meditatsiooni õpetamine ja populariseermine, ent tulenevalt mu hariduslikust taustast (EBS-i BBA) sain endale üksnes organisatsiooni finantsidega seotud ülesandeid. Peab ütlema, et need ei inspireerinud mind selleks ajaks juba ammu enam üldse. Samas oli organisatsioonis küllalt igat masti enesekindlaid haridus(teadus)ala ja koolitusinimesi, kes kõik minust paremini tundsid üldhariduskooli ja oskasid asja ajada (mh teadsid, et sõna „meditatsioon” kasutamine on fossiliseerunud haridusringkondades äärmiselt ohtlik ketserlus, mistõttu seda piinliku täpsusega välditi, ning täna võib öelda, et õigesti tehti). Oleksin ju võinud küsida muid ülesandeid, aga end selle raskekahurväe hulgas ebapiisavana tundes, lahkusin ühelt maalt sootuks.

Otsustavaks piisaks sai satsangil Rishikeshis hargnenud dialoog ühe mindfulnessi praktiseerija ja Mooji vahel, millest koorus minu jaoks märgiline mõistmine. Nimelt on mindfulness (erksa tähelepanuga kohalolu ehk teadvelolek) Vaikuseminutite baasfilosoofia. Satsangil osalenud mees kurtis, et teda on peale aastaid harjutamist hakanud kuidagi väsitama see teadvelolu pidev üleval hoidmine. Nii nagu mindfulness harjutused nõuavad ja ometi automaatseks püüavad kultiveerida. Mooji selgitas oma vastuses ilmekalt, kuidas ärksus, mida peab „hoidma” või mille saavutamiseks peab midagi tegema või pingutama, ei saa olla tõeline. Tegelik virgumine on naasmine oma loomulikku iseeneslikku kohalolusse ja teadlikkusesse.

Neoadvaita nö valgustumise koolkonna järgi ongi praktikad enamasti kasutud, kuna ei vii tegelikule sihile, olles vaid asendustegevused, mis meelt toidavad, mitte sellest mööda ei aita. Praktilises ilmas on aga mindfulnessist kindlasti kasu. Just sellesama meele treenimisel – saamaks nö paremaks inimeseks. Ent kuivõrd see ei saa viia valgustumisele, heitsin kogu asja enda jaoks tookord kõrvale ja lahkusin Vaikuseminutitest. Hoolimata selle ideelise juhi, armsa ja targa inimese, püüdlustest mind miskipärast ikkagi grupis hoida. Enne jõudsin osaleda ühel teemakohasel nn süvakoolitusel, mida vedas mindfulnessi laineharjal oma karjääri kujundav kauni välimuse ja ärksaks treenitud meelega psühholoog. Koolitusel olidki märgatavad positiivsed mõjud suurenenud rahulikkuse, kasvanud märkamisvõime ning vähenenud mõttemüra näol. Ikkagi tundus selles kõiges liiga palju ego olevat.

Kõigest hoolimata hindan tänagi Vaikuseminutite algatust endiselt väga kõrgelt ja tunnustan suutlikkuse eest neid lihtsaid meelerahustamise ja meditatiivsuse harjutusi koolidesse viia, kus need üha uute laste ja õpetajateni jõuavad. Parema ühiskonna ja tervemad ning intuitiivsemad, enam endaga kontaktis inimesed toovad need meile igal juhul. Nagu üldse meditatsioon.

Järgnevalt artikkel ise, mida olen vaid veidi kaasajastanud.

Budakuju SriLankal

Kas koolis võiks olla kohta meditatsioonil?

/5 minuti lugemine/

Mõne aasta eest võis lugeda alternatiivmeedia portaalist Telegram ülevaadet USA probleemsete piirkondade koolides sisse seatud regulaarsest meditatsioonist, nn Vaiksest Hetkest (Quiet Time), mis õpitulemuste ja distsipliini paranemise ning õpilaste koolirahulolu suurenemise näol väikese ime mõõdu välja andnud.

Tulemused olid ja on Ameerikas jätkuvalt niivõrd head, et Vaikse Hetke algatusega liitub üha enam ja enam koole ning programmi algatanud David Lynchi Fond ei suuda enam nõudlusega sammu pidada – programmi ootelehel on sõna otseses mõttes sadu koole tuhandete õpilastega. Kõikjal, kus meditatsiooni on rakendatud, on täheldatud akadeemiliste näitajate paranemist ning stressi ja vägivalla vähenemist. Asjaosaliste − nii õpilaste kui õpetajate − kommentaarid programmile on sageli ülivõrdes. Õpetajad on emotsionaalselt vähem kurnatud ja tüüpilised õpilaste hinnangud on: meditatsioon lõõgastab mind, ma ei lähe nii kergelt enam närvi, mu loovus on tänu meditatsioonile tohutult avanenud, ma mõtlen selgemini, lisaks on mu hinded läinud paremaks jne.

Meditatsioon on nähtus, mille mõjude nimekiri võib ulatuda, olenevalt indiviidist, kõige erinevamatesse elusfääridesse. Olles aastatuhandete pikkuse ajalooga vahend eelkõige inimese iseenda olemuse sügavama mõistmise juurde, on kaasnähtusteks see, millest lääne ühiskonnas on sageli saanud eesmärk omaette – rahu, mõtteselgus, tasakaalukus, avardunud teadvus, lõdvestumine, armastus, kaastunne, andestus, suurenenud töövõime, stressi ja sellega seotud haiguste vähenemine jne või olenevalt meditatsiooni liigist ka hoopis kasvanud kontsentratsioon ja keskendumine. Oluline on siinjuures, et meditatsioon, olgugi kasutatud ühel või teisel kujul erineva nimega kõigis suuremates religioonides, on oma olemuselt religiooniülene ega eelda ühegi filosoofilise liini või spetsiifilise elustiili omaks tunnistamist.

Seega ei sea meditatsioon praktiseerimiseks ühtki piirangut ega too kaasa kohustust midagi uskuda või kuidagi käituda. Tulemuste saavutamiseks on oluline lihtsalt mediteerida, teha seda regulaarselt ja püsida mõnda aega valitud meetodi juures. Hiljem on täiesti loomulik, et igaühel kujunevad välja oma rutiinid meditatsioonis viibimiseks. Kaasaja üks tuntumaid müstikuid Osho on soovitanud koguni pidevat elamist meditatiivses ehk erksa, kuid mõtetevaba kohalolu seisundis, tulles sellest  välja vaid praktiliste asjatoimetuste ja mõtlemist nõudvate tööde jaoks.

Meditatsiooni mõju mõistmiseks on tehtud üle tuhande teadusliku uuringu. Leitud on arvukalt viiteid selle tulemuslikkusele tervise, sh vaimse tervise parandamisel. Ent uuringustatistika on üks asi ja enese personaalne kogemus sageli midagi muud. Võin tuua enda näite.

Alustades kümme aastat tagasi regulaarse mediteerimisega, hakkasin märkama muutusi elukvaliteedis juba mõnekuulise praktiseerimise järel. Suurenenud sisemise rahu ja teadlikkuse, kasvanud loomingulisuse, tuntavalt vähenenud stressi jms kõrval kadus näiteks täielikult soov alkoholi järele. Mis polegi enam naasnud. Isegi mitte stressirohketel perioodidel. Tänaseks olen veendnud, et kui üksikut saunaõlut või harva veinipokaali mitte lugeda (mis kokku näitavad, et tegu pole põhimõttejäiga puritaanlusega 😉 ), on alkohol minu elust jäädavalt lahkunud.

Selline areng on pannud muuhulgas mõistma, kui kasutud on millegi jõuga ärakeelamised. Isegi pealtnäha nii õilis asi nagu karskusliikumine, kui see püüab saavutada oma eesmärke mõistusliku kontrolli ja mitte vajaduse/põhjuste loomuliku kadumisega, on tegelikult vägivaldne nähtus.

Minu isiklik kogemus pole topeltpimetestitud ja platseebokontrollitud, kuid just isiklik kogemus millestki annab meile tõelise teadmise ja sisemise veendumuse, mis on võrratult tugevam paljalt teoreetilistest teadmistest. Just seepärast on paljudes, kellega olen sel teemal vestelnud, üha selgemalt kerkinud arusaam, et meditatsioonil võiks olla koht juba lapsepõlves ja noorukieas, inimese arengu olulistel ajajärkudel.

Meditatsioon on võõrapärane sõna, mida võiks pidada meil kultuurikaugeks ja mis sunnib seega justkui teatud ettevaatusele mõtlematu ülevõtmise ees. Kuid oleme metsarahvas, kellel on tasakaalu leidmine olnud alati tähtis. Seda on otsitud ikka looduses – hiiesalus, taevaskojas, ojalätteil või mererannas. See pidi nii olema, kuni säilisid meie animatistlik ja animistlik maailmapilt ja šamanistlik elukäsitus. Isegi hiljem polüteismi suundudes olid eestlaste jumalad loodusest pärit ja selle osa. Kuigi ristiusustamine hakkas koos oma nõiaprotsessidega vanu loodususu juuri hävitama, võib sellesse suhtuda kui paratamatusse läänemaailma arenguteesse. Vähemalt pakkus kristlus jumalasõna ja palve näol mingigi asenduse hingelise kosutuse ja tasakaalu leidmiseks.

Tänaseks religiooni seljatanud teaduslik materialism pole suutnud likvideerida inimese vaimset olemust, vajadusi ega probleeme. Sakramendi ja šamaanirännaku asemele on antud teadus – psühholoogia. Kuigi selle teaduse edusammud inimeseks olemise toetamisel on tänuväärsed, nt läbi psühholoogilise nõustamise, psühhoteraapia, on selle jõud ühiskonna laiapõhjaliseks mõjutamiseks (eriti võrreldes omaaegselt kiriku ja šamanismiga) kaduvväike. Mis jääb järele? Oma valu uputamine alkoholi, narkootikumidesse või muusse põgenemiskäitumisse? Mõni sõltuvus (mille olemus ongi talumatust reaalsusest põgenemine) toob materialistile materiaalseid hüvesidki – näiteks ostlemine, telerivaatamine. Isegi seksisõltuvus on suudetud panna kasumit teenima. Ülejäänu, mis materialisti segab, on lihtviisil ära keelatud. Justkui suudaks keelamine midagi muuta või panna hinge mitte valu tundma.

Ent arengupendel on mõistusekeskse äärmuse ära näinud ja alustanud teekonda tasakaalu poole, kus materiaalne ja hingeline on võrdselt mõistetud, tähtsustatud ja omaks võetud. Meditatsiooni (taas)tulemine lääneühiskonda 1960. aastatel ühes jooga ja idafilosoofiate levikuga võib tähistada pendli suunamuutuse algust. Muidugi „tänu” stagnaaja äralõigatusele on Eesti siin kõvasti arengus maas.

Tegelikult on meditatsioon seesama äraunustatud vana – osadus looduse ja seeläbi iseendaga või vastupidi. Fred Jüssi rääkis „Ööülikooli” saates, kuidas ta tundide kaupa pilvi vaatab või kärestiku vulinat kuulab ja mitte midagi ei tee. Ütles, et see on vajalik, et iseennast leida, oma sisemaailma üles ehitada. Tuleb nentida, et seegi pole midagi muud kui meditatsioon. Armastatud loodusemees on selle leidnud omaenda sisetunnet järgides. See on kõige ehedam versioon Eesti juurtega meditatsioonist, ehkki nime pole me osanud sellele nähtusele veel anda. Linnart Mälli pakutud „mõtlus” pole ehk päriselt seesama, sest seostub liigselt mõtlemisega, kuid meditatsioon on pigem mõteteta olek. Puhkus meie tänases maailmas iseäranis ülestimuleeritud ajule.

Sellist lihtsat olemist, mis inimesel ennast üles ehitada aitab, on meil täna vaja rohkem kui kunagi varem. Vähesed jõuavad selleni iseseisvalt. Suur osa neistki alles elu keskpaigas või teises pooles. Seda enam oleks meil vaja õpetada oskust leida hingemuredele lahendusi ja leevendust iseenda seest juba maast madalast. Miks ei võiks just kool, aga ka lasteaed olla kohaks, kus lisaks teadmistele, mis aitavad edasi jõuda materiaalses sfääris, antakse ka kogemuslik oskus kasvada hingeliselt?

Tänases Eestis leiab seda minimaalselt. Nagu arvata võib, on teedrajavad siinkohal waldorfkoolid. Tallinna Vaba Waldorfkooli juhi Aivar Halleri sõnul ei ole meditatsioon selle sõna otseses mõttes programmi osa, küll aga on mõnedki protsessi osad selgelt meditatiivse toimega − seda on näiteks kõik korduse printsiibid, rütmiharjutused, hommikusalmid jne.

Seega me valdavas osas Eestis täna veel päris täpselt ilmselt ei adu meditatsiooni võimalusi. Ehk annab julgust seda kasutamata potentsiaali vähemalt katsetadagi asjaolu, et maailmas on meditatsiooni lisamine igasse päeva paari veerandtunnise praktikana levimas üha enamate riikide koolidesse. Nii leiab seda Inglismaalt, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Brasiiliast, Indiast, Ugandast, Keeniast, Balilt jne.

Viis aastat tagasi ei julgenud veel arvata, et meditatsioon võiks Eestis niipea leida tee kooliprogrammi. Esitasin vaid lootusrikka väljakutse, ehk leidub koole, õpetajaid, kes oleks valmis vähemalt proovimagi. Kasvõi ühe õppeveerandi või poolaasta jooksul katsetama. Et hiljem ei peaks tegema endale etteheiteid, kuna ühele lahendusele võimalustki ei antud. Tänaseks on meditatsioon Vaikuseminutite lihtsate harjutuste ja neilt väljaõppe saanud õpetajate näol väga paljudes avarama tunnetusega koolides olemas. Tõsi, see pole veel üldise kooliprogrammi osa, aga tulemusi ette näidata juba on. Selle pealt võetakse seda üle üha niiöelda lennult ja mis tähtsust seejuures enam, kas mingi bürokraatlik dokument jõuab elule järele või mitte.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s