/3 minuti lugemine/
Viirus tegelikult pole elus, bioloogilises mõttes. Sel pole ainevahetust, see ei hinga ega suuda isegi paljuneda iseseisvalt. Tegemist on „kõigest” ühe valgumolekuliga, mis juhtumisi omab kodeerivat sorti osa. Sellist, mis sobiva peremehe leidudes, nt inimese kopsurakkudesse sattudes, sealse materjali ja mehhanismide abil end kopeerima asub. Ja kiiresti. Tehes seetõttu vigu(?), mille tulemuseks on muutused molekulis ja raskused selle tõrjumisel.
Viirus on sama palju elus, kui on elus meie igas rakutuumas asuv pärilikkusaine ehk DNA. Olles sellest sutsu primitiivsem, aga piisavalt kavala ehitusega, et rakk ära petta teda toidu pähe sisse võtma. Niisiis pigem nagu orgaaniline (mitte segi ajada mõistega öko!) trooja hobune. Selle põhjal võiks arvata küll, et on kellegi insenertehnilise mõtte vili. Kuigi viiruseid on eksiteerinund juba ammusest aegadest, enne inimest. Mis aga ei välista nende „disainimist” biotehnoloogiliste meetmetega. Tänaseni muide ei osata sedasorti molekule fülogeneesi arengupuule kusagile õieti paigutada – sel pole sugulust ühegi muu bioloogilise vormiga Maal.
Olgu, bioloogilises mõttes pole viirus elus, aga kuidas on teadvusega? Tundub võimatu neile, kelle arvates teadvus sünnib ajus neuroloogiliste protsesside tulemusena. Kuid mõnigi esoteerik räägib „viiruseteadvusest” ja koguni, et viirus pole meis, vaid meie viiruses (mis kõlab juba nagu Fred Jüssi looduse tõlgenduse – loodus pole meie ümber vaid meie sisaldume looduses – parafraseering). Selliselt käsitletuna on tegemist nagu mingi über-suure deva või egregoriga, kelle materiaalsete manifesteeringute poolt saame kahjustada (jääme haigeks), kui hakkame seda kartma. Nõnda tahaks see meid õpetada justkui enam armastuses elama… Kõlab ebaintuitiivselt, aga elu polegi alati loogiline.
Tuleb lisada, et teadus on jõudnud uurimistulemustele, mis ütlevad, et viirustel esineb sotsiaalset ja isegi altruistlikku käitumist. Seda kõike muidugi ainsa eesmärgiga – olla peremeesorganismis toimetamisel kestvamad ja efektiivsemad. Teatav märk teadvusest ju seegi.
On aga iseäranis tähelepanuvääriv, et viirusele omistatakse suuremat intelligentsust kui inimesele. Või noh – mitte nii otseselt, et targem kui inimene, aga välja kukub küll sedasi. Evolutsioonibioloogiast on nimelt teada, et viirusele pole kasulik oma peremeesorganismi tappa. Peremehe hukkumisel sureks ka viirus ise eluks vajaliku keskkonna puudumisel, rääkimata ärajäävast paljunemisest. Mõnikord seda, ups, siiski juhtub. Kui peremees, sinder, kehva tervise juures. Nii püüabki eksponentsiaalselt paisuv molekulikoloonia vahel isegi oma kasvu pidurdada, et kauem kesta ning jõuaks edasi kanduda. Vaja ju peremees liikumas hoida, et ta kellelegi veel näkku köhiks ja uued söödapõllud avaks. Eks peremehe immunsüsteem paneb vastu ka ja enamik peremehi jääbki ellu. Ilmselt küll koos viirusega organismis, mis edaspidi käitub „tsiviliseeritumalt”. Tõsi, seda „kasvatatust” jätkub vaid seniks, kuni peremehega kõik korras. Võtame kasvõi herpesviiruse näite, mis muidu latentses olekus, aga aktiveerub, kui organism nõrgestatud ja… peremees tahaks viriseda, ent surub selle alla… 😉
Eksponentsiaalselt kasvav inimkond, ekspluateerides Maa ressursse üha enam nagu kontrollimatult vohav viirus, ei paista aga sellise, kestlikku eksitsentsi võimaldava, arusaamani jõudnud olevat. Näib üsna vähe lootust pidurdada inimese ahnust ja rumalust enne kui Maa biosfäär seda laastamist enam välja ei kannata ja elukeskkond elamiskõlbmatuks muutub. Kas saavad viimased ellujäänud (nt ökokogukonnad) nentida siis samuti vaid: „Ups! Läks vähe võssa see tarbimispidu. Polnud piisavalt intelligentsust inimesel toimimaks siin planeedil kestlikult.”
Mingis mõttes on koroona inimkonnale, nagu C-vitamiin koroonale – „peremeesorganismi” (loe: Maa) jaoks on parasiit läinud üle igasuguse piiri ja tarvis hakata seda välja suitsutama, et ise ellu jääda. Tekitada selle viirusliku olendi ülbe vohamise vastu immuunsus. Mis tähendab muidugi, et kogu „viirust” pole vaja tappa. Osa jääb alles. Selline mõistlik osa, millega saab kerguses koos eksisteerida ja mis ei tee „peremeest” enam haigeks. Mis kasutab ressursse säästvalt ja majandab mahedalt.
Mõeldes siinkohal metsade röövamajandamisele ja RMK-le, (Hiina odav-ja-rämpskauba jm) ohjeldamatule tarbimisele, GMO-le ja glüfosaadile, palmiõlile, Rail Balticule, põlevkivikaevandustele, viisG-le… /võid ise nimekirja jätkata/.
…
Ent selline on puhtalt bioloogiline vaade asjade käigule. Lisaks eksiteerib seni ümberlükkamata variant, et antud kriis võibki olla orkestreeritud kogu-maailma-vaktsineerimist/kontrollimist kavandava Suure Venna poolt. Mis on juba hoopis teine lugu, kuigi ei välista täielikult eeltoodut. Elu on mitmetahuline, eksole.
Usalduse tee 